10. detsembril esineb rokiklubis Tapper Rootsi üks tähtsamaid hard/glam/sleaze rocki bände Backyard Babies. Bändi frontman Nicke Borg oli väga jutukas ning väga aldis jutustama, miks tuleb Jaapanist palju õudusfilme, miks ta enam mõnuaineid ei tarvita ning Rootsi rokiskenest.

Hei, Nicke! Kuidas sul läheb?
Hei! Mul läheb väga hästi, kuigi olen veidi väsinud Jaapani lennust. Oleme hetkel Austrias, siin on praegu torm ning ma külmetasin veidi. Sellest hoolimata, olen kombes.

Uuriksingi sult, kuidas teie Jaapani tuur läks?
Jaapan on alati tore. Arvan, et see oli nüüd meie kümnes kord. Oleme seal käinud vähemalt korra pärast iga albumi ilmumist ja meid on alati saatnud edu. Kontserdid on tõusvas joones edukad olnud, kuigi kontsertide õnnestumine on veidi loterii. Aga see oli kindlalt õnnestunud tuur ja Jaapani fännid on jätkuvalt hullud. Seda on raske seletada kellelegi, kes pole seal käinud. Endale aga ei meeldi Jaapanis väga kaua viibida, sest see hakkab mulle närvidele. Liiga palju inimesi, neoonvalgustusega silte, mänguasju. Kõik asjad räägivad sinuga: lift räägib, valgusfoor räägib. See ei ole kohe kindlasti juhus, et Jaapanist nii palju õudusfilme tuleb, sest seal on küllaltki hirmus. Selline „Lost in Translationi“ tunne tuleb peale.

2001. aastal laulsid sa „There’s something with the drugs today/../ and there’s something wrong with sex today“. Kas ikka on narkootikumidega ja seksiga midagi korrast ära?
Täiesti ausalt ütlen, et ma ei tea. Ma olin taastusravis, lõpetasin nii joomise kui ka mõnuainete tarvitamise pool aastat tagasi ning olen sellega väga rahul. Mulle väga meeldis kokaiin ja lõpuks jõudsin punkti, kus pidin otsustama, kas jätkata kokaiinitarvitajana või ennast käsile võtta. Valisin viimase. Arvan, et seks ja narkootikumid on rokis vajalikud pahed, sest nad on osa sellest, mis moodustab rock ‘n’ rolli. Nad kujundavad sellest ohtliku ja massidele atraktiivse stiili. Võib-olla mõned arvavad, et ajan jama, aga ma usun sellesse dekadentlikku mõtlemisviisi, olgugi et ma olen nüüd nendest pahedest prii.

Te andsite sel aastal välja uue albumi. Olen küll seda kuulnud, aga pole veel jõudnud uurida, kuidas see vastuvõetud on. Oled äkki ise mingeid arvustusi lugenud? Kuidas vastukaja oli?
Põhiliselt on igal pool seda avasüli tervitatud. Eriti veel sellistes riikides, kus varem suhtuti meisse külmemalt, näiteks Inglismaa või Saksamaa. Kohati on toodud paralleele "Total 13’ga". Me pole sellele ise väga mõelnud, aga tundub, et see album võtab kokku terve meie karjääri, kuigi sellist tagamõtet meil kirjutamisel ja salvestamisel polnud. Albumil on "Total 13’l" valitsev frustratsioon ja sama tugev lugude ülesehitus, millele jõudsime lähemale „Making Enemies is Good’il“ ja „Stockholm Syndrome’il“. Töötasime lindistamisel Jacob Helleri ja sama tüübiga, kes miksis "Total 13’ne", nii et tulemus tuli veidi toorem. Oleme selline bänd, kes laseb enda eest lugudel rääkida, mitte saundil või produktsioonil. Kui tahame kirjutada mingit kindlat tüüpi lugu, siis teemegi seda ja sellel albumil kohtuvadki Backyard Babies’e erinevad küljed: kiirem, raskem, sentimentaalsem, rõõmsam – ühesõnaga, midagi kõigest.

Kas see, et album võtab mõnes mõttes teie karjääri kokku, oligi põhjuseks, miks jätsite albumi samanimeliseks?
Võib-olla. Me jõudsime sellisele järeldusele alles pärast seda, kui olime otsustanud, et album jääb samanimeliseks. Meil polnud albumi loomise ajal ta jaoks mingit pealkirja. Ma ei ütleks, et see juhtus inspiratsiooni puudumisest, vaid tundsime, et sellest saab väga backyardbabieselik album, kui mitte öelda, et kõige tähtsam neist. Me küll ühel hetkel otsustasime ta samanimeliseks jätta, aga olime selle üle väga skeptilised. Tavaliselt teevad bändid seda oma debüüdi puhul või mingi etapi kokkuvõtmiseks. Me küll tähistame järgmisel aastal juubelit, aga oleme kaugel pillide kotti panemisest. Võta seda kui poolaja lõppemist ja nüüd võtame ette järgmised kakskümmend aastat, kui on võimalik nii kaua jätkata. Arvan, et kui sulle meie viimane album ei meeldi, siis pole mõtet ka teisi kuulata, sest see album defineerib meid.

Kusjuures, kui kuulata kõiki teie albumeid, siis olete järk-järgult läinud aeglasemaks. Kas põhjuseks on vanus või arvate, et keskmisel tempol tulevad ideed paremini välja?
Loomulikult jääme vanemaks. Võin tsiteerida ühte väga tobedat live arvustust, mida lugesin mõned kuud tagasi. Põhimõtteliselt ütles arvustaja, et „kontserdil sai aru, et Backyard Babies on jäänud vanemaks, kui nad olid kümme aastat tagasi“ . Mõtlesin: „Nojah, see on nüüd küll väga targasti öeldud, sa kuradi idioot. Loomulikult oleme kümme aastat vanemad kui kümme aastat tagasi.“ Sama hästi võib öelda, et Iron Maiden on nüüd kakskümmend aastat vanem kui aastal 1988. See ei tähenda aga, et sa pead lavale minema vana mehena, muutuma pehmemaks ja mängima aeglasemini. Meie tugevaks küljeks on alati olnud lood ning sama teema on ka sellel albumil. Mõned on keskmise tempoga, teised jälle kiiremad, kolmandad väga aeglased. Me oleme juba teinud seda lapsikut pungilikku „1,2,3 läks“ teemat eelmistel albumitel. Vihkan vaadata bände, kus liikmed on 40-45 aastased ning käituvad nagu nad oleksid tiinekad ja vastupidi. Mine vooluga kaasa. Ma ei tea, kas meie järgmine album tuleb meie karjääri raskeim või hoopis väga pehme.

Räägime natuke Rootsi hard/glam rocki skenest. Tuuritate praegu Bulletiga, nii et alustamegi neist. Tutvustad äkki seda noort kollektiivi?
Nad soojendasid meid Euroopa tuuri esimesel poolel. Võtsime nad ka meie bussi peale, mis oli viga. (Naerab ja lisab, et tegelikult ei olnud). Nad on väga toredad tüübid, super live bänd. Oleme väga suured vanakooli metali nagu Iron Maideni, Judas Priesti, Accepti, Dio austajad ning Bullet on justkui tagasivaade tollasesse aega. Nad saavad sellega hakkama ning nad on laval väga tugev kooslus. Kui nad natukene lihviksid oma materjali siit-sealt, siis võivad väga kaugele jõuda, sest nad võtavad bändi väga tõsiselt.

