17.oktoobril astub Rocktoberfesti raames Rock Cafe lavalaudadele Rootsi thrash-metal punt The Haunted. Hiljuti ilmunud album "Versus" on saanud positiivset vastukaja üle terve maailma. Bändi vokalist Peter Dolving rääkis bändist, oma elust ja mis on tema lemmik rada 7.

Te just väljastasite oma uue albumi „Versus“. Lugesin netist, et üritasite sellel albumil oma soundi agressiivsemaks muuta ning seepärast valisite salvestamiseks teistsuguse lähenemise.
Meil oli võimalus salvestada Rootsi riigiraadios väike live-show ja kui me kuulsime tulemust, siis see tohutult julgustas meid. Me mõistsime, et suudame ka plaadi live-salvestusena teha. Aastate läbi oleme püüelnud saavutada plaatidel sama energiat, mis tuleb meie kontsertidelt. Album sai lindistatud umbes nädalaga. Hiljem lisasime veel minu vokaalid ja üksikud kitarrisoolod.

Miks sai albumi nimeks „Versus“?
Selles maailmas, kus me elame, on palju asju, millele vastanduda. Me tuuritame palju ning see annab tohutult juurde: saab paljude inimestega kohtuda ja avastada meie planeeti, mis on väga ilus. Oleme seda aastaid teinud ning avastasime, et erinevates kohtades tegutsevad samad poeketid, ajakirjad, müüakse samu riideid, raadiotes mängib sama muusika. See on veidi hirmuäratav. Nägime, et mitmekesisus on kadumas ning ma ei tea, miks. Vist mingi imelik idee, mida serveeritakse „progressi“ nime all. See pole progress, vaid maailma ühekülgsemaks muutmine, mitte edasiarendamine. Seda tehakse demokraatia nime all, aga see pole demokraatia. See on järjekordne repressioon. See pole õige ja ma arvan, et album peegeldabki seda maailma. Võimu ja selle erinevaid maskeeringuid.

Enne kui jätkan The Haunted’i teemal, tahaksin sult küsida At The Gatesi kohta. Nägin neid tänavu Ruisrockil ja nad olid lihtsalt vapustavad. On sul infot, miks nad just tänavu taasühinemise tegid?
Küllaltki loogiline asjade käik. Nad tuuritasid meeletult 90ndatel väikestes bussides ja tegid ainult tööd, kuid ei saanud selle eest väärilist tasu; lihtsalt väsitasid end ära, mis oligi lahkuminemise põhjuseks. Nad ei saanud oma karjääri kuidagi vääriliselt lõpetada, nende kontsertidel polnud kunagi palju inimesi, harva olid klubid välja müüdud. Nüüd, kus aeg on edasi läinud, meediakära At The Gatesi ümber oli tõusnud ning paljud inimesed nõudsid tuuri. Neile maksti vist päris hästi selle eest ning nad mõtlesid: „Miks mitte?“, kui teevad head tööd ja see ei mõjuta teisi tegemisi. Fännid said võimaluse neid viimast korda näha ning nüüd on At The Gatesiga lõpp. Mõistan ja toetan neid.

Enne The Hauntediga ühinemist olid sa hardcore bändi Mary beats Jane liige. Kuidas toimus üleminek The Hauntedisse? Äkki valgustaksid, mis toimus aastatel 96-97?
Kõik oli väga lihtne. At The Gatesil ja Mary beats Jane’i proovikad olid kõrvuti ning peatselt saime sõpradeks. Kui Patrik Jensen ja vennad Björlerid otsustasid The Hauntedi luua, siis palusid nad mind algselt ainult ajutiseks lauljaks. Selgus aga, et keemia meie vahel oli õige ja ma jäin täiskohaga lauljaks.

Sa lahkusid aga kohe pärast esimese albumi ilmumist. Miks?
Paljudel põhjustel. Ma olen üles kasvades pidevalt liikunud, pole kuskil üle 3 aasta järjest elanud, kui hiljutine periood välja arvata. Ma pärinen väga haigest perekonnast. Ma tuuritasin ega pööranud enesele mingit hoolt. Mul ei olnud kindlat elukohtagi. Mul oli väike korter, kus oli külm vesi ja ühispeldik nelja korteri peale kokku. Dušš asus keldris. Mul ei olnud mitte midagi. Kui ma jõudsin koju, siis eesmärgiks oli teistega juua ja narkootikume tarbida. Võib öelda, et mul polnud elu. Tolle aja viimast tuuri tegime aastal 1998 koos Napalm Deathiga. Sõbrunesin Jesse Pintadoga, kes on nüüdseks surnud, ja nägin tema näol seda, milliseks ma tulevikus muutun, kui ma ei lõpeta oma laostavat eluviisi. Mul oli vaja selgust, mida ma tahan oma eluga peale hakata. Vahel pead aja maha võtma, et selleni jõuda.

Kas see oli ka inspiratsiooniallikaks oma soolo-projektidele?
Mu loomingus kajastuski mu otsus, mida ma elult tahtsin. Mul oli erinevaid salvestusi, mis stiililt olid stoner-rock’i poole. Kui ma aga pöördusin plaadifirmade ja inimeste poole, keda ma teadsin juba aastaid, siis ei saanud ma mitte mingit vastukaja. Üks nädal, kõik teretasid muga ja järgmisel ei vaadatud tänaval isegi otsa. See oli väga valus, aga ka silmiavav kogemus, sest ma mõistsin, kui vähe muusikatööstuse inimesed sust hoolivad. Otsustasin alustada täiesti nullist ning kirjutada laule oma akustilisel kitarril, esinedes kohvikutes ja väikestes baarides. See polnud rokk, vaid rohkem bluus ja kantri. Aja möödudes kasvas sellest välja mu praegune kõrvalprojekt Bring the war home. See pole metal, aga ka mitte traditsiooniline rock and roll.

Kas oma soolokarjääri ajal jälgisid sa ka The Hauntedi tegemisi?
Loomulikult, me oleme sõbrad. Kui nad Göteborgis esinesid, käisin neid aeg-ajalt vaatamas,. Praktiliselt kõigil The Hauntedist on olnud võimalus näha bändi kõrvalt, ise selles osalemata. Tänu sellele oleme tänapäeval väga tugev bänd.

Mida Marco Aro (The Haunted’i eks-vokalist, kes astus üles „The Haunted Made Me Do It’il“ ja „One Kill Wonderil“) praegu üldse teeb?
Ta on tagasi oma vanas bändis, Face Down. Neil on vist kokku salvestatud kolm albumit. Ma arvan, et nüüd ta tuuritab rohkem ka. Ta jättis joomise ning narkootikumide tarbimise. Arvan, et ta ei suutnud tol ajal tuuritada, seda nautida ning lihtsalt lahkus. Olen õnnelik, et ta seda tegi, sest see andis jällegi minule võimaluse naasta. (Naerab.)

Räägi Bring the War Home’ist. See on päris erinev su teistest projektidest. Kuidas sa selle projektini jõudsid?
See algas päris loomulikult. Avastasin sõpradega, kellega ma 90ndate lõpus koostööd hakkasin tegema, et me ei ole selline kooslus, kus on soolo-artist hulga muusikutega, vaid tegelikult bänd. Sündimängija tuli taolise nime peale. Septembri lõpus peaks meie album valmis saama ja kui seda keegi välja anda ei taha, siis teeme seda ise. Paneme MySpace’i üles ja müüme seal.

Olen teid korra live’s ka näinud, eelmisel aastal, kui te Helsingis Soilworki soojendasite.
Oi, see oli väga lõbus.

Oli. Ma panin tähele, et sa pole laval üldsegist tavalise metal-attitude’iga, vaid teed nalja ja oled rõõmsameelne. Mis on sinu jaoks kõige tähtsam publikuga suhtlemisel?
(Naerab.) Ma ei teagi. Eks järgin sisetunnet. Ma olen väga emotsionaalne inimene. Mõned bändid teevad üht ja sama asja igal kontserdil, mida ma aga ei suuda. Lähen lihtsalt lavale ja lõbutsen.

Nüüd, kus teil uus album väljas on, läheb setlisti koostmine palju raskemaks. Oskad sa juba öelda, kas keskendute põhiliselt uuele albumile või nagu tavaks, hea segu tervest loomingust?
Oota, kohe ma ütlen sulle ühe väga igava vastuse. Sulle see küll ei meeldi, aga ma pean seda ütlema. Ma tõesti ei tea. (Naerab.) See on nii kaugel. Mul pole aimugi. Kindlasti mängime palju uusi lugusid, sest neid on tõesti lõbus esitada.

Sa saad paari aasta pärast 40-aastaseks. Mis sa arvad, kaua sul seda jaksu veel jätkub, et muusikat kirjutada ja esineda?
Ma loodan, et võimalikult kaua, sest ühel heal päeval pean hakkama raha ka teenima. (Naerab.) Kunagi teen mõne projekti, mis lubab paar krooni pensionipõlveks kõrvale panna. Ma pole rikas mees, aga ma olen oma valiku teinud – mängida underground muusikat ja rääkida asjadest, millest tihtipeale vaikitakse. See väga rikkaks ei tee, aga raha pole mu jaoks prioriteet, pole kunagi olnud.

Hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama. Esitan sulle kaks küsimust, mida tihti meeldib muusikutelt küsida. Kõigepealt, mis sul praegu iPodis mängib?
Praegu kuulan ma üht oma uut projekti „O“. Olen sunnitud seda tegema, sest materjali salvestamine algab sügisel. See on stoneri kanti rohkem või pigem väga raske muusika. Imelik ja äge. Samuti ka „Year Zero’t“ NIN’ilt ja „Era Vulgaris’t“ Queens Of The Stone Age’ilt.

Viimane küsimus, see on paras pähkel. Mis on su lemmik rada 7?
See ON väga raske küsimus. Ma spikerdan, vaatan netist järele. Nii, täiesti kindlalt „"Zeichnungen Des Patienten O.T." Einstürzende Neubautenilt.

Aga ongi kõik. On sul midagi eesti fännidele öelda, kes loodetavasti tulevad teid oktoobris vaatama?
Me väga ootame seda kontserti, sest iga kord, kui me naaberriikides mängime, on meil erakordselt tore. Näeme seal!