Tallinn Music Weeki raames korraldab 28. märtsil klubis Rockstars esitluskontserdi ka Estonian Thrash Metal Club. Bändid on valitud hoolega ja meelega võimalikult erinevat stiili, nii et kontserdist saab kindlasti maiuspala raskema muusika sõbrale.
Esimeseks tutvustuseks pakume teile lugemiseks intervjuud Soomest pärit legendaarse thrash-metal bändi National Napalm Syndicate kitarristi Jukka Kyröga, keda usutles Herman Sommer Estonian Thrash Metal klubist.
Bänd on elanud üle tõususid ja mõõnasid, kuid nüüd, thrash-metali uuel laineharjal, on nad jälle koos, meisterdavad stuudios uut plaati ja on lõpuks jõudnud ka meie lavale esinema. National Napalm Syndicate on nooremale hevimehele võibolla tundmatu, kuid see omal ajal Stone’i, A.R.G.’i ja Airdash’i kõrval seisnud bänd pakub vanakooli thrash-metali austajale kindlasti meeldejääva elamuse.
National Napalm Syndicate on legendi staatuses bänd, aga ehk saaksite kõigi nende inimeste jaoks, kes teie muusika ja tegemistega veel kursis ei ole, anda lühiülevaate oma bändi ajaloost?
Me alustasime 1986. aastal ja pea kohe ilmus ka esimene demo. 1988. aastal saime EMI’ga lepingu ja andsime välja oma esikplaadi „National Napalm Syndicate“. Meie esimene ja ka praegune laulja Aku lahkus bändist pärast plaadi välja andmist. Proovisime teda asendada, kuid 1991. aastaks oli bänd siiski juba surnud. Saabus 10 aastat vaikust.
2003. aastal võtsin ma ühendust teiste NNS’i liikmetega, et bänd uuesti kokku panna – mõned neist olid taasühinemisest huvitatud, teised mitte. Bänd igatahes tuli uuesti kokku, kuid mitte täielikult originaalses koosseisus. Uue koosseisuga lindistasime 2 täispikka plaati ja EP.
Paar aastat tagasi võtsid minuga ühendust Steelfesti korraldajad, et korraldada National Napalm Syndicate’i originaal-koosseisuga kontsert. Ülejäänu on nüüdseks ajalugu.
Kui te 1986. aastal alustasite, milline oli siis skene Soomes?
1980ndatel jagunesid Soomes thrash-metal bändid kaheks – olid Põhja-Soome bändid ja olid Lõuna-Soome bändid. Helsingi skenesse kuulusid Stone ja Airdash. Meie skenesse kuulusid A.R.G, meie ise ja veel mõned bändid.
Thrash-metal skene toimis mõned aastad suurepäraselt, oli palju üritusi ja palju inimesi, kes neil üritustel käisid. Parimad kontserdid olid Helsingis. Metal Massacre’il Lepakkos esinesime me kolm korda. Thrash-metal oli populaarne ja isegi Põhja-Soomes nägime me muljetavaldavaid moshpite ja stage divinguid.
Enamus Soome thrash-metal bände andsid oma esimesed plaadid just sel ajal, aastatel 1988-1989, välja. Vaikselt võttis aga death-metal võimust ja thrash-metal kadus kuskile undergroundi sügavustesse
Võrdle tänapäeva metal-skenet Soomes 80ndate omaga. On midagi halvemini või miskit paremini?
Ilmselt oli kogu kontserdikorraldus varasematel aegadel parem, kontserdid olid alati välja müüdud ja fännid toetasid bände kordades rohkem kui tänapäeval. Uued bändid, kes tänapäeval muusikat teevad, mängivad kindlasti paremini, kui meie noortena mängisime ja kindlasti on neil ka paremad pillid, aga minu jaoks kõlavad kõik uued bändid enamasti äravahetamiseni sarnaselt.
Pärast kõiki neid aastaid bändi tegemist, mis sind inspireerib endiselt mängima sedasama muusikat, millega lapsepõlves alustatud sai?
Armastus heavy-metali vastu. Alates sellest hetkest, kui ma esimest korda kuulsin Venomit või esimest Exoduse plaati, muutus minu elu täielikult. Sealtmaalt polnud enam tagasiteed. Üks kord thrash’i-mees, igavesti thrash’i-mees. Miski ei suuda ületada hea thrash-metal bändi kiiret ja agressiivset muusikat.
Mida sa arvad thrash-metal skene taassünnist? Kas sa tunned, et thrash on tõesti tagasi?
Mõned uued bändid on ägedad, aga vana kooli bändid teevad siiamaani parimat muusikat. Testament, Death Angel, Onslaught – ja need on kõigest mõned nimed, keda ära mainida vana kooli bändidest. Ma arvan, et thrash-metal on tõesti tagasi, vähemalt skene on kordades elujõulisem kui näiteks viis aastat tagasi. Enamus uutest bändidest aga tundub, et ei ole saanud pihta thrash-metali hingele ja olemusele.
Missugust muusikat sa ise kuulad enamasti? Ainult metalit või on seal ka muid žanreid?
Enamasti kuulan ma metalit või punki. Mulle meeldivad ka head rockbändid aga üheksal korral kümnest kuulan ma vana Slayeri või Possessedi plaate.
Kas sa kuulad ka uuemaid bände või enamasti ikkagi ainult vana head?
Las ma mõtlen hetke – Vampire on päris hea uuem bänd ja ka Avatarium on väga hea. Mulle meeldivad väga ka Wataini kõige uuem plaat ja Black Crucifixion. Watain siiski ilmselt ei kuulu uute bändide kategooriasse. Enamasti kuulan ma ikka vanemat muusikat.
Millised on teie ootused seoses Eesti kontsertiga?
Me ootame Eestis mängimist, see saab meil olema esimene kord seal mängida, aga loodetavasti mitte viimane. Ma loodan näha vähemalt pisikestki moshpiti!
Kas te töötate hetkel uue materjali kallal? Millal on oodata uut plaati?
Hetkel lindistame uut EP-d. Plaanis on kaks täiesti uut National Napalm Syndicate’i lugu ja kaks kaverit. EP ise peaks natuke enne suve väljas olema. Üldiselt kirjutame me kogu aeg uut muusikat ja varsti loodetavasti saame hakata ka täiesti uue täispika plaadi kallal tööd tegema. Ilmselgelt tuleb kõik uus materjal täiesti vana kooli thrash, lihtsalt muusikutena oleme kogenenumad kui varem ja ilmselt ka saund tuleb selle võrra parem
Kui te muusikaga parajasti ei tegele, on teil mingeid muid hobisid?
Mängin lastega ja vaatan õudukaid oma naisega. Ja ega muud polegi, mingeid imelikke hobisid mul pole.
Kuulsad viimased sõnad?
Tänan, et te toetate nii underground bändi nagu me oleme. Ma tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et meie praegune koosseis on nii ligilähedane originaal-koosseisule kui võimalik. Meie juures on tagasi kõige esimene laulja Aku ja Pasi trummide taga. Minge meie Facebooki lehele ja levitage ka sõna, et me oleme tagasi! Unustasin peaaegu mainida, et meil on ka uus bassimees, tulge ja vaadake ta lives üle!