Kuus aastat sai oodata, aga lõpuks on uus No-Big-Silence’i album "War in Wonderland", järjekorranumbrilt kolmas, lõpuks ilmunud. Bänd on NBS, stuudio on NBS, produktsioon on NBS ja muidu on ka NBS. Vaid masteringi tegi härra Tom Baker, kelle klientide hulka kuulub terve hunnik erinevaid staare nagu Nine Inch Nails, Deftones ja Cher. Inetu see küll muidugi on, aga rada7 polnud seni suutnud veel staare küsitleda (kiiruses võitis näiteks hoopis Madu – "Sõda Imedemaal, kus kõik on võimalik"). Lõpukokkuvõttes meil õnneks päris kuut aastat ei läinud ja saime oma küsimustele ka vastused, mis nüüd on rada7 usinatele külastajatele lugemiseks.
Kohalolnud: K – Kristo K, R – Kristo R, C – Cram
K: Nii, sa oled nüüd jumala heas seisus vaata, et sa oled kõik need teiste intekad kõik läbi lugenud…
R: Taipohh kui mõni küsimus kordub!
(naer)
Alustame siis sellest eelmisest, Madu intervjuust, kus Madu ütles järjekindlalt, et ta ei ole teie sihtgrupp, et kes siis on teie sihtgrupp teie arvates?
C: Peab ütlema, et me ei tee mingi sihtgrupi jaoks.
Sihtgrupi teemal edasi liikudes – vahepeal tundus, et te olete palju kuulsamad näiteks Lätis? See oli mingi mõned aastad tagasi… Kommentaare?
K: See oli odav reklaamitrikk, vaata, Eestis lihtsalt oli mingi aeg selline teema, et kodumaal kuulsaks saada, pidid ennem mujal kuulus olema, et siis sai mingi legend vist välja arendatud… et mingi kuulus bänd… eestlasel pole ju taipu, et uurida järgi, fakte kontrollida, sa võid mida iganes näiteks öelda.
R: Mingi kerge tõepõhi oli sel all ka muidugi, nägin mingit telesaadet, Vahur Kersna intervjueeris mingit suvalist lätlast, teemaks oli, et mis Eesti bände sa üldse tead. Ja too siis, et "Ei ma ei tea eriti kedagi, et Tõnis Mägi ja Anne Veski… a ja No-Big-Silence kah, et need ka käivad".
K: No eks ma ka siin rohkem naljapoissi viskasin, et muidugi oli etapp kus me sattusime mängima sinna aastas päris mitu korda… oli vist jah?
C: Jah.
K: A see oli ammu.
See promoteema on üldse kuidagi "poolik". Oli küll uhkeid asju – koolituur näiteks, aga pole ikka kuskile välja jõudnud. Miks te pole kuhugi roninud, võimalusi ju on ometi? Eestist välja?
K: Seda oleme me ka juba mõnedes intervjuudes lahanud, et see on lihtsalt jubeda töö taga ja me oleme laisad, ei viitsi teha midagi. Me teeme seda bändi hobikorras, et kuskile vabariigist välja minna ansamblit tegema, selleks peab seda tegema iga jumala päev, töötama selle nimel. Me ei viitsi, me oleme laisad. Meil ongi , enamus inimestel on muud tööd, mis hõivavad enamus osa ja..
C: Tegelikult on ikka selle taga, et ei viitsi ja pole aega.
K: A tegelikult kujuta ette, et peaksid näiteks kasvõi minema Soome esinema. Sa pead ju sõna otseses mõttes käima seal Soomes kohapeal, tutvuma nende inimestega. Nendega, kes on seal kohalikud promootorid erinevates linnades, saama nende isikutega tuttavaks, neile põhimõtteliselt kätega õhus joonistades selgeks tegema, et miks nad peaks seda bändi kutsuma esinema, siis ära käima, tõesti nagu hea laivi andma, et need vähesed inimesed, kes kohale tulevad sellest aru saaks. Teine variant on, et kuidagi läbi raadio kuulsaks saada, selleks peab tegema ikka sellist poppi muusikat, mis raadioeetrile kõlbab.
