Eks iga asja olemus sõltub sellest, kuidas talle läheneda. Seekord pole siiski midagi teha: see muusika on puhas okse. Ilma naljata. Ja kohe tekib muidugi küsimus: kas ta veel süüa, ehk siis kuulata kõlbab. Aga kõlbab küll. Sest komponendid on ju siiski needsamad, mis meie igapäevasel toidulaual ehk muusikamasinas leiduvad. Ja ülejäänud eelarvamustel pole vähemalt seekord vaja end lasta segada.
Hr. Paul Cole, ilmselt identne albumi kaanel laiutava jörpaliku figuuriga, on oma eluaja jooksul konsumeeritud ja peaaegu juba neutraalseks seedunud popmuusikakogemuse ühesõnaga nüüd plaadile sülitanud. Millest on, vähemalt esmapilgul, välja tulnud üks atmosfääriline-geneeriline laisk downtempo-lounge-jazz-disco-venimus. Kuulaja jaoks tähendab see eelkõige minutiteks venitatud sekundeid, äärmise pretensioonituseni lahjendatud poprütme ja nürilt korduvaid hetkeemotsioone. Omaette küsimus on veel see, et mille poolt nood viimased üldse esile kutsutud on. Ilmselt on seal taga siiski peidus ühe poolsurnud vaimu hetkeks ärganud jõuetu protest. Ja nii siis sündiskidki need sajakordselt paljundatud snapshot’id magedatest meeleseisunditest. Nagu välja tuleb, võib isegi ekspressionism olla robotlik ja isegi liftimuusika võib olla ekspressionistlik.
Mida siis öeldakse? Et meil on PAL- (ja varsti HDTV-) süsteemis unenäod, meil on raha, meil on kõik korras. Mõned rahustavad mantrad: ära muretse, õnnelik olla on hea. Kergelt ängistav My Car väljendab vist siiski kuskil sügaval peituvat muret millegi pärast, nagu ka tundmatu televaataja uinumiseelsed murelikud mõtisklused (Don’t You Worry/No Shade), mis siiski kohe sublimeeritakse. Tähelepanu väärib Cole’i käsitlus igapäevasest-peresisesest võõrandumisest (What Can I Do), mis on nagu Pink Floydi The Trial. Muidugi töödelduna uue sajandi esimese kümnendi vaimus, kus illusioon on juba nii täiuslik, et kaalub iga kell üle päriselu. Ja õhkõrnade rokkmuusikasugemetega Don’t Talk-nimeline luupainaja peaks suurepäraselt juba Titicut Follies’i maailma sobima.
On see siis nüüd ühiskonna- või mentaliteedikriitika? Ei ole. Puhas deskriptiivsus on: mitte protest vaid protesti kirjeldus, mitte iroonia vaid popkultuurirämpsu neutraalne vahendamine ja taastootmine. Seda, tõsi küll, mõningase alternatiivse kiiksuga. Paul Cole looms on the hyperhorizon of pop to pay back once for all for the abuse of his psyche over the years väidab albumi reklaamtekst, aga ärge uskuge, kättemaksuga pole siin midagi pistmist. Kui selles helimaailmas üldse mingi action kuskil toimub, siis on see kuskil teises dimensioonis, kõige tõenäolisemalt telekaekraani taga.
Siiski poleks üldse halb mõte paluda Hr. Cole näiteks enne magamajäämist endale kõrva sosistama. Sest see on teie elu ka, saate aru??
Veeb (kus saab ka lugusid kuulata):http://www.7161.com/~Paul_Cole