Paul JebanasamFoto: Studio Tape Echo
Laupäeval toimuva Kumu ÖÖ isiklikult oodatuimaid etteasteid on duo Paul Jebanasam ja Tarik Barri, kellest esimene täidab auditooriumi helidega ning teine lisab vaate.

Antud koostöö on värske, aga Barri pole audiovisuaalkunstnikuna tundmatu nimi – hiljuti valmisid visuaalid Radioheadile, varem on ta teinud kaasa näiteks Monolake’i ja Nicolas Jaariga. Omaette tähelepanuväärne on mu arvates ka see, et esinemiseks on tal arendatud täiesti oma tarkvara „Versum”, mis loob ekraanile alternatiivse, arvuti poolt genereeritud reaalsuse füüsikaseadustega, mida ta vastavalt äranägemisele muudab. Seega pole nähtav midagi otseselt etteprogrammeeritut, vaid arvuti nägemus vastavalt Barri kirjutatud algoritmidele. Oma sõnul jälgib ta mängu samamoodi kui publik, kuid teeb pidevalt vastavalt muusikale muudatusi – näiteks manipuleerib reeglite ja struktuuriga, muudab jõudude vahekorda või kiirendab ning aeglustab aega.

Helivõlur Jebanasam on aga olnud varem dubstepi laine varajaste tegijate nimekirjas kui Moving Ninja. Seda Austraalia, täpsemalt Sydney skenes, kus Garage Pressure gäng tõi lavale näiteks nimed nagu Zed Bias, Kode9, Oris Jay, Benga ja Skream.

Euroopasse kolides oli aga tuule suund juba muutunud ning täna sildistatakse teda ühe olulisima tegelasena power ambient saundisuunas. Paberil on ta ka minileibeli Subtext ninamees, ehkki reaalsuses paistab see olevat pigem kollektiivsem väljund, sõpruskonna teema. Omaenda plaadifirma alt ilmus tal selle aasta veebruaris uus album „Continuum”, mida arvustustes ei ole kardetud pakkuda ka kriitikute aastalõpu edetabelitesse.

Läheneva esinemise ja suurepärase plaadi puhul helistasin Paulile, et paarile õhku jäänud küsimusele vastust otsida.

Tundub, et sul on õnnestunud olla oma muusikaga õigel ajal õiges kohas või isegi paar sammu varem. Millega sa enne dubsteppi tegelesid, või isegi enne Sydney’t?

Sydney’s ma kasvasingi üles, aga enne kui dubstepi plaadid välja tulid, mis oli umbes 2005. aastal, tegin ma erinevat, tol ajal tavapärast tantsumuusikat, eksperimenteerisin kõigega. Tegin trummi ja bassi, house’i ja teknot, mängisin paaril reivil. Aga ma ei olnud eriti aktiivne, kuni sattusin varajasse tumeda garage skenesse, hiljem dubstep ja selline kraam. Sydney’s oli selline grupp nagu Garage Pressure ja nemad korraldasid breaksi ja dubstepi üritusi. Hakkasin nendega koostööd tegema, kirjutama muusikat, mida nad mängisid oma üritustel. Nemad tegid üldse esimesed dubstepi õhtud Sydney’s ja tõid välja sellised nimed nagu Kode9, Oris Jay, Zed Bias ja sellist kraami. See oli täitsa soliidne skene, sest breaks oli päris suur, breakbeati teema oli samal ajal õhus ning kõik nendega seonduv.

Mu järgmine küsimus oligi tegelikult, mis su suhe Garage Pressure ja Aquatic Lab Recordsiga oli?

Aquatic Lab startis vist alles peale seda, kui olin juba Sydney’st lahkunud. Aga Garage Pressure’iga töötasin küll. Seal olid Paul Fraser ja Farj – DJ-d, produtsendid ja korraldajad, samuti oma raadiosaade jne. Ma lihtsalt tegin muusikat. Tollal ma väga ei tundnud kedagi, kes teeks sellist tumeda garage või breakbeati kraami ning ma vist lihtsalt ükskord kõrvetasin ühe CD ja viisin neile. Farj tegi sellele miksi – ta on väga hea heliinsener. Selles see koostöö seisneski – ma tegin musa, Farj aitas miksida, põrgatasime ideid ning see lõpuks viis mõne päris plaadini.

Seejärel said pakkumise festivalile UK-s. Kuidas see juhtus, et sa siia jäid? Ilm meeldis?

