Ülevaade juulis ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Kas muusikakriitika võib kuuluda hoopis õigusteaduse valdkonda; kui imelikud olid ühe Ameerika räppari juhtumised rootsimaal; kuidas häkkida youtube vaatamisi; kas muusikat annab pruukida inimeste eemalepeletamisel; kelle vahel leidis aset meie aja üks suuremaid vastasseise popmuusikas?
Avangardse blues’i duo Ringhold avaldab kontsertsalvestuste albumi “Recorded Live”. See kogumik võtab kokku Ringhold’i siiani ilmunud kahe stuudioalbumi lugude kulgemise nii kodumaistel kui kaugematelgi lavadel. Album ilmub kassetil ning digitaalselt Bandcamp’is, kuid on Rada7.ee eelkuulamisel juba täna.
Tänavuse lõikuskuu võib meie death metal skene jaoks õnnestunuks lugeda. 2. augustil andsid USA plaadifirma Redefining Darkness ja Hollandi leibel Raw Skull Recordz kahasse välja korraga koguni kahe Eestimaise surmametalli bändi plaadid. Nendeks on Deceitome’i „Flux of Ruin” ja Swarni „Black Flame Order”. Tartu crust death’i jüngritega kollektiivist Swarn sai vesteldud bändi sünniloost, albumi väljaandmisest ja kosmilistest hirmudest. Evely Petersonile jagasid oma mõtteid Tiit Pähnapuu (muusika ja instrumendid), Anti Lillak (lüürika ja vokaalid) ja Keiu Grossberg (albumi kujundus).
Ülevaade juunis ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Kui vaba on laulusõna; kuidas üritatakse võidelda striimipettuste vastu; kuidas kontserdisaundi üle virisemine rahaks teha; miks inimestele suvalise tootega koos albumeid pähe määritakse; kui edukas Trent Reznor räpiskenes siis lõpuks ikkagi on; kas Spotify teab midagi, mida kasutaja ise ei tea ja kes oli Lee Hazlewood?
Tegelt päris viimaseks piraadilaevaks Ministryt nimetada ei saa, aga laval taaruv rastapatsidega Al Jourgensen meenutab päiksepiste läbi põdenud kapten Jack Sparrow´d küll. Ministry on sel juhul tema Kariibi mere brigantiin, mille mastis ta meeleheitliku kindlameelusega (puna)musta lippu hoiab, otsides tulutult vaenulikke laevu, mida kaaperdada.
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.
Vähemalt mina tegin nii – kuulasin Rattlecan Paintjobi uut materjali "sangast". Tegelikult polegi palju muid valikuid, kuna bänd on välja andnud tõelise ajarände 90ndatesse: vormilt kasseti, mis igasse koduse musakeskuse soklisse ei sobitugi ja sisult midagi, mis meenutab toonast Psychoterrorit, PWA-d ja midagi veel. Üldiselt pigem meloodiline HC-punk. Selleks, et seda tunnet veelgi süvendada ja kõik hoovad ikka päriselt põhja suruda, on Paintjob salvestanud omaendi sõnul kogu materjali lives ehk kõik pillid ja träkid korraga ja seda kuskil betoonbunkris. Ja seda on tunda.
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.
See mees on Philip Anthony Campbell. Ta on 58-aastane, Walesi päritolu, abielus, kolme lapse isa. Bluuskitarrist. 32 aastat oma elust mängis mees kitarri maailma ühes tuntuimas rockansamblis Motörhead. Käis kaks korda Linnahallis esinemas. Tegi palju muudki. Sel suvel jõuab ta Eestisse tagasi, aga uue ansambliga. Ansambliga, kus peale tema veel neli noort meest, kellest suisa kolm ta enda pojad. Phil rääkis radaseitsmele ära, miks ja kuidas.