Kui vähetuntud Leedsi bänd Little Japanese Toy 2004. aastal eri ilmakaartesse laiali jalutas, otsustas selle üks liige James Mabbett muusikaga omapäi jätkata ning leidis endale uue elu nime all Napoleon IIIrd. Reedel esineb Napoleon IIIrd kinos „Sõprus“ Odessa Popi, Brainlove Records’i ja agentuuri Projekta ühisel showcase’il. Enne veel, kui nimele kohane maailmavallutus jätkuda saab, võttis Napoleon korraks aja maha ning rääkis sellest, mis olnud ja sellest, mis tulemas.
Seljatame alustuseks kohe tüüpilised ja nõmedad küsimused – mida sa Eestist tead?
Mitte palju, kui aus olla. Ma otsisin enne Google’i pildiotsingust pilte Tallinnast, tundub mõnus.
Eesti muusikast oled midagi jõudnud kuulata, TMW artistidest näiteks?
Kuulasin paari bändi, mis Brainlove’i showcase’il esinevad ja ma teen remiksi Candy Empire’ist. Mulle meeldib see vähene, mida ma kuulnud olen, kõlab väga eklektiliselt. Multiphonic Rodent on minu jaoks eriti põnev, ühe-mehe-luuperibändina. Aga ma igatahes loodan, et Candy Empire ei solvu, kui ma nende loo remiksimise käigus hävitan.
Räägime nüüd siis sinust. Enne seda, kui sinust Napoleon IIIrd sai, olid sa bändis Little Japanese Toy, mis erilist tuntust ei saavutanud. Oli see sinu esimene muusikaline katsetus või tegid sa ka enne seda midagi?
See oli mu esimene “päris” band, alustasin sellega ülikooliajal. Ma olin pisut mänginud ka enne seda, päris pikka aega tegelikult, aga ma ei jõudnud sellega kuidagi kuskile ega jõudnud päris bändi loomiseni. Ma arvan, et ma olen selles mõttes hiline õitseja.
Kes või mis sind sel ajal muusikaliselt enim mõjutas ja mis on need mõjutajad praegu?
Sel ajal olid need mõjutajad Underworld ja Flaming Lips, kitarrimuusika ja techno. Päris eklektilised mõjutajad tegelikult, ma kuulan väga palju muusikat ja väga palju erinevaid stiile. Ma arvan, et nii saabki millegi huvitava loomine alguse. Praegu ma kuulan samuti hästi palju erinevat muusikat, olen päris palju avastanud jazzi ja moodsat klassikalist muusikat. Viimasel ajal on mul arenenud kinnisidee Gesualdo suhtes.
Mis sind lisaks muusikale veel inspireerib?
Olen viimasel ajal kasutanud hästi palju visuaalsed stimulante, vaatan fotosid, maale ja skulptuure ning proovin ette kujutada, kuidas nad kõlada võiksid, millised helid neile vastata võiksid. Ma näen muusikat natuke nagu arhitektuurina, kus erinevad sagedused moodustavad 3D linnamaastiku. Aga mulle meeldib ka helisid ja müra kuulata, ka minu muusikas on hästi palju mittemuusikalist müra ja leitud helisid. Ma arvan, et heli huvitab mind rohkem kui muusika.
Su muusikas on tõesti hästi palju müra ja erinevaid helisid, kuidas sa neid helisid lood, on need arvutiga loodud efektid või kasutad sa erinevaid esemeid nende loomisel, umbes nagu BBC Radiophonic Workshop 50ndatel ja 60ndatel?
Radiophonic Workshopis osalemine oleks olnud mu unistuste töö. Delia Derbishire on mulle pisut nagu isiklik kangelane ja suur eeskuju. Kõik helid, mida ma loon, pärinevad reaalsetest, päris allikatest ja saavad hiljem digitaalselt töödeldud. Ma salvestan ja kogun vahetpidamata erinevaid helisid oma telefoniga, et neid hiljem oma muusikas kasutada. Mingit heli peas endale ette kujutada ja siis proovida seda heli reaalsusesse tuua on ilmselt asi, mis on minu jaoks praegusel hetkel kõige nauditavam kogemus.
Kuidas su loominguline protsess töötab, on sul kindel muster või muutub see pidevalt? Teed sa seda enamasti üksi või on sul keegi, kellega ideid põrgatada?
See protsess muutub, aga on enamasti väga tüütult aeglane. Ma enamasti kirjutan ja loon üksi, aga ma plaanin järgmise albumi salvestamiseks teisi muusikuid kaasata küll. Viimase plaadi peal tegid pisut kaasa Sky Larkin, Oli Dreamtrak ja Seb Reynolds, aga see oli pigem selline järelmõte, mulle meeldiks, kui sel korral oleks teised inimesed rohkem seotud.
Praegu sa vist tegeldki oma päris värskes Londoni stuudios uue materjali salvestamisega?
Jah, ma proovin materjali võimalikult varsti kirjutatud saada, aga nagu öeldud, on see väga aeglane protsess. Mul on väike stuudio mu korterist eemal, mis on minu jaoks uudne ja ebatavaline kogemus, kuna ma olen harjunud kodus salvestama. Kõik mu instrumendid on minust kaugel eemal – kui ma kodus olen, see teeb mind päris närviliseks. Ma arvan, et ma olen loomu poolest natuke koguja.
Millist suunda uuelt albumilt oodata võib või on sellest veel vara rääkida?
Ma pole veel kindel, milliseks see album kujuneb, aga ma võin kindlalt öelda, et ta ei kõla samamoodi kui „Christiania“. Ma võtan pärast iga albumit teadlikult aega, et oma muusikast eemal olla, et uusi asju ja mõtteid avastada, aga samas ma veedan ka siis väga palju aega muusikast mõeldes.
Kas Tallinna kontserdil võib ka värsket ja senikuulmata materjali kuulda?
Pigem vist mitte, kui aus olla. Samas, eks näis, mis järgmisel nädalal saab, ei või iial teada.
Tallinnas esined sa koos bändiga, kuidas see esinemist ja muusikat mõjutab?
Esineme Tallinnas kahekesi, Nestor Sky Larkinist ja mina. See muudab dünaamikat päris palju, asjad lähevad oluliselt elektroonilisemaks.
On sul lõpetuseks Tallinna publikule mingi eelsõnum edasi anda?
Hahaa. Ma ei jõua ära oodata, et seal olla ja mängida, See on mu esimene esinemine üle päris pika aja ja ma ootan seda pikisilmi. Teeme peo!
Napoleon IIIrd esineb 30. märtsi öösel kl 00:15 kinos „Sõprus“, Tallinn Music Weeki showcase’il „Brainlove Records, Projekta & Odessa Pop esitlevad“.
Showcase’ist lähemalt:
http://www.rada7.ee/yritus/60403
; http://www.odessapop.ee
Kuula Napoleon IIIrd muusikat:
http://www.brainloverecords.com/christiania
Loo „Unknown Unkown“ video:
http://www.youtube.com/watch?v=z2pFF8DF4qk