"Kui torm läheneb, siis pühakud vaikivad" – Micky Stratorius
Selle tuntud Frisco varieteeklubi "Hey Day" omaniku toosti saatel pühitseksin “Tormi lööklaule” ja tõstan karika kõigi tänuväärt ärevusekülvajate poole. Kui te tõesti tahate teada, mida Paul Cole’ist peale teab mitmendat kuulamist võiks arvata, jätke algul kõrvale lihtne meeldib/ei meeldi fiksatsioon ja laske jänesel end nö urgu tõmmata.
Paul Cole on ühemehe bänd ja üksi olles kipuvad mõtted tegudest suuremateks saama. Tahaksin küll selle ootamatu ilmutise hoobilt paika panna. Tahaksin öelda, et "The Storm Hits" on mõnus pop-plaat või autoriplaat või midagi sellist. Tahaksin, et oleks mugav ja et saaksin kuulata “albumi sõnumit” nagu andunud skaut või mängida teda hoolimatult nagu oleks mul muudki teha, aga "Torm läheneb" ei ole oma robustsevõitu stuudiotööst ja näilisest lihtsakoelisusest hoolimata kerge saak.
Vormilt peibutav on ta neile, kes peavad lugu algupärasest ja psühhedeelilisest rockist ning piknikust karaoke ja imelike veinidega. Lisage näpuotsaga Beach Boysi ja Kuningas Elvist – mõelge, et teil on mootorratas – ja saate enamvähem Paul Cole’i. "The Storm Hitsi" võib kuulata nagu õdusa road movie heliriba. Kui teil on masin ja aega väljasõidule minna, teel mõni optimistlik hääletaja peale võtta ja siis meelega vait olla ja mängida Paul Cole’i ja volüümi muudkui juurde keerata ja mõttes off road’i sõita, siis selle sõidu vältel olete Paul Cole’ist vaid diametraalselt eemale liikunud. Aga torm ähvardab endiselt.
"The Storm Hitsi" võib kuulata nagu paksu raamatut, mida aegajalt siit-sealt sirvite. Et meelde tuletada, mida peategelane umbusklikule portjeele ütles, kui selgus, et pagas ei jõudnudki kohale. "The Storm Hits" on nagu multifilm täiskasvanutele. Ta lubab endale mitte ainult filmikeelele omast hüperreaalsust, vaid ka arrogantset irreaalsust. Ähvardab sealjuures mingite tumedate teemadega. Ent millistega siis?
Samal ajal, kui te vingerdate nende kandiliste tunnete vahel ja mõtisklete, kas "The Storm Hits" on pop-album, peen huumor või pigem sügav kunst, saate meelekohta ootamatu oluteadlikkuse kuuli. Just-just! Kas näiteks "Army Boy" ei räägi mingist pahupidi Voitka-vennast Afganistanis? Kas “Sixteen Tons” ei räägi haaramatust Suurest Meediast – mingist Ähvardavast Ohust? Või oli see plaadi suurepärane nimilugu, mis lubab üht allegoorilist tormi?
Kui ma mõtlen, "oht varitseb", ütlen “great balls of fire” ja ma tõesti ei tea valida, kas hiiglaslikud tulekerad on need miskid, mida Nostradamus maailmalõpu märgiks kuulutas või need, mis panid Jerry Lee Lewise klaveri põlema. Kas "Oh My, Car!" on sisult “roheline” lugu ja räägib sellest, mille üle akadeemik Lippmaa jultunult nalja viskas? Oh my god, äkki ongi. Ma ainult oletan. Teil on Kapsa Paulilt kindlasti midagi muud küsida… Igatahes, mida enam mõtlen, seda enam tundub, et Paul Cole’i “The Storm Hits” on ühtekokku üks sisuline plaat.
Ent ka vorm pole paha. Mõningasest stiililisest ebaühtlusest hoolimata on albumi ainuke mure see, et arvatavasti on materjali miksitud liiga heade kõlarite abil. Tavalises kodusüsteemis või autos on Cole’i lauldud tekstidest ja kompositsioonilistest nüanssidest mõnikord raske aru saada. Loodetavasti räägib Paul Ammmeerikast oma Eesti produtsendiga ja laseb sel järgmiseks korraks parema heli keerata. Seniks soovitan teil plaat aegajalt klappidega üle kuulata. Aegajalt sellepärast, et uskuge mind, esimesel korral see plaat kätte ei anna ja teistel kordadel tahaks aina enam, et annaks.
Daamid ja härrad – let the storm hit yer ear.