John avastamas, et peale niisama juuste kandmise on olemas ka soengud
Tundub, et briti stsenaristil Matt Greenhalgh’l on kindel kavatsus muusikute biograafiate filmideks kirjutamisest oma leivanumber teha. Eelmine kord võis näha tema nime "Control’i" tiitrites. Sedakorda semmib ta Lennoniga. Mitte kuulsa kohaliku maagi, vaid biitliga. Niisamuti tundub, et kui fotograaf valib oma lavastajadebüüdiks muusiku eluloo, on sellega üsna raske kaotada. Ju siis stiilne pilt tahab enda kõrvale bändimeest ja vastupidi.
Viimasega on kunstniku ja fotograafina nime teinud Sam Taylor-Wood õige hästi hakkama saanud. John Lennoni noorpõlvest ja kujunemisaastatest pajatava "Nowhere Boy" esteetika on hiiliv retro, mis ei pooseta cooli ja ajastumärkidega, vaid neil lastakse vaikselt ja mahedalt vaataja naha alla pugeda. Saatjaks kollakal foonil tuhmid rohelised ja rokenrolli klassika

Seesama, mille sisse põgenemisest "Nowhere Boy" nõnda haaravalt pajatab. See, et põgenejaks on John Lennon, on tegelikult üsna vähetähtis, sest Lennonit kujutatakse kui lubava pätipotentsiaaliga teismelist. Noort geeniust selle pealispinna alt paista ei lasta ja müütilist kangelast nimega John Lennon selles filmis ei ole. On koduste probleemidega Liverpool’i teddyboy ja klassikaline coming of age lugu.

Või kui surmade arvu arvesse võtta, siis mitte kõige klassikalisem. Harilikult piisab sellistes filmides ühtedest matustest, aga "Nowhere Boy’d" raamivad kaks surma.Kohe filmi alguses leiab tragikoomilise otsa John’ile isa eest olnud onu. Juhtumisi saab John just onu matustel teadlikuks, et tema pärisema elab niisamuti Liverpoolis, kõigest paar tänavavahet eemal.
Esimesed matused
Sealt algab tema lõhestumine ja otsustusvõimetu pendeldamine kahe "ema" (kes on omavahel õed) ja kahe maailma vahel. Ühel pool klassikalise muusika ja raamatusõbrast tädi Mimi range helepruuni sisseseade ja igava tapeediga elamine, teisel pool elurõõmsa ja patoloogiliselt vastutustundetu ema Julia lopsaka lillemustrilise tapeediga värviline maailm.
Rõõmsas majas on taaskord nalja laialt käesKodus seevastu on jälle supp
Kõige paremini kirjeldab nende maailmade põhimõttelist erinevust muusika. Täpsemini selle tarbimine – Mimi kuulab raadiot, Julial on grammofon. Ja teadmised rokenrollist. Mis Johni arvates on nõnda laialdased, et kui ta oma muusikatarbija tee alguses poest peotäie seitsemetolliseid jazzisingleid virutab ja need šokiroki vanaisa Screamin’ Jay Hawkins’i "I Put a Spell on You" vastu vahetab, ei ole tal tegelikult õrna aimugi, misasjad täpselt ta misasja vastu vahetas. Aga ta eeldab, et ema peaks teadma. Niimoodi mamma juhatuse all teeb ta oma esimesed sammud muusikas.

Sealt edasi tulevad bandžotunnid ja esimene kitarr, mille kingib talle tädi Mimi ja mis näitab, et eespool välja toodud valikud ei olnud päris mustvalged, vaid pigem väikese vahega kusagil halli skaalal. Seejärel tuleb esimene bänd, mis – arvestades tollast briti skifflebuumi – küttis loomulikult skifflet.
Sellest koorubki välja loo moraal, kuidas muusika sisse põgenemine tegi nolgist inimese. Või kui filmi nimest lähtuda, siis muusika mõjutas nowhere boy nowhereman-kiirteelt mahasõitu tegema. Filmis on see muutumine ja tiinekamässu raugemine jällegi päris teravmeelselt kokku võetud. Sissejuhatuses näidatakse, kuidas John kasutab igat võimalust talle määratud prillide kandmisest viilida, aga valmis saanud bändimehena on ta võtnud omaks Buddy Holly look’i.
Kogu küpsemise protsessi lõpetab John’i ema surm, pärast mida tulid Hamburg ja Biitlid.
Prillidega avalikus kohas

Ma ei ole pädev filmi faktitruuduse üle otsustama, aga jääb mulje, et mõned kokkusattumused on ilmselge liialdus, sest need on natuke liiga magusad ja raamatupärased. Eks neid oskab mõni biitlitetundja täpsemalt kommenteerida. Aga techincolor-hõngulise pilguheitena viiekümnendate teise poole briti noortekultuuri, on see film väga hea.
Jazziaegu mäletav teddy teeb nolkidega head kaupa, sest aastal 1956 ruulib juba rokenroll ja noored vihased mehed enam "The Creep’i" ei mäleta