C: No see raadio teema ka, sa pead jälle laive tegema, sa pead ikkagi pühenduma täielikult oma elu sellele… Nagu biitlid said kuulsaks kunagi, läksid kuradi Hamburgi, elasid seal kuskil kuradi faking urkas ja tegid iga päev kuradi laive. See oli muidugi vana aeg, bände oli vähem ja konkurents oli väiksem. Aga see on ikkagi sama asi, et sa mingi aja pead arvestama, mingi kaks aastat, võibolla aasta eksole, et sa teed tühja tööd, nagu promotööd, sa ei saa selle eest mingit raha ega midagi materiaalset tagasi ei too, sa pead tegelema mingi kaugema eesmärgi nimel onju.
K: Tegelt meil on promo ja sellise töö jaoks jaksu enam-vähem nii palju kui on vaja, et Eestis enam-vähem teada-tuntud bänd olla. Vaata ega meid ka nimepidi teatakse, aga palju neid inimesi on Eestis, kes tegelikult teavad meie lugusid nimetada? See on mingi käputäis onju. Sisuliselt, et kui me ei saa juba Eestiski sellist … nagu sellisel tasemel seda tehtud, et igaüks teaks peast kümmet No-Big-Silence´i lugu, siis mida kuradit on meil asja kuradi veel välismaale…. Et sähh sulle vastust!
Aga järgmine koolituur? On tulemas?
K: Tahaks teha küll ilgelt, aga eelmine kord on sellega seotud selline teema, et keegi peab selle nalja kinni maksma… et kui juhtub, et meil õnnestub leida mingi huviline, kes tahab noortele suunatud sellise ürituse kinni maksta, siis me teeme seda kindlasti. Aga sügisel siis.
C ja R: Jah…
K: Võiks teha muidugi, see oli ilgelt lahe. Nagu isegi mäletad.
Nende projektide juurde: Suurte Masinate Muusika III tuleb?
K: Jällegi, et tahaks teha. Jõuab jälle ringiga selle sama asja juurde, et kui keegi selle pulli kinni maksab, mis teeme… Meil on kalduvus teha selliseid asju, mis maksavad jumala palju.
Jaa, aga kas see siis ei töötaks mingi "vau" promona, mis vähendaks seda vaeva, et suruda end veel kuskile lisaks… et kui te nüüd teeksite lõpuks dvd ja asjad ja…
K: Eee… Jah… Meil on vaja see eelmine materjal kokku panna… Willemile peakski andma kohustuse kätte, et peab olema sügiseks valmis tegema eks…
C: … või vähemalt jõuludeks …
(naer)
Tundus nagu tahaksite eraldada ennast sellest, umbes, et "Ei-ei, see on mingi eraldi projekt." Vähemalt jäi selline tunne.
K: No ta ongi eraldi projekt ju?!
Nii ja naa siiski ju, siiski sama No-Big-Silence.
K: On? Nojaa, vaata me ei oska ise enam hinnata, et mis on NBS ja mis ei ole, mis on eraldi projekt ja mis ei ole. Et kui sa kõrvalt ütled niimoodi, et on… Ju siis on, ega me ka ei tea… vähemalt sai seda tehtud küll vähe teistmoodi kuidagi…
Ses mõttes, et eks muidugi ta ole teistmoodi kui tavaline laiv, aga… aga… aga…
K: No praegu meil on küll plaanis üks kord veel teha, et see oli tegelikult planeeritud juba sellele suvele, aga igatahes praegu me jätsime ta ära, kuna ei jõudnud sellega tegeleda, see plaadi valmistamine võttis kogu energia ära. Võibolla me teeme veel ühe viimase ürituse seal Leigol… Järgmine aasta siis.
Oot! Miks kõlas "ühe viimase ürituse"?
K: Mul on peas see juba olemas kuidas see asi peab välja nägema, kui see saab tehtud siis…
R: Edasi võimalik pole minna.
K: Jah, siis on kõik.
C: Siis on enda jaoks ammendunud…
C: Vaata põhimõtteliselt me oleme neljakesi ja kõik on ühes isikus. Kogu see bänd on üks ja sama organisatsioon, plaadifirma on üks ja sama… Siis kuradi selle video tegime, särgi kujundajad ja igast muud tegelased on jälle ühed ja samad inimesed. Lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Sest iga inimene teeb ju oma tööd, selleks ei jää piisavalt aega ja siukest energiat, et teha…
Mis laivid veel tulemas on, põnevamad, suuremad… Raadio 2…
K: Rabarock muidugi, Rabarock, kas ma Rabarock ütlesin juba??? Rabarock?
Rabarockil midagi erilist ja ilusat? Reklaamite midagi eriti erilist?
