Ülehomme (9. mail) astub silmapaistvalt hea maitsega sünkmuusika festivali Body Machine Body raames peaesinejana üles industrial’i ja tumeda ambient’i arengulukku märkimisväärse jälje jätnud kultusliku plaadifirma Cold Meat Industry praegusaja kroonjuveel Ordo Rosarius Equilibrio.
Kuna sellel süngel ja sensuaalsel kollektiivil ilmus äsja üleilma vaid kiidusõnu pälvinud album ONANI, on alljärgnev intervjuu sedavõrd asjakohane, et selle lugemata jätja peab karistuseks ülejäänud nädala käed teki peal magama.
Küsimustele vastas ORE raison d’être Tomas Pettersson.

Uue albumi ilmumisega kaasnenud manifestis annate mõista, et albumile eelnenud üleskutse eesmärk oli realiseerida mitte pelgalt album, vaid lausa visioon nimega ONANI. Kuidas on selle nimel läbi viidud üleilmne rituaal tulemusele mõjunud?
Olin juba paar aastat mänginud mõttega paluda inimestel meie jaoks masturbeerida. Kuidas seda teha, kuidas inimestega sel teemal kontakteeruda, kas see õnnestuks ja millised oleksid tulemused? Mõningad teemad intrigeerisid mind eriti; kui kaugele inimesed läheksid, kas rohkem osaleksid mehed või naised, kui palju osavõtjaid me lõpuks saaksime? Tahtsin jõuda inimesteni, kes hindavad, mida me teeme, mitte vaid ekshibitsionistideni, kellele läheks korda ainult selle väljakutse idee. Soov oli rakendada neid väga omapärasel viisil – luua kontekst ONANI’le.
Seega saatsin inimestele palve osaleda ja ettevõtmist toetada. Saime kõikjalt palju tagasisidet – nii videoid kui pilte ning ma sain vastused oma küsimustele.
Niipalju kui ma oskan öelda, on ONANI tõenäoliselt meie suurim õnnestumine. Arvustused, mitte et need ülearu korda läheksid, ülistavad ONANI’t. Kõik toimib üle ootuste hästi ning loodetavasti võidab plaat südameid kõikjalt maailmast.

Esialgu lükkus ilmumiskuupäev pidevalt edasi, kas mõni osavõtja võis midagi valesti teha?
Algupärane viivitus oli tsensuuri tõttu. Kõik hilisem oli juba valelubaduste ja tootmisvigade tulemus.
Sony DADC, kes harilikult Cold Meat Industry väljalasete eest vastutab, keeldus materjaliga tegelemast, kuna leidis selle liialt väljakutsuv olevat. Seetõttu ei läinud album kolm nädalat trükki ning sealtmaalt algas graafikust mahajäämine.
Pärast trükikoja, kus oldi albumi tiražeerimisega nõus, leidmist sattusime taaskord plindrisse. Tavaliselt võtab plaadi pressimine umbkaudu neli nädalat ja olime juba detsembri alguses materjalid ära saatnud, et see minu sünnipäevaks, 17. jaanuariks, valmis saaks. Uuest tehasest kinnitati meile, et kõik on korras ja nad jõuavad õigeks ajaks valmis. Vaid neli päeva enne tähtaega tunnistati, et siiski ei jõua ja meile lubati uus valmimiskuupäev, seekord veebruari alguseks.
Kuid ka see kuupäev ei pidanud paika. Tehasel oli digipaki tagakaane trükkimisega probleeme, kuid selle asemel, et seda tunnistada, otsustasid nad selle trükkimiseks vajaliku lahenduse iseseisvalt ehitada, see lisas omakorda viivitusi. Kõige selle tõttu hilines ONANI kokku üheksa nädalat.