Kuidas te aga teiste hard rock bändidega nagu Hardcore Superstar, Hellacopters, Crucified Barbara jms. läbi saate?
Hellacoptersi liikmed on meie väga head sõbrad. Nad tegid just viimase albumi ja tuuri , millest on väga kahju. Loodan, et ühel päeval tulevad nad jälle kokku. Dregen oli ju väga pikka aega Hellacoptersis ja sealt saimegi kõik sõpradeks. Ma ei tea, mis hetkel Hardcore Superstariga toimub, kas nad lähevad lahku või mitte. Tean, et kitarrist läks sealt minema. Rootsi skene on äge selle poolest, sest kõik bändid on omavahel sõbrad ja aitavad teineteist. Kui võtad näiteks Londoni skene, siis seal ollakse teineteise peale kadedad või vihatakse teineteist. Me ei tee nii, vaid võtame noori bände endaga tuurile. Praegu võtsime Bulleti, varem Crucified Barbara. Oleme aidanud isegi välismaa bände. Aastal 2001 tuuritasime koos Danko Jonesiga ja vaata kaugele nad nüüd jõudnud on. Mängivad isegi suurematel lavadel kui meie, mis on täitsa äge.

See oleks võib-olla parem küsimus Hellacoptersi liikmetele, aga kas sa tead, miks nad tegelikult lahku lähevad?
Sellele on väga lihtne vastus. Niklas (Andersson) ütles, ta on viinud Hellacoptersi nii kaugele kui võimalik ja saavutanud kõik, mida tahtis. Tahtis lõpetada siis, kui bänd on tipuni jõudnud. Paljud bändid jätkavad kas raha pärast või ma ei tea, mis põhjusel ning väljastavad aina halvemaid plaate. Kui ma tunneksin, et see pole enam lõbus, kirjutame halbu lugusid või mõne bändiliikmega enam ei klapiks, milles ma kahtlen, sest see oleks ammu välja tulnud, siis lõpetaksime ka. Backyard Babies on kaugel lõpetamisest, aga Hellacopters arvas, et neil pole enam midagi fännidele pakkuda. Võib-olla nad oleksid võinud veel ühe albumi teha, aga austan nende otsust.

Olen üks kord Backyard Babiest ka lives näinud, täpsemalt Ruisrockil 2006. Oli meeldivaks üllatuseks, et alustasite looga „Ghetto You“, mis pole kaugeltki teie tuntuim lugu, olgugi et see on väga hea. Kas te ikka panete kavasse selliseid vanemaid ning laiemale publikule võõramaid lugusid või nüüdseks keskendute pigem tuntumate esitamisele?
Meil on praegu väga huvitav set. Me küll mängime palju uusi lugusid, aga ka vanadel on oma koht. Seekord alustame siiski uue looga. Mulle küll meeldib vanu palasid esitada, aga kuna see tuur on uue albumi toetuseks, siis on kavas palju uut kraami. Kui aga järgmisel aastal festivalid ees on, siis kindlasti muudame kava ümber. Kui me Eestisse tuleme, siis see on küll sama, mis tuli esitusele mujal Euroopas, aga kõva sellegi poolest.

Tean, et see on peamiselt Dregeni kohustus publik käima saada. Mida sa omalt poolt lisad?
See on meie puhul hea, et oleme neli väga erinevat inimest ning teeme laval erinevaid asju. Minu kohustuseks on laulda ning olla frontman. Dregen on showmees ja Johan hull bassimees mu paremal käel. Ma olen vahel veidikene tujukas. Kui tunnen, et rahvas pole väga huvitatud mu jutust, siis lihtsalt mängin, aga kui publik on avatud, siis räägin nendega palju lugude vahel. Kui mul on midagi öelda, siis laval on selleks hea võimalus. Tavaliselt aga lihtsalt mängin.

Hakkame vaikselt lõpetama. Mis su iPodis mängib hetkel?
Ma olen hull kantri järele ning hetkel mängib Shooter Jenningsi „The Wolf“. Soovitan soojalt.

Traditsiooniline küsimus: mis on su lemmik rada 7?
Mu lemmik rada 7? Uuh. Vahel on raske meelde jätta, mis lugu üldsegist on seitsmes. Tean kindlalt, et Guns N’ Rosesi „Appetite for Destruction’il“ on „My Michelle“ seitsmes ja see on raudselt mu lemmik rada 7.

Aitäh intervjuu eest. On sul midagi lõpetuseks öelda?
Ma arvan, et tuleb äge kontsert. Me pole kunagi Tallinnas mänginud ja tahaksin teada, milline publik teil seal on.