Opium Flirdist on pagana raske kirjutada, samas on kirjutamine vältimatu, sellest lihtsalt pole pääsu. Plaat (“Saint European King Days”) on neil väljas, mitu korda läbi kuulatud ja kellegagi peab kuuldut jagama – muidu jääb sisse ja ei anna rahu. Selge on ka see, et Erkki Hõbe ja Ervin Trofimov ei taotlegi kuulaja sees suurema rahu tekkimist (kuigi mõnest voogavamast helijupist seda kahtlustada võiks). Tsiteerides mehi endid: “Me paneme kuulaja proovile. Kui ta ei suuda Pasolini “Teoremat” lõpuni vaadata, siis ta ei suuda ka seda albumit kuulata”. Nohh … mina suutsin … mõlemat.
Aga mis oli enne Opium Flirti? Õnneks ei pea siin fantaasiavaese kriitiku kombel ise paralleele vedama, sest muusikud on selle töö oma myspace’i veebilehel juba lahkelt ära teinud: Steve Reich, Karlheinz Stockhausen, Jean-Luc Godard, Kraftwerk, Can, Urmas Sisask, David Bowie, Brian Eno, Miles Davis, King Crimson, Mahavishnu Orchestra (kui nimetada tuntumaid). Samas ei näita need nimed ju muud, kui et inimesed ei raiska oma elupäevi tühja-tähja peale, vaid armastavad eripalgelist ja seiklushimulist muusikat ja naudivad mõjusat filmikunsti. Ahjaa, meestele meeldib ka Stereolab, kelle eeskujude hulka kuuluvad samuti mitmed eelnimetatud, ja kes (oh imet) on end myspace’i leheküljele Opium Flirdi sõbraks lisanud. Vastuteene või mitte, rõõmu teeb ikka. Samas ei luba too tartlaste duo tõmmata liigsirgeid vektoreid ühenigi neist suurnimedest või kui lubab, siis pelgalt ühe loo või loojupi piires.
Ligi CD-tooriku kogumahu jagu materjali annab aimu muusikute rassimisest oma näo otsingul ja unetutest öödest peegli ees. Tänaseks on bänd endal täie kindlusega tuvastanud vähemalt järgmised näotüübid: 1) padjanägu – ambient, kummardused minimalistidele, rahulikum elektroonika, (häälest) äraolev klaveriklimberdus; 2) “nägu pärast rokki” – flirt postroki kaanonitega; 3) popi (ja Uhuu) nägu – kaasakiskuvad, vaata et gruuvivadki viisijupid (“Sky and Water”, “Out of the Silent Planet”); 4) sakslase nägu – masinlikum elektroonika ja hüpnootiline kraut-rock. Sedasama tüütut võrdlust edasi arendades: plaat on nagu üks nägude ja ilmete virvarr. Õnneks ei pakuta midagi igale maitsele – ei olda lipitsevalt vastutulelik ega häbenemata olla siin-seal isegi jahe või osatav. Igatahes rikastab see kõik meeldivalt Eesti muusikamaastikku.
Teadmine, et tegemist on duoga, kes mängib suhteliselt suurejoonelist ja hoolega konstrueeritud muusikat, võib tekitada küsimuse, kas kontserdil kujutab bänd endast kaht tegusust teesklevat tüüpi läptoppide taga. Kogenuna olgu öeldud, et nii see siiski ei ole. Stiililiselt oli asi live-oludes küll märksa ühtsem kui plaadil, kuid salvestatuga võrreldes tublisti elavam ja improvisatsioonihõngulisem. Tehniliselt olid mehed küll hambuni relvastatud, kuid masinapargiga käidi ümber loominguliselt ja põnev oli seda kiht-kihilist lugude ehitamist jälgida.
Oma silm on kuningas juba tuleval kolmapäeval, 15. märtsil, Von Krahli Teatri baaris.