Pärast seda kui Ordo Equilibrio’st sai rooside mängu toomisega Ordo Rosarius Equilibrio, on iga album üha enam nn tüüpilisest neo- või apocalyptic folgi kõlast eemaldunud. Kas selline areng on põlistes neofolgi kuulajates pahameelt tekitanud või kuulavad ORE’t pigem inimesed, kes on rohkem sisse võetud ORE kontseptsioonist kui kõlast?
Mind tegelikult ei huvita, kas see on mingit pahameelt tekitanud ning seetõttu pole ka kunagi seda uurinud. Usun, et mõnedki põlised kuulajad võisid endast välja minna kui aastal 2000 albumi “Make Love and War” jaoks kõrgetes kontsades ja sukkades poseerisin. Oletan, et ülejäänud ei ole lasknud ennast sellest häirida ja on siiamaani meiega. Asjad muutuvad ja kui me nendega koos ei muutu, me sureme.

Kas ma teen ülekohut kui ütlen, et ORE kirjeldamiseks sobiksid mõiste "apocalyptic neofolk" asemel tunduvalt paremini "art deco pop" või isegi "streamline cabaret"?
Kindlasti mitte, ka mina ei kutsu ORE’t "apocalyptic folk", vaid "apocalyptic pop". "art deco pop" kirjeldus mulle täitsa meeldib. "Streamline" seevastu tundub pisut ülekohtune või kohatu kuigi leian, et igasugune kirjeldus sobib, vähemalt senikaua kuni see on konstruktiivne.

Eelmisel albumil oli töötlus Velvet Underground’i palast "Venus in furs". Sedasama pala on teiste seas esitanud ka Christian Death. Olen alati ORE ja Christian Death’i vahele suutnud paralleele tõmmata ja teatud sarnasusi tabanud (kohati lausa muusikalisi). Kuivõrd selline muusika ORE’le korda läheb?
Velvet Underground’i kaver sündis tegelikult ettekavatsematult. Tegin ühele palale põhja ja seetõttu kuulasin seda üha uuesti üle. Kuklanärviga aimasin ka mingisuguseid sobivaid sõnu aga ei midagi ülemäära konkreetset, seega kuulasin edasi. Mõne aja pärast sai järjest selgemaks, et ümisen hoopis “Venus In Furs” sõnu ning mõtlesin, et miks ka mitte. Nii see “laenulugu“ sündiski.
Ma ei ole kindel, kas meil Christian Death’iga mingisuguseid muusikalisi paralleele niiväga on. Isegi mitte ajast kui Rozz Williams seal tegutses.
Siiski pean sellest lugu, mida nad on kunagi teinud ning “Only Theatre of Pain” on mu südames erilisel kohal.

Kuiväga on loos "When We Murdered The World On The Fourteenth Of May" kriitikat? Või on see lihtsalt väga iroonilises võtmes tagantjärele tarkus? Kas maailm oleks jäänud mõrvamata kui näiteks Madagaskari või Fugu plaan oleksid täide läinud?
Iisrael eraldiseisva riigina ei oma maailmale väga suurt ohtu, vaatamata oma tuumarelvadele ja arenenud militaartehnoloogiale. Kuid Ühendriikide ori-riigina on nad tunduvalt kahjulikumad. Iisraeli huvid ja juudi-ameerika huvid, Iisraeli vaenlased ja juudi-ameerika vaenlased etc. Üks idioot järgmise asemel, olgu ta nimi Bush, Sharon, Clinton või Netanyahu. Traditsioonid on ohtlikud. Nad seisavad muutuste ees ja konflikt kestab edasi ja edasi.

Maailm näeb välja üpris samasugune nagu enne 9/11. Samad riigid ohustavad maailma jätkumist sama palju kui ennegi.

Need riigid aga ei ole ohtlikud otseselt oma militaarse jõu või kaose tõttu, mida nad läbi sõja ja üldise segaduse korraldada suudavad vaid pigem kuidas nad ülejäänud maailma omadeks ja vaenlasteks jagavad.

Poliitiline kliima Venemaa, Hiina, USA, Iisraeli, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia vahel omab maailmas tunduvalt rohkem kaalu kui mistahes semiitliku riigi sõda antud piirkonnas.

