„The earth turned to bring us closer. It turned on itself and in us, until it finally brought us together in this dream.”
Sean Penn („21 Grams”).

Legendi järgi kaotame surres oma kehakaalust 21 grammi. Just nii palju, 21 grammi, peaks kaaluma meie hing. See midagi, mis juhib ja suunab meid nendel vähestel aastatel, mis meile siin maakeral on antud. Et siis surres meist lahkuda ja kuhugi igaviku poole kaduda. Jättes meist siia maailma maha vaid n-kümmend kilo haisvat bioloogilist kõntsa (Corpses). Maised jäänused, mis leiavad oma otsa kas vaikselt kõrgete põlispuude all maapõues komposteerudes või muutudes tuhaks Pärnamäe krematooriumis. Meist jäävad maha vaid mälestused meid tundnud inimeste ajusoppides, mis end aeg-ajalt esile suruvad (Ghosts). Kuigi surm ümbritseb meid pidevalt igalt poolt. See on fakt, mida tambivad meie ajusügavusse iga päev kärisevad raadiolained, veebiportaalid ja tuhandeid telekuvareid kirkalt erendama panevad uudistekanalid. Jättes aga kõrvale kogu selle igast võimalikust ja võimatust avausest meie kollektiivsesse teadvusse jõudva ja seda igatpidi manipuleeriva infotulva… Kui paljud meist on olnud tunnistajaks tõelisele surmale? Olukorrale, kus sa näed, kuidas keha olelusvõitluses alla vannub ning hing samm sammu haaval sellest lahkub. Leides end sellise olukorraga silmitsi seisvat, üritaksite ilmselt silmade sulgemisega sellest pääseda. Te ei näeks toimuvat, kuid kuuleks ikkagi heli. Saundi, mis jälitab teid kõikjale, jätmata vähimatki võimalust pääsemiseks. Kutsudes inimeses esile emotsioonide üledoosi.

„Ghosts and Corpses” (remixes and reinterpretations of „Growing Apart” songs) on just see kõikehõlmav ja kummitav saund, mida te kuuleksite. Soundtrack surmale, kõike enda alla mattev helilaviin. Hinge ja keha üksteisest eraldumine kümnes lihtsas episoodis. Lasta „Ghosts and Corpsesil” end endasse haarata on joovastavam kui mööda veene kehasse laiali voolav hitt heroiininarkarile. Häirivam kui Bob Flanagani piinamisstseenid NINi „Happiness in Slavery” videos sügavalt usklikule inimesele (nõrga närvikavaga inimesele). „Ghost and Corpses” on kõik ja samas ka mitte midagi. Olles kantud parimate psühholoogiliste õudusfilmide traditsioonidest, ei näita „Ghosts and Corpses” meile visuaalseid õudusi, vaid rõhub meie alateadvusele. Lastes meie endi mõistusel esile kutsuda me hinges peituvad deemonid, et meid siis nendega manipuleerida.

Plaadi avalugu, Pedigree enda remiksitud „Snake House Satellite”, tekitab kuulajas oma tavalisusega võltsi turvatunde. Luues illusiooni, et kõik on korras ja meiega ei juhtu midagi. Enne kui Submerged meid põrmustava drum and bass’i ning elektri¨okina keha läbivate kitarridega teadmatusse paiskab. Kus ees ootab juba saatanlikult irvitav Dälek, kelle ainsaks eesmärgiks on kuulaja põrmu tampimine. Leslie Da Bassi paljukiidetud remiksile „Heart In the Handist” omistaks siinkohal õudusfilmidest tuttava sõbraliku abiandja rolli. See härra, kes korjab teepervelt veritseva ja väriseva kangelase üles, lohutab ning annab mõista, et kõik hirmus on selja taha jäänud. Tegelikult on selle rütmika klubihiti ainsaks sihiks kuulaja valvsuse uinutamine. Enne kui Aproxi militaarse täpsusega sihitud bassikäigud ja noise sample’id kuulaja tagasi karmi reaalsusesse toovad. Pärast sellist avalööki on kuulaja masinate külge aheldatuna hinge vaakumas ning pärismaailmast samm-sammult kaugenemas. Teledubgnosise ligi 9-minutiline dubilik „Horses on Horizon” ja God Is An Astronauti feedback’iga vürtsitatud versioon „Momentsist”, mis on allkirjutanu jaoks üks „Growing Aparti” tipphetki, on rännakud koomas inimese alateadvuses. Inimese, kes hõljub kusagil teadvuse ja teadmatuse piiril oma isiklikus sisekosmoses. Enne kui kummitavate sündikäikudega Vanity Beachi „Snake House Funeral” teeb seda, mida ta pealkiri lubab. Ühendades kuulaja life support’i küljest lahti ning saates ta igaviku poole rändama. Olles samas ka ilusaks epitaafiks „Growing Apartile”.

Enne käesoleva arvustuse kirjutamist kaalusin ma oma köögikaaluga ära nii „Growing Aparti” kui ka „Ghosts and Corpsesi” CD-d koos karpidega. GA kaalus 21 g, GC aga andis korduval kaalumisel tulemuseks 0 g. Kui palju kaob, kui me kaotame 21 grammi? Kui palju kaob meist endist koos sellega? Aga ehk me hoopis võidame… Võimaluse uurida seda, millest meil enne aimugi polnud.

Hinne: 10/10