Tallinn Music Weeki peatoetaja Skype’i poolt viiendat aastat välja antava auhinna võitjaks valiti sel korral Elephants From Neptune. Selle aasta kevad on ansambli jaoks olnud väga tegus – üks tähelepanuväärsemaid uudiseid on hiljutine leping Soome muusikaagentuuriga Fullsteam Agency. Bänd lindistab hetkel teist osa oma EP-de triloogiast ning esitleb seda peagi Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Lisaks ootab Elevante ees esimene kontsert Inglismaal ning tihe festivalisuvi.
Intervjuu viisime läbi teemale sobivalt Skype’i abil ja küsimustele olid vastamas laulja Robert Linna, bassimees Rain Joona, trummar Jon Mikiver ja tagaplaanil toimetav manager Karl Sirelpuu, kitarrist Markko Reinberg viibis isa sünnipäeval.
Esiteks muidugi palju-palju õnne! Kas võit oli üllatus või ikka oli juba ette lootust?
Robert: Sulle ka.
Jon: Aitäh. Lootus sureb viimasena, aga eks ta üllatus oli ikka.
Robert: Ma mõtlesin just ükspäev, et me ei ole sellised inimesed, kes kunagi üldse tahaks võistelda kellegagi või umbes, et kes teeb paremat muusikat… Aga oma suhtumiselt oleme alati võitjad.
Kust nii palju fänne välja võtsite (publikuhääletuse hääletajate numbrid olid seekord päris suured)? Palju manager hääletama pidi?
Robert: See oli minu jaoks küll üllatus, et nii paljud inimesed meid toetasid ja toetavad. Uskumatult hea tunne on sõprus (suht gay lause).
Jon: PS! Nad ei ole fännid, vaid sõbrad.
Ja kohe otse rahakotti sobrama – mis see tähendab, et investeerite auhinnaraha uude stuudiosse? Mis vanal viga on? Ja mis see uus siis ideaalis on?
Robert: Ma arvan, et iga bändi unistus on see, et oleks oma ruum, 24/7 king of the hill. Praegu on meil olnud ainult üks ja seesama proovikas, mis on umbes sama kitsas, kui teeks kellegi esikus proovi. Nüüd on võitjate egodel ruumi vaja! Ei, tegelikult suhtume sellesse kui oma ateljeesse, kus saame alati salvestada, kokku saada ja niisama töllerdada. Loomingu koht.
Rain: Ja lauajalka laud tuleb ka sinna.
Jon: Me oleme seni kõiki oma asju ise oma ruumides salvestanud, nüüd ongi meil võimalus tänu sellele auhinnale asi järgmisele tasemele viia, et veel paremat ja kvaliteetsemalt oma muusikat kuulajateni tuua.
Mulle jäi pressiteatest silma selline tsitaat: „Baltikumis pole hea mitu aastat nähtud bändi, mis sellise kirega vana head rokki viljeleks“. Sarnaseid lauseid on korduvalt ka Nevesise kohta öeldud ja nad olid hääletustulemustes kohe te kannul. Mille tõttu te arvate, et neist ette rebisite?
Robert: Me oleme suht ühest puust tahutud, head sõbrad ja ausalt öeldes mul vahet pole, kes võidaks, peaasi, et "vana hea rokk" veereks. Eks, see on spekuleerimise küsimus, et miks meie rohkem hääli saime… Ma loodan, et meie võidu puhul on hea külg see, et mitte keegi ei jää sellest ilma. Kõik see hea tunne ja inspiratsioon inimeste toetusest läheb aina paremate kontsertite ja lugude loomise alla. Vili põllult veskisse ja leib inimestele, et nad saaks uut vilja kasvatada…
Päris huvitav oli tõesti seekordne publikuhääletuse Top3 – teie, Sibyl Vane (kellega teil on kohe-kohe kontserdid koos) ja siis Nevesis – huvitav, kas see on mingi aja märk?