Jah, kindlasti mitte seda viimast. Aga see oli tegelikult festival Hollandis. State-X New Forms. See oli mu esimene reaalne ookeaniülene booking. Seega olin siiapoole maakera nagunii tulemas, äsja plaate välja andnud ning lisaks olin rääkinud James Ginzburgiga, kes veab ettevõtet Multiverse, mille all oli Tectonic ja nüüd ka Subtext. Ja kuidagi see mõte tekkis, et võibolla prooviks siin natuke koostööd teha, näiteks kuus kuud või aasta, ja vaadata, kuidas see õnnestub. Esinesin festivalil ära ja lendasin otse Inglismaale, et Multiverse’i ja Tectonicu all tööd teha. See oli päris suur samm tõesti, tulingi siia korraga festivali ja töö pärast. Veidi tuli ka esinemispakkumisi peale ning sain Moving Ninjana veel esineda, samal ajal juba nö käiku vahetades.

Sind on nimetatud kui power ambient artist. Mis sa sellest sildist arvad?

Ma ei ole kindel, kust see silt pärineb. See paistab olevat selline ajakirjanduslik asi. Inimestele meeldib tulla välja huvitavate nimedega. Mul ei ole sellega probleemi. Neil nimetustel lihtsalt ei paista olevat erilist kaalu. Neid on veebis nii palju. Sa võid täiesti suvalise uuega homme välja tulla ja mõned inimesed võivad seda kasutada, kuid kuna neid on nii palju juba, siis nad nagu ei loe enam, see on lihtsalt kirjeldus. Rääkisin hiljuti ühe sõbraga, Peder Mannerfeltiga, ja keegi nimetas ta muusikat hyperhouse’iks. Ja no kuule, see ei ole ju reaalne asi. See on tore nimi ja ilmselt kirjeldab osa ambientist, mis on vali ja kuidagi intensiivne, aga ma ei usu, et sellisel asjal oleks enam olulist resonantsi. Vähemalt sarnasel viisil mitte, nagu näiteks dubstepil oli. Või võtame näiteks hiljutise trendi vaporwave – ma arvan, et inimesed ei tea isegi, mis see täpselt on. On kindlasti inimesi, kes teavad, aga see tundub ikkagi kuidagi segadusttekitav. Ja hardvapour, sellest oled kuulnud? Uh, mul pole õrna aimugi, mis see on. Ma kuulan seda, aga ma ei tea, kas see on žanr.
Tarik Barri visuaalid Continuumile
Subtexti ümarlaual rääkisite oma mõtetest, miks olete nihkunud klubimuusikast kaugemale, laiema lähenemise juurde. Nagu aru sain, siis sa ei olnud rahul üpris rangelt defineeritud parameetritega tantsumuusikas ning James Ginzburg kaebas tolles äris oleva surve ja kiirustamise üle. Kuid lisaks ta ütles, et edasiliikumise ja omaenda plaadifirmaga tekkis vabadus mitte suhestuda teistega, nö astuda vestlusest välja. Subtexti silmas pidades, kas see on kui isolatsioon omaenda mõtetes selgusele jõudmiseks, võimalus neid põhjalikumalt analüüsida? Või hoopis suhestumise ja dialoogi võimaluste laiendamine? Või mõlemat korraga?

Kui sul on täielik vabadus, siis sul pole erilist vajadust seda arutada. Sa ei pea panema silte ega üldse täpselt aru saama, mis see teema parajasti on. See on põnev. Subtexti keskpunktiks oli ja on lihtsalt sõpradevaheline dialoog, kuidas nende muusika võiks kõlada ja töötada, mis mõtteid see võiks tekitada jne. Seega vestlus siiski on, see pole lihtsalt avalik või suure ringi oma. Me usaldame üksteist oma muusikat kommenteerima ning kuidagi edasi suruma, kus või kuidas muusikat peaks avaldama. Oma leibel annab selleks võimaluse. Ehkki me oleme ka sellest juba tänaseks välja liikunud ja avaldanud oma kamba kraami ka teiste alt. See pole enam ainus koht avaldamiseks. Kuid see omavaheline vestlus on alles.

The Quietuse intervjuus sa mainisid, et Moving Ninja aegadel pühendasid sa pala introle rohkem aega kui millelegi muule. See kõlab nagu seos – sarnaseid liikumisi on näiteks metalist ambienti. Kas oleks vale öelda, et sa teed nüüd ainult introsid?

Omamoodi on selles mõte, kuid pigem on küsimus selles intros olevas ruumis, kus on palju vabadust ja saad olla väga väljendusrikas. Seega ma päris ei saa öelda, et teen „ainult introsid”, ma pigem rakendan muusikale seda, mis muidu oli varem lubatud vaid intros. Praktiliselt võid mida iganes teha ja selles on võimalus liikuda. See isegi ei pea intro struktuuri järgima, mis enamasti kasvab mingi punktini. Lihtsalt vabadus.

