Otsing: f
Paar sõna Aaron Stainthorpe’ga My Dying Bride’st
Juba ülehomme on nad Hard Rock Laagri pealaval. Et ootamine edeneks ja kärsitus pisutki järgi annaks, on meil pakkuda tagasihoidlik jutuajamine My Dying Bride’i liidri Aaron’iga. Mees, kelle laulud on aidanud õige mitmel musta pitsi ja sametisse mähitud põlvkonnal kuueteistaastane olemist põdeda, nende lugude saatel on sellest kõigest välja kasvatud ja need magusnukrad lood liigutavad ka aastaid hiljem.
Schampler och Schilling 2011
Kangeid ja päid segi ajavaid muusikasündmusi lähimasse nädalavahetusse jagub. Et asja veel segasemaks ajada, on rada7 oma painkiller võtnud väikse napsu kõrvale läbi kuulata Ilusa Muusika Festivali Schilling karmidest metalhelidest nõretava näidisväljaande Schampler 2011. Lugege läbi ja võtke s(o)uund või veel parem, olge korraga mitmes kohas.
Hard Rock Laager – 10 aastat!
Mul on äärmiselt hea meel, et Hard Rock Laager tähistab tänavu juba 10. juubelit. Võibolla on raske hinnata praeguses olukorras Hard Rock Laagri tähtsust. Täna on arvestavate maailmanimede kontsertide ning minifestivalide valik aastaringselt olemas, siis aga olid just HRL korraldajad ainsad karmima muusika huviliste suve päästjad. Mis seal salata – festival on kindlasti andnud oma panuse ka sellesse, milliseks kujunes see veebikeskkond, mida te hetkel külastate. Algusaegadel külastasime laagrit terve radaseitse võistkonnaga koos, isegi oma lipp lehvis! Soovin siiralt õnnitleda korraldajaid! Suursündmuse puhul küsitlesin kiirelt Hard Rock Laagri peakorraldajat Kaido “Draconic” Haavandit.
Evinta – My Dying Bride’i enesevaatlused
Tänavuse Hard Rock Laagri üks peaesineja My Dying Bride on enne siiakanti tulekut saanud valmis uue albumi – tõelise vokaalsümfoonilise mammuti – nende kakskümmend tegevusaastat kokku võtva ja lahti mõtestava kogumiku "Evinta".
Sellega avanes mul hea võimalus kunagisest lemmikust pisut pikemalt heietada.
Pildid: Crystal Castles (CAN) + Mimicry
14.06.2011 Crystal Castles (CAN) ja Mimicry kontsert Rock Cafes
DND – teekond The Whiskyst „A Birthday“-ni, Rabarockist rääkimata
Ma üritan siin juba tunde, tegelikult juba mitmeid päevi, kirjutada järgnevale intervjuule eessõna. Täiesti lootusetu üritus. Tavaliselt ma suudan sellise viljatu seisu seljatada viimasel hetkel, umbes kahe paiku öösel, kui enam muud võimalust ei ole. Kui uni juba maha murdma hakkab, siis istun viimases meeleheites arvuti taha ja veerand tunni pärast on tekst valmis ja padi pehme ning uni hea. Seekord ei õnnestu ja kell on juba peaaegu kolm. Öösel. Kõik, mis kirja panen on kas lootusetult banaalne või on Madu selle juba oma ootamatult mõne päeva eest siinsamas avaldatud kirjatükis ära öelnud. Ühesõnaga, kerige nüüd rada7 esilehte natuke allapoole, lugege alustuseks läbi Madu tundeline ja kaunis sõnavõtt ja siis tulge siia tagasi ja tutvuge sellega, mida Andreas ja Rob bändist DND mu küsimuste peale ise rääkisid. Ning peale seda tuleb lihtsalt reedel õigeks ajaks Rabarockile jõuda ning see bänd ka laval ära näha. Lihtne, eks!
Rabarock 2011: suurem kui kunagi varem
Järvakandis leiab 17. – 18. juunil aset juba kuues Rabarock, mis seekord on suurem kui kunagi varem. Festivali alguseni on jäänud veel vaid neli päeva ning avapäev reede on Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmeil sellel nädalal esimene vihmavaba päev. Telgid ja lavad kerkivad täiesti uue plaaniga festivalialal juba nüüd. Nii suure festivali korraldamine pole just lihtne ning kõik korraldajad on hetkel mattunud töösse, kuid sellegipoolest palusin festivali peakorraldajalt Kristo Rajasaarelt paar kiiret kommentaari.
DND ning kurb ja ilus maailm
Tegelikult ei olegi mul sulle eriti midagi öelda. Mitte et ma ei suudaks oma mõtteid ja tundeid sõnadesse panna. Ma lihtsalt ei taha neid jagada. Puhas egoism. Terve viimase poolaasta olen mingil erilisel, ehk isegi pisut perverssel moel nautinud nostalgilis-melanhoolset meeleolu. Alguses arvasin, et see on lihtsalt hilissügisene kaamos, aga kui see läbi terve talve ja kevade jätkus, siis taipasin ühel hetkel, et ma ei tahagi sellest seisundist loobuda. Jah, just seisund see ongi. Tunnetus, et ei ole vaja kuhugi tormata ega midagi arvata, võib lihtsalt olla ja maailma endasse ahmida võtmes, mille filmis „Down by Law“ (rež Jim Jarmush) pani sõnadesse Roberto Beningi: „It’s a sad and beautiful world.“*