Robert: Äkki on vandenõu? Ma lähen toon endale ühe Vana Tallinna, 5 min…
Jon: See lihtsalt toetab fakti, et mitte keegi ei suuda rokenrolli tappa. Üldse, muusikat. Kuid peamiselt siiski rokenrolli.
Ning seda tahaks öelda muidu, et kõik need kolm bändi (k.a. meie) on väga retsid livebändid ja panevad alati endast maksimumi livedesse ja ongi oma nime peamiselt ju livedega teinud. Seega, it was anyone’s game, me see aasta võib-olla jõudsime üks kord rohkem hommikul jooksma ja sealt see võiski tulla..
Aron Urb
Veidi veel TMW-teemas ka edasi – jagage muljeid, kuidas teile enda arvates esinemine läks? Ja lisaks – kuidas Viru Keskuse linnalaval esineda oli? Helen Sildna rääkis, et korra vaatama joostes oli vaatepilt positiivselt üllatanud, Viru Keskus oli nagu rokiklubi välja paistnud lausa.
Robert: Esiteks Von Krahl oli täiesti killer, heas mõttes, täismaja, ja hea feel, lasime lihtsalt minna, unustasime absoluutselt ära, et igasugused delegaadid jms ninad on kohal ja lihtsalt nautisime. Mul tuli lõpuks kingatald küljest ära, tahtsin lava sisse auku trampida. Ütleme nii, et au oli teha lisalugu sellisel üritusel, kus kunagi keegi lisalugu ei saa ja kõik käib väga täpselt kella järgi.
Ja eriti värskendav oli minu jaoks kriitika "Check my demo" kuulamisel, kui meie muusika kohta öeldi „awful“, „flat“ ja "the furthest thing from being my favorite music" ja "this song could be dangerous for their reputation"… selliste süstide pärast me muusikat teemegi.
Viru Keskus möödus „järgmise päeva“ tähe all, lihtsalt lendasime peale ja tegime, mis meile meeldib, tahtsime klaasid puruks mängida.
Mis suunas „Check my demo“ kommentaarid mõtted liikuma pani? Ning see delegaatide segadus, kui kuuldi, et just ette mängitud ning ülimalt kehva hinnangu saanud lugu oli seesama bänd, kes Viru Keskuses neile vägeva mulje jättis?
Robert: Et lihtsalt objektiivselt oma muusikat jälgida ja eks asi ongi selles, et meie bänd võib olla piisavalt eklektiline kohati, et mõni, kes esimest korda kuuleb, võib täiesti valesti aru saada. Eks sellesmõttes on see jah ohtlik, aga parim muusika kõlab õigel ajal õiges kohas. Ja õige inimese peas.
Teil tuleb nüüd teine EP, eks? Mis see kontsept selle triloogia taga on? Kas on plaanis ka järgmine täispikk plaat ja millal?
Robert: Just, praegu just kuulame materjali ja natuke on veel vaja kruttida, aga ei suuda oodata juba, et lasta see vabaks maailmale. Kontseptsioon on lihtne – alateadlikud otsused. Plaadi peale ausalt öeldes mina hetkel ei mõtle, idee on 2014 algus ja mis lugudesse puutub, siis eks näis, meil on materjali ja tahtejõudu metsikult. Hetkel hoian nö köiest kinni ja tõmban nii kõvasti ja kindlalt kui suudan, eks näis, mis teises otsas ootab…
Mis see tähendab, et alateadlikud otsused? Lihtsalt tuli selline idee, et võiks triloogia olla ja kogu moos?
Jon: Kontseptsioon on meie jaoks ka huvitav, sest ma ei tea kedagi, kes oleks enne nii teinud… Peamine väljund selle taga on näidata, et mehed ei tee plaati ja siis ei tuurita seda kaks aastat kuni selle hetkeni, et „kuule, vist peaks hakkama uut tegema vä?“. Kuna meil on sellised tüübid bändis, kes suudavad imelihtsatest asjadest nii palju inspiratsiooni saada, siis meil ei olegi mõtet oodata, vaid tegutseda…
Robert: Uued lood on rohkem sellise roadtripi fiiliga, kõlab üsna klišeelt, aga me hetkel üritamegi need tunded ja mõtted võimalikult vahetult kokku panna ja salvestada, et noh, eks kõik me mõtleme suve peale ja kõige tuleva.