Oled paaris kohas rõhutanud oma mina puudumist loomingus, tõmmates paralleele varajaste ikoonimaalidega. Samuti rääkinud alandlikkusest, selles mõttes, et vahel muusika ei pea olema isiklik avaldus. Ma ei ole päris kindel, mis sa sellega mõtled. Ma pean silmas, et endiselt on tegemist loo rääkimisega, lihtsalt ehk õilsama või suursugusemaga. Kas sa seletaks veidi, kuidas see protsessi mõjutab?

Seal on mitu asja. Esiteks see, et see lugu või narratiiv või idee ei ole isikukeskne, vaid midagi muud. On tõesti endiselt mingi lugu või teema või sisu, kuid eraldatud sinu isikust. See on üpris tavaline klassikalises, elektroonilises või eksperimentaalses muusikas, et uuritakse mingit ideed ja see oli see, millele ma viitasin. Muidugi, see on paratamatult siiski isiklik ja emotsionaalne, sest keegi ju ikkagi kirjutas selle. Ja see ei ole vast midagi, mida nüüd väga püüdlikult vältida. Võibolla on see natuke nagu spetsiaalselt filmile kirjutatud muusika – sul on skript ja režissöör ja sa lased sel pisut protsessi juhtida, sul on mingi teine väline struktuur. Tagasi sinna intro mõtte juurde minnes, kui sul on intro, siis see on selline tühi ruum, kus võid teha mida iganes, ning see võib olla siis aluseks, plaaniks, disainiks ükskõik mis. Kas see vastas su küsimusele?

Saan aru, aga ma mõtlesin seda just seoses su kommentaaridega religioosse või rituaalse muusikaga. Veeretasin seda mõtet peas ja jõudsin võrdluseni ravimiga – võta, kuula seda, see paneb sind kuidagi tundma, näiteks paremini. Et tulemus või väljund ei olegi võibolla nii palju lugu kui tunne?

Oh, jah, see on hea võrdlus. Muusika mingi otstarbega. Tseremoniaalses või kiriklikus muusikas on fookuses mingi tunne. Ehkki, kui nüüd mõelda, siis see on sarnane paljus erinevas muusikas. See on põnev mõte edasi mõtlemiseks. Aga rituaalses muusikas on veel oluline vahe see, et pärast ei plaksutata – see ei ole esineja- või esitusekeskne, see on justkui loo teenistuses või mingi konkreetse tseremoonia käsutuses. Põnev on seal just see, et ta töötab mingil kindlal viisil. Samas pean ütlema, et ma pole isiklikult väga religioosne inimene ja ma ei mõtle oma muusikale mingit sellist kõrgemat otstarvet, kuid see on üpris… Jah, mulle väga meeldis su kasutatud ravimivõrdlus. Sel on oma otstarve, kuid seda ei pea ilmtingimata tarvitama mingil konkreetsel juhul nagu religioosne muusika kaasneb mingi väga kindla vastava tegevusega.

"Continuumist" rääkides, siis seal on kindlasti ideid, mil on religioosse muusikaga sarnaseid jooni, kuid need võivad pärineda näiteks teadusest. Võib küsida endalt, milline oleks see muusika, kui usklikud inimesed teeks näiteks pala, mis kommunikeeriks sügavamõttelist lugu näiteks inimese loomisest või peale surma juhtuvast, ja selle sisu on edastada selle suure idee tunne? Tundub, et teaduses on samaväärselt suuri teemasid. Või teemasid, mis isegi ei pea tulema otseselt teadusest – on üpris sügavmõttelisi viise, kuidas maailmast mõelda, kuskil filosoofia ja teaduse vahepeal. Ja siis sa mõtled, et kuidas võiks neid ideid tunda? Kuidas sa tajud mõtet, et elu eksisteerib teatud viisil? Või universumi vanus – kuidas sa seda tunnetad? Tundub võimatu, see on meie arusaamise ulatusest väljas. Kuidas kujutleda seda, et miski on miljardeid aastaid kestnud? See isegi ei oma tähendust, need on lihtsalt sõnad. Samas see on väga huvitav asi, mida muusikas ette kujutada. See oleks ilmselt väga religioosne kogemus, kui saaks kuidagi välja zoomida ja vaadata universumit. Teadlased räägivad sel teemal. Vaatad uudiseid: teadlased on välja uurinud, et 4 miljardit aastat tagasi juhtus mingi asi. Kõlab tegelikult ju täiesti hämmastavalt, et nad sellest räägivad.