K: Me mõtleme, et üllatame rahvast eriti puise laiviga. Et kõik ootavad meilt midagi uut ja selleks meilt eriti uus asi, et me teeme seda esiteks valges, kõige esimese bändina, kui rahvas ei ole veel platsile jõudnud üldse ja paneme… vaatame, mis meil on kodus koristamise riided ja… paneme need selga, laename sõprade käest kitarrid ja juhtmed, bussiga ja… hehe.. okei… nali naljaks… mis me teeme…
Nii et välja siiski ei reklaami midagi? Ilutulestikku? Tantsijaid?
K: Jumal küll, tahad näha ilutulestikku??
(naer)
K: Ma arvan, et me teeme niimoodi, et on mõnus.
R: Karud sõidavad ratastega ja… koerad suitsetavad…
K: Ja klounid zongleerivad.
Miks siis ikkagi just Tom Baker? Kas teistel ka mingit sõnaõigust oli?
R: Ma vist ei vaielnud vastu…
C: Ei vaielnud vastu jah.
K: Ma vist ei rääkinudki kellegile teisele üldse sellest, mis ma teen. Ma vist saatsin alles siis, kui ta oli vastanud?
C: Sa vist rääkisid siis, kui juba pakkus…
K: Minu meelest ma olin juba vastuse saanud, et ta ütles "okei"… ega ma enne ju ei…
C: No ikka enne, sa ütlesid, et ma saadan maili ja no et "saada, saada."
K: A, ja-jah
C: Järgmine päev vist tuli juba vastus… Ja siis, et mees on nõus, et mis me teeme? Me siis, et muidugi, et las ta teeb…
K: Siis oli umbes, et kust me selle raha võtame?!?
A kuidas käib üldse sellise mehe saamine, mille järgi see otsustamine käib? Ta valib mingi oma tunde järgi või mida?
K: No me muidugi ei küsinud, et saada nüüd aruanne, kuidas sa nüüd meie loo või plaadi valisid. Saatsin talle lihtsalt meili… Ma mõtlesin välja, et teen talle hästi lühikese meili, et ma ei hakka mingit nõretavat kirja saatma onju, et kindlasti sellised inimesed ei viitsi lugeda pikki meile ja mingit no… kalligraafilise käekirjaga kirjutatud kirja onju. Kirjutasin talle umbes kolm lauset sinna, et me oleme kuradi ilgelt vinge bänd… okei… ma nii ka ei kirjutanud (naer). Et me oleme jumala normaalne bänd ja tahame, et kõige parem mees teeks meile masteringi ja panin veel lingi ühe demo looga, et kuula ja anna teada, et kas saab või ei saa. Vastas, et saab.
Võib eeldada, et see oli mingi tunnustus, et teid valiti? Saba liputada nüüd võimalus!
K: Seda ei tea ju kunagi. Võibolla oli see tema jaoks töö nagu iga teine.
R: Ta peab ju ikkagi valima.
K: Selles suhtes ma kujutan ette jah, et nagu pärastine suhtlemine temaga näitas, et ta ei ole selline vend, et ta lihtsalt istub internetis ja tal ei ole mitte munnigi teha onju. Sellist asja ei olnud, sellepärast, et saada talt mingit vastust, küsid midagi ja loodad, et ta vastab sulle mingi 15 minuti jooksul või poole päeva jooksul või… See oli naeruväärne. Pidi ikka iga asja küsima kaks-kolm korda üle, sest jäi mulje, et tal ei ole aega vastata meilidele. Oligi, et kui kirjutada mingi meil, kus oli mingi kolm või neli lauset, siis unusta ära, sellele ei tulnud vastust. Kirjutasid ühe lause "when this will be finished?" ja siis tuli lause, et "in couple of days". Et jäi mulje, et kiirelt mail lahti ja kiirelt vastus, et kui oli juba kolm küsimust, siis jäi see mail sinnapaika… Et selles mõttes, et ma usun, et talle meeldis see ikka, et ma olen suhelnud seal Precision Masteringi kahe-kolme inimesega peale tema ka ja kõik on, no kes seal ajasid igast asju – postitamised ja arveldamised jne, et kõik pidasid miskipärast vajalikuks ära mainida, et neile meeldib see plaat ja et nad tahavad seda kindlasti saada. Et ma ei kujuta ette, et see võibolla ongi mingi nende… nagu selles signatuuris juba sees (naer) Aga üpriski lahe, sest ma olen ka telefoni teel suhelnud ja mingi tibi, kellega ma varem polnud meili teel suhelnud ja siis ta mainis ka, et btw, et talle ilgelt meeldis see plaat… Igatahes saatsime neile paki plaate, vaatame, mis nad teevad nendega…