Bush ja Blair otsustasid rünnata Afganistani ja Iraaki. Saddam Hussein tõugati võimult ning Iraan tõusis tuhast. Kõik see oli aga pigem näitamaks NATO militaarset võimekust kui läbi viia sõda vabastamise eesmärgil. Maailm ei muutunud nii palju kui muutus Ameerika, kuid ehk see omakorda muutis ülejäänud maailma. Pakun, et kõik hoiavad oma kohalikel moslemitel ja mošeede tegevusel silma peal, kuid kas me üldse mäletame, kuidas asjad enne olid?

Ma ei ole otseselt moslemimeelne ega sümpatiseeri Islamiga, seega minugi poolest; las pommid kukuvad, saame sinna hiljem lennuväljad ja kuurortkeskused ehitada. Vähem kitsarinnalisest seisukohast vaadates võiksime nad aga oma saatuse hooleks ja tegijaks jätta.
Pikemas perspektiivis aga oletan, et see ei ole nii lihtne. Probleemiks on ja jääb Iisrael. Juudi oaas Araabia kõrbes. See ei toimi ega hakka toimima. Iga Iisraeli ja tema huvide vaenlane on ka Ühendriikide ja juudi-ameerika huvide vaenlane. Nii, et jällegi; laske pommidel kukkuda.

Kriitika või reaalsus?
Otsustage ise.

Olete öelnud, et olete väga euroopakeskne. Sedasama on ka teised neofolgi artistid mõista andnud.
Mida see õigupoolest tähendab? Euroopa kadunud hiilguse üle nostalgitsemist või imetlust, et hoolimata Euroopat korduvalt lõhki käristanud ilmasõdadest on see kant ennast alati jalule suutnud ajada? Või hoopis seda, et olete esinenud vaid Euroopas ja teistele kontinentidele ei ole veel jõudnud?
Rootsi, Saksamaa või Hispaania endine võimsus mulle suurt korda ei lähe. Mineviku hiilguses ma erilist sära ei näe ja need, kes näevad, mind ülearu ei vaimusta. Euroopakesksusele viidates pidasin silmas, et minu jaoks on teisi sedavõrd huvitavaid kultuure raske leida. Araabia, Aafrika või India kultuurid jätavad mind võrdlemisi külmaks. Ülejäänud Aasiast pean küll lugu, kuid minu kultuurihuvi on suunatud eelkõige Euroopale.

Kas kolmas maailmasõda peaks niisamuti algama Euroopast, et seda võiks maailmasõjaks nimetada?
Loomulikult.

Kolmas maailmasõda on juba alanud, selle tõiga möönmises ollakse vaid pisut pimedad. Arvatakse, et see peaks välja nägema nagu Esimene ja Teine Maailmasõda. Aga ajad on muutunud ning asjad ei näe enam samasugused välja, niisamuti sõjapidamine.
See ei alanud otseselt millegi või kellegi konkreetse saabumisega, see on inimtekkeline ning juba käimas. Oleme sõja, saastatuse, nälja, looduskatastroofide, inimese käe läbi tekkinud haiguste jne läbi suremas.

Olen kuulnud, et Antikristus on juba saabunud, ta on paigutatud New Yorgi lähedal asuvasse vaimuhaiglasse ning ta saatis mulle paari aasta eest sealt kirja, milles palus minu abikätt. Nüüd te siis teate ning ei pea tema saabumise ega asupaiga pärast muret tundma. Usun, et Jeesus saab oma medikamente kõrvalpalatis.

Palas "Do Murder & Lust Make Me Man?" on read "I show you that war can be greater than peace". Kui ütlen, et sõda on kõikidest kunstivormidest kõige ülevam, olete minuga nõus? Pean silmas, et sõda puudutab absoluutselt kõiki, niisamuti kõiki emotsioone ja erapooletuks on praktiliselt võimatu jääda.
Nii me tõepoolest DEFINEERIME kunsti, seega jah, miks mitte; olge tervitatud sõjardid. Tehkem sugu ja sõdigem ning saagu sellest suurim installatsioon installatsioonide seas.