Jon: Triloogia ja EP asi hoiab seda kivi veeremas, vaikselt süstid seda eufooriat piiskhaaval noorte tüdrukute veenidesse…
Robert: Kindlasti on materjal palju küpsem, seda ka selles mõttes, et õigesti ajastada täielikku hullust, meelega halvasti käitumist.
Jon: Seda on vist Robert juba varem ka kunagi öelnud, aga meil on selline bänd, et vabalt võiks praegu proovikasse minna ja mingi kolm lugu või põhja välja mõelda. Seni kuni ise oma silmad lahti hoiad, ei peaks siin maailmas inspiratsioonist puudust tulema.
Inspiratsioonist rääkides, siis mulle meeldivad need videoklipid, mis teinud olete – näiteks see, kuidas TMW-ks valmistusite. Kust need ideed tulevad ja kuidas teostus? Vähemalt üks päris muusikavideo ka samas stiilis.
Robert: See on lihtsalt see, millised me oleme. Absurd hoiab pea selgena.
Jon: Mis, seal ju mingit erilist ideed ei ole. Võtad kaamera kätte ja filmid seda, mis ümber toimub. Ma toonitakski siinkohal, et 99% head materjali toimub siis, kui kaamera ei käi…
Robert: Me oleme täpselt sellised, et muusikaliselt me ei karda eksida, puusse panna ja samamoodi oma naljadega üle võlli panna..noh, kui keegi ei naera, siis kehitad õlgu ja vaikselt liigud tagurpidi uksest välja.
Jon: Lisaks võiks neid mõnele kibestunud ja ilgelt tõsisele inimesele näidata, et ära võta elu liiga tõsiselt!
Robert: "Tits or gtfo".
Eelmise jutu peale eraldi küsimus manageri kohta ka – nimesid nimetamata, aga päris mitmeid rockbände on nähtud, keda manager kantseldama peab… no ütleme nagu lasteaiakasvataja. Vahel on veidi naljakas vaadata, kuidas täiskasvanud mees ja laval segane rokkar kontserdi eel näiteks õlleraha nillib managerilt. Mis arvate, on teiega lihtne või raske Karlil?
Jon: HAHAHAHAA
Robert: Selles mõttes, et eks me paneme teda ikka proovile, aga tema usaldus ja usk meisse on meile reality check. Selles mõttes, et me klapime väga hästi ja meie koostöö põhineb otsesel ausal suhtlusel. „Ausalt ka, mul on täiega seda õlle vaja…“
Meeskond on täpselt nii nõrk kui selle nõrgim lüli – kuldne. Kui kellelgi on hullult õlleraha vaja, siis kõik on sellel tasemel.
Jon: Mina võtan Karli väga kuulda ja austan tema arvamust. Kui ta ütleb midagi head või halba, siis alati asja pärast. Ja pole midagi magusamat, kui saada papa Karlilt kiita. See on nagu unelaul..
Ja juba homme – kontsert Londonis. Mis värk selle Inglismaa livega on, mis-kes-kus-kuidas-miks?
Jon: Sellega on seotud kõik – Karl, Olljum ja TMW. (manager Karl Sirelpuu ja Toomas Olljum – toim.)
Robert: Üks selline džentelman nagu Andrew Childs kutsus meid esinema London Bridge’i lähistele. Ta korraldab nö Euroopa muusika vahetusprogrammi, et tutvustada brittidele, mis üldse toimub. Lihtsalt õige inimene sattus meid kuulama ja meie peas kõlas ainult „make it happen“.
Jon: (Sorry, veits offtopic, aga kuulan Aidest just. Ma loodan, et see bänd tuleb kunagi uuesti kokku!)
Robert: Esineme kohas nimega The Miller Pub. Kusjuures just lugesin, et mingi tüüp küsis Childsi käest, et kas listi saab…venna nimi: Ronnie Wood.
Tegelt, ega me ei tea midagi, mis meid seal ees ootab, AGA me teame, mis neid inimesi seal ees ootab.
Talendivahetusprogrammiga meenub, et te olete sellises asjas nagu "CEETEP artist pool", olete aru saanud, mis see tähendab ja kas sest midagi kasu ka olnud ja kui midagi arvate selle kohta, siis mida? Või see on midagi, millest aint Karl teab?
Robert: Päris ausalt… mina ei tea sellest mitte kottigi! See on see mingi festivalide asi, et kõik soovitavad bände üksteisele?
Jah ja see on kindlasti asi, mida peaks teadma teie tutikas agent Toni Ritonen, selle puhul veel eraldi õnnitlused. Ma arvan, et diil Fullsteamiga väga äge uudis ja Toni ise on ka väga äge mees.
Robert: Absoluutselt, eks see on täpselt see asi, et me ei hakka oma lootusi kõrgele ajama, vaid lihtsalt üritame HETKES olla võimalikult mõjuvad ja arendada iseendid muusikutena. Jaa, Fullsteam on teema.
Kas see diil tähendab nüüd rohkem kontserte Soomes või on tema töö veel laiem?
Robert: Soomes käisime veebruaris ja seal live andes oli täiesti see tunne, et see on see uks, millest sisse astuda ja edasi minna.
Ausaltöeldes, me pole veel seda esimest koosolekut teinud. Eks näis, varsti esineme koos Von Hertzen Brothersiga Rock Cafes ja nemad on ju teadagi Fullsteami üks esinumbreid hetkel.
Jon: Soomes käik oli ülikõva – ma veendusin täiesti, et Soome on ikka rokenroll maa. (+ ma hakkan vaikselt siin Soome turgu sisse soolama) Tahaks tervitada kõiki soomlasi, kes meid kuulavad! Öelge oma sõpradele ka siis!
Aron Urb
Olete siin tagasihoidlikud olnud ja „eks näeb“-repliikidega esinenud, aga kui ikkagi sõnadesse panna – mis see mingi ülim unistus/eesmärk/saavutus oleks momendil? Mis hetkest võib jalad rahulolevalt lauale tõsta ja nentida, et taevas on käes?
Jon: Rokkbänd Eestist, kes sai kuulsamaks kui Elvis, biitlid ja Rolling Stones. KOKKU! Ausalt. Mis mõtet muidu üldse üritada oleks?
Robert: Mängida kõik suuremad festivalid Euroopas ja siis ülejäänud maailm. Tahaks lihtsalt iga päev teha seda, milleks me sündinud oleme – rock and roll.
Järgmised kohalikud lived siis EP esitlused koos Sibyl Vane’iga? Ning võimalus veel nõretavaid tänusõnu öelda ja vanaema tervitada.
Jon: Tallinnas Three Leg Dogiga. Ja suvefestivalid ka vaikselt kogunevad.
Robert: Ma tahaks tänada oma pere ja kõigi teiste inimeste peresid ka, sest meie eest te ei pääse.
Kiirelt paar sõna selle Three Leg Dogi kohta ka – kes ja mis? Ja kui võimalik avaldada, siis juba suvefestivalide nimesid ka.
Robert: Three Leg Dog on värske bänd, keda kindlasti tasub lives näha, see bänd on elus.
Jon: Hea töö Robi!
Robert: Midagi muud ei ütlegi, et usaldage meid ja tulge kuulama, kindlasti ei pettu.
Jon: Three Leg Dog tegelt sellepärast, et nende muusikas on tunda sama asja, mis meie tunneme iga kord kui mängime – muusika on aus, südamest ja hea ikkagi vana hea rokk. Suvefestivalidest – ma ei tea, kas on ok öelda, Karl? Aga näiteks Intsikurmu festival…
Karl: Just. Teised pole avalikud. Üks Läti festival ka, aga kõik omal ajal.
Jon: Karl Sirelpuu, 2013.
Robert: Hoidke meil silma peal, sest meie hoiame teil juba ammu…