Green Christmas oli sellel aastal nii vägev, et lund taevast maha ei tulnudki ja tavapäraselt valgete jõulude asemel saigi nautida, ütleme, tumerohelisi. Kõik GC esinejad said võimsa vastuvõtu osaliseks ja mõned pääsesid autogrammiahnete rahvahulkade käest kuuldavasti ainult vaevu naha ja karvadega. Oma panuse ürituse hiilgavaks õnnestumiseks andsid sellel aastal eriti õlitatult sujunud korraldus ja kaunid Jägermeistri lillepärjad kõige aggromate hevimeeste maharahustamiseks. Aloha!
Rada7 tiim hoidus rangelt alkoholist ja ei läinud hetkekski lavast rohkem kui kümne sammu kaugusele, et mitte ühtegi nooti kõrvust mööda lasta. Ühe mööndusega – kui Rada7 tiim kohale jõudis, oli Leech juba mänginud… Äsja õuest tulnud härrasmehed sattusid, veel kasukad seljas, Dagoba ajal otse lavaesisele. Te kujutage ainult ette, et tehakse kokteil Meshuggah’st, Fear Factoryst ja muudest moodsatest metalbändidest ning vürtsitakse millegi eriti vingega. Dagoba. Prantslased ei ole just metalirahvas par excellence, kuid Dagoba tõestas, et ka seal osatakse kvaliteetset metalit teha. Tõsi, mitte pööraselt originaalset, aga see-eest ülivõimsat. Järgmisena läks peale kaua lavalaudadelt eemalviibinud ja sellest natuke kangeks jäänud endine noortebänd Recycle Bin, kes tegi lühikese, aga ülikõva seti. Arusaamatu, miks tõmmati nende live nii toorelt peale viiendat lugu maha. Lisaks vaid pikantne fakt: laulja Taavi soeng, mis on bändi kaubamärgiks muutunud, pidavat fännide hulgas kandma hellitusnime "sonesta".
Caliban oli jälle oluliselt võimsam kui kaks kuud tagasi Soomes, ja Eestis wall of deathi näha oli päris tore. Samas laulja on Calibanil jätkuvalt vodevillilik lasteahistaja, kes sõidab nähtamatu jalgrattaga. Kõlab hurjutus: ei mängitud "I Will Never Let You Downi" ja tehnilised probleemid ei õigusta midagi. Loits esines omas nii tuntud headuses, et nad võiks peaaegu vahele jätta. Poisid (ja Karje)! Kus on innovatiivsus? Uue motiiviga seinavaip? Uutmoodi pügatud habe? Törtsukene värskust? Komandör Lembetu aktiivsus rahva ergutamisel on kindlasti kerget tänukummardust väärt, kuid laulusõnadega võrdselt palju "Oi! Oi!" kuulda muutus lõpuks tüütuks. Kitarristid oleksid ka võinud rohkem poosetada (võtke nüüd U.D.O.-st eeskuju). Vahemärkusena võib vahele kirjutada, et sellel aastal põrand väga ei kleepunudki ja riietehoius töötanud inimesed olid kõik eranditult väga ilusad.
Ansambel Liquido Saksamaalt oli ilmselge publikumagnet, mis siis, et ainult kolme hiti bänd (neile võibolla on lisandumas varsti ka neljas hitt… aga küll me sellest varsti Chopperi käest lähemalt kuuleme). Kunagi ammu tõi neile üleöö kuulsuse nende esimene singel "Narcotic", aga kahjuks tipuks see jäigi – ka sellel livel (ei aita Nuclear Blasti all olemine, ei aita). Nende viimast albumit pole muidugi kuulanud. Aga kes oleks? Ei saa jätta märkimata, et Liquido parempoolne kitarrist oskas nagu Samaeli lauljagi lahedalt kitarri hoida. Selle eest neile mõlemale stiilipunktid.
Kolm kuud järjest tuuritanud Paradise Lost andis aga väga väsinud live, millest 2004. aasta oma oli ikka oluliselt parem. Üldse, Paradise Lost ei tohiks anda Eestis kontserti ilma "True Belief’i" mängimata (see on ikka liiga Eesti lugu). Ja ainult "Enchantment" ja "Last Time" "Draconian Timesilt"? "Over the Madnessi", mis eriti ilusa soologa, ei mängitudki? No andke meile pidur. Jutud suurepärasest eelmisest laivist Soomes koos albumitelt kuulduga viisid ootused kõrgele, kuid tulemus oli tõesti mittemidagiütlev.
Teise päeva juhatas sisse lätlaste au ja uhkus Sanctimony (asjatundjate hinnangul oluliselt parem kui Neglected Fields eelmisel aastal), kes tegid väga head death’n’rolli. Kardinaalse stiilimuutusega järgnesid Tõnis Mägi ja Ultima Thule, kes staa¸ikate muusikutena naljalt muidugi halba live’i ei tee. Tõnis Mägi võiks vahel ka festivalidel viimaste seas esineda, sest osa kuulajaskonda ei jõua kuidagi end kokku võtta teisel päeval nii vara. Ja veel: Tõnis Mägi võiks rohkem Riho Sibulaga koos vokaali teha, sest kui nii legendaarsed hääled kokku panna, siis on äge (sama äge kui Stem).
Mis puutub Hatesphere’isse, siis on naljakas, kuidas üleüldine kiitmine võib bändi vastu ükskõiksust tekitada. Aga selgus, et oma tõetera on siiski ka kiituses on, sest live oli tõepoolest jõuline ja läbimõeldud. Lausa uskumatu, et nii noor laulja suudab legendaarses bändis nii head tööd teha. Mängiti nii uuemat kui vanemat kraami, härrased oleks küll rohkem võinud rahvast ärgitada circle pit’e jms. tegema. Siinkohal tahaks aint mingeid nõmedaid hüüdlauseid öelda, aga Hatesphere’i live oli kindlasti live, mida tasus algusest lõpuni jälgida.