Kuid lõpuks, kas me saame eristada väga selgelt, mis on inimlik ja mis mitte? Öösel pimedas metsas on muidugi kõhe, aga kas see on olemuslikult erinev sellest, mida inimesed on võimelised looma? Võibolla looming ongi see võti. See jumaliku suhte otsing elusse ja mateeriasse, nagu isegi oled öelnud?

See on väga huvitav, jah. See on teema, millele ma olen samuti hiljuti mõelnud. Osad asjad on nii massiivsed ja hiiglaslikud, kuid on asju, mis on kuidagi seletamatud ja imelikud isegi väikesel väga inimlikul tasandil, isegi igapäevaselt. Kasvõi see öine mets, seda tunnet on samuti väga raske seletada, aga võid seda huvitava teemana kasutada ja jõuda välja tundeni, mis on väga võõras, kuid samas väga inimlik.

See, kuidas Barri seletas oma tarkvara kasutamist, kõlab väga jumala mängimisena.

Tõesti! Seepärast see koostöö ongi nii huvitav ning temaga rääkides võime kasutada termineid nagu universum ning rääkida struktuurist ja stiilist ja vormist ja pilvedest ja energiast. Ja vaadates teda töötamas oma tarkvaraga võib tõesti ette kujutada kedagi oma miniuniversumis majandamas. Pean küll lisama, et miniatuurne küll tema arvutis, kuid massiivne taustaekraanil!

Sel inimlik/ebainimlik teemal veel veidi torkides. Paljudes tekstides kerkis esile ports märksõnu: masinavärk, masinlik, ebainimlik, ebamaine, isegi kosmiline. Ma ei oska sellele kohe ühisnimetajat leiutada. On see mingi esteetika, filosoofia või ihalus, millel on mingi eraldiseisev tähendus teie Subtexti gängislängis või on see midagi, mis lihtsalt kaasneb näiteks elektroonilise muusikaga?

Ma arvan, et see on nagu paljude sõpruskondadega, et kui arutad mingeid ideid, siis võib kerkida esile mingeid mõtteid, mis võibolla pole uued, aga mis aitavad mõtestada teemasid, mis on teile miskitmoodi ühised ja millest te kõik aru saate. Ja siis tundub, et teil on mingi väga konkreetne viis sellega suhestumiseks. Näiteks James on huvitatud budistlikust filosoofiast ja tal on viis seda seostada kindlate teiste filosoofiliste ideedega, mis talle huvi pakuvad, samuti teaduslike ideedega. Ja kui me räägime näiteks teadusest või mingist filosoofilisest ideest, siis ta võib tulla välja mõne budistliku vaatenurgaga ja mina jällegi teadusliku, materialistliku või religioosse vaatenurgaga. Seejärel leiame mingisuguse kesktee ja see võib tunduda justkui uus viis sellest mõelda. Aga teatud mõttes on see lihtsalt selline pubijutt. Panna see kirja ja avaldada oleks kindlasti üpris halb mõte.

Kuid selle põneva kesktee leidmine on oluline, muidu lõppevad sellest rääkimiseks sõnad otsa. Ma ei arva, et see oleks midagi meile väga omapärast. Kuid mulle tundub, et need „kosmilised ideed” mängivad teistsugust rolli tänapäeval, käivad inimkonna teadmistega kaasas, arenevad. Kogu inimkond on hetkel vastamisi üpris filosoofiliste küsimustega, kuidas me universumist mõtleme, geene muudame, tehisintellekti arendame, proovime aru saada elu sünnist universumis või mis toimus enne suurt pauku. Tundub nagu igaüks esitab täna väga suuri filosoofilisi küsimusi. Ühtlasi tundub, et vastuseid tuleb igalt poolt ja inimesed üritavad neid mõista nagu nad oleks proovinud neid mõista paarsada aastat tagasi.

Ilmselt on iga inimene Eestis väga uhke Arvo Pärdi üle…

Kujutan väga hästi ette!

Oled juba organiseerinud omale väljasõidu värskesse keskusesse?

Tead, mul hetkel ongi arvutis selle leht avatud. Vaatasin seda just ja mõtisklesin, et kuidas ma sinna saan. Ootan seda väga. Pärt küll on parajasti Berliinis – vaatasin, kas on mõni ettekanne ja unistasin, et ta võiks olla päriselt seal sel nädalavahetusel midagi tegemas.

Aga tema muusika on mänginud tõesti suurt rolli, tõenäoliselt paljude inimeste elus. Isiklikult mul oli periood, kus ma kuulasin ainult tema muusikat. Kohe kuid järjest. Ma lihtsalt ei suutnud kuulata midagi muud. Ilmselt nii mõnedki inimesed on sellise perioodi läbi elanud.