C: Baker ise küsis, et me ei pakkunud…
K: Eiei, vaata ma panin radasse selle meili ka… Tüüp küsis, et kas ma tahan, et ta sokutab seda kellelegi Ameerikas? Pärast küsisin talt, et niisama küsisid või tegelt ka saadan plaati vä? Ta ütles, et "eiei, et tegelt ka saada, et mul käivad siin need plaadifirmade talendiotsijad". Pidi olema küllaltki tavaline, et tema käest küsitakse, et ega sul ei ole mingeid huvitavaid uusi bände läbi käind. Et siis on jumala hea, et tal on mingisugune mõned plaadid olemas, et saab nendele anda, ma igaks juhuks saatsingi…
Ja kui nüüd tuleb mail, et mehed, tulge nüüd USAsse, pange roosad kostüümid selga ja esinege…
C: Ega kui tuleb meil, siis me vastavalt sellele meilile vaatame…
K: Selles mõttes ei oska ette arvata… Selles mõttes, et selge on see, et me oleme juba piisavalt vanad ja laisad, et me lihtsalt nagu… et kui keegi kuskilt vilgutab meile mingi nurga tagant, et ega see meid veel küll liigutama ei pane, et peab ikka väga konkreetne jutt olema, et meid kuskile ära meelitada. See aeg on möödas, et me lihtsalt võtame viskame kitarri kotti ja viskame kaks paari aluskaid, kaks paari sokke ja lendame tundmatusse onju… Kunagi oli ka selline aeg, kus me käisime, see oli päris lahe tegelt, vene aja lõpus veel, kus me Venemaal keikadel käisime ja täpselt nii oligi. Atso lihtsalt helistas ükspäev, et kuulge, meid kutsuti Valgevenesse esinema kuskile Poola piiri äärde onju, keegi ei mõtelnud kahte kordagi. "Mis päeval? Ahah jajaa", kotid kaasa….
C: Muidugi, mingeid kohustusi siis veel ei olnud… Peaasi, et endal oli lõbus…
K: No et praegu selliste ekstreemsustega ei tegeleks, aga ikkagi kui keegi pakub mingit litsentsivõimalust, mis polegi nii ebareaalne, neid plaate antakse igal pool välja… Muidugi, ma annaks hea meelega kuskil Ameerikas, aga …. Sest tegelt no vaata, mulle endale tundub küll, et me pole väga selline… no ütleme Skandinaavia või Euroopa bänd oma muusikaliselt selliselt kalduvuselt, et pigem on ikkagi kõik meie suured lemmikud USAs ju.
Sellest oli juttu erinevates intervjuudes, et koomiksid, aga MIKS just ikkagi koomiksid?
K: Naljakas muusika, siis peab naljakas kujundus ka olema.
C: Tekstid nõudsid ka ikkagi.
Rohkem midagi???
K: Tegelt meile tundub, et koomiksid teevad tohutut kammbäkki maailmas, et siis me tahtsime olla kõige esimene, kes tuleb koomiksistiilis albumi kujundusega välja… NALI! No tegelt lihtsalt tuli selline idee ja kui keegi meist mainis, et võiks, siis kõik kohe nõustusid, et jess, hea idee. Tundus selline iseenesestmõistetav.
Ja kõik selleks korraks. Tegelt oli juttu küll kõvasti rohkem, aga sellest ehk kunagi audioversioon.
Uue albumi esitluskontserdid toimuvad:
20. aprillil, algusega kell 15.00 toimub Raadio 2 saates "R2 Live" NBS plaadiesitlus!!! Keerake oma raadiod õigele lainele!
Laupäeval, 22. aprillil Tallinnas, Rock Cafès
Soojendusesineja Recycle Bin
Pileti hind eelmüügis 125.- / ukselt 150.-
Uksed avatakse kell 22:00, esimene bänd alustab kell 23:00
Sissepääs alates 18. eluaastast!
Laupäeval, 29. aprillil Tartus, Sadamateatris
Soojendusesineja Recycle Bin
Pileti hind eelmüügis 110.-, sooduspilet ISIC kaardiga 75.- / ukselt 140.- (ISIC 100.-)
Uksed avatakse kell 21:00, esimene bänd alustab kell 22:00
VANUSEPIIRANGUT EI OLE!