Juba pikemat aega tahtsin intervjueerida Peter Tägtgreni. Ruisrockil see võimalus avaneski ning sai rääkida nii Painist, Hypocrisyst kui ka lihtsalt muusikat puudutavatel teemadel.

Painist

Te mängisite mõni aeg tagasi Rabarockil, see oli sinu jaoks teine kord Eestis, esimene kord oli Hypocrisyga 2005. aastal. Kuidas sa kontserdiga rahule jäid?
See oli väga tore. Ma olin isegi üllatanud. Ma ei tea, kas Paini uut albumit on üldse Eestis saada, aga vastukaja oli väga hea, vist isegi üks parimaid vastukajasid terve õhtu jooksul. Rahvas oli tõsiselt hea. Ma ei tea, kas mõned inimesed ootasid, et Pain kõlaks nagu Hypocrisy, või mitte, aga Pain on teistsugune ja Hypocrisy jääb alati brutaalseks bändiks. Pain on minu teine pool, aga jah, rahvas oli tõsiselt hea ja ma jäin väga rahule.

Hiljuti tuli välja su uus album „Psalms of Extinction”. Kaua sul materjali kirjutamisega aega läks ja kuidas see vastu võeti?
Mul läks selle albumiga aega kaks aastat. Mitte küll kaks aastat järjest, aga tuuril, kodus olles tegin muusikat. Ise jäin väga rahule. Inimesed on öelnud, et see on dünaamilisem ja tumedam kui eelmised. Mõni samas nõuab rohkem hitte. Aga tead, kui sa ainult hitte lood, siis teised jälle vihastavad su peale ja sõimavad, et muutud liiga kommertsiks ja muud siukest paska. Samas – need, kes 5–10 aastat tagasi vingusid mu kallal, nõuavad praegu jällegi rohkem hitte. Ma ei tea, see on lihtsalt minu teine pool. Mulle meeldib igasugune muusika. Ma ei imestaks, kui ma mõni päev teeks bluusibändi, kuna mulle meeldib bluus ka. Ma lihtsalt loon mingi väljundi, inimestele hakkab see meeldima ja esinedes ma näen, et teen inimesi õnnelikuks.

Sa lõid Paini siis, kui Hypocrisy oli mõneks ajaks laiali läinud. Kas sa tahtsid, et Pain oleks vastand Hypocrisyle?
Ei. Ainus põhjus, miks ma Paini lõin, oli see, et produtsendina töötasin paljude bändidega. Ma tahtsin lisada rohkem sämpleid ja elektroonilist muusikat, aga tol ajal ei puutunud ma selliste bändidega kokku, kes seda tegid. Black ja death metal’is olid põhiliselt kitarrid ja veidi sünti. Ma tahtsin saada paremaks produtseerimise alal ja avastada ning uurida eri ¸anreid, nii et ma pidin looma enda bändi. Tegin Paini, et mängida ja produtseerida midagi muud. Üks asi viis teiseni, Pain sai populaarseks ja ma lihtsalt jätkasin.

Kas live-koosseis on sul alati sama olnud?
Ei. Ma tõesti ei taha muuta seda kogu aeg, aga see on alati keeruline, kui teed projekti, mis on ainult sinu. Kui teen midagi stuudios, siis ma ei mõtle kunagi, kuidas see live’is kõlaks. Põhirõhk on saada head saundi. Tavaliselt ma lihtsalt palun mõne sõbra appi, aga nad on üldjuhul teistes bändides ja mõnikord jookseb kõik ummikusse. Ma tõesti tahaks, et mul oleks kogu aeg sama koosseis, sest suhteliselt raske on paluda sõpru: „Hei, kas sa võiks mõnel konsal bassi mängida?“ Ja pärast nad lähevad oma asja edasi tegema.

Olen tähele pannud, et sa oled oma albumitel kaverdanud mitmeid teisi bände, näiteks Beatlesit ja viimasel albumil Björki lugu „Play Dead”. Miks sulle seda teha meeldib?
Sest siis saab asju teha omal viisil. Näiteks „Eleanor Rigbyga” on lõpptulemus hoopis erinev sellest, milline lugu originaalis on, ja Painile omaselt on see oluliselt industriaalsem. Ma fännan neid lugusid, mida ma kaverdan. Selles suhtes, et Björki lugu on üks parimaid lugusid, mis ma tean, ja see on olnud nii juba kolmteist aastat. See oli suur väljakutse laulda tema meloodiaid, sest tal on selleks omapärane viis. See oli siuke kas-ma-suudan-seda-või-mitte värk. Ma reeglina üritan, võtan endale väljakutse – vahel töötab, vahel mitte. Mulle hullult meeldib teha asju keeruliselt.

Hypocrisyst

Räägi, mis toimub hetkel Hypocrisyga?
Michael sai just isaks ja ta peab olema naise ja lapsega kodus vähemalt pool aastat. Kui sul sünnib esimest korda laps, siis sa lihtsalt pead jääma oma perekonnaga, et asjaga harjuda. Horgh tuuritab Immortaliga hetkel ja mina Painiga, nii et on hea teha väike paus, aga me tuleme tagasi.

Kas on võimalik, et Horgh soovib hiljem keskenduda rohkem Immortalile, või on see siuke ühekordne asi?
Liiga vara öelda. Hypocrisy teeb raudselt uue albumi, ainus küsimus on, et millal. Kas kolme kuu pärast või järgmisel aastal; me ei tea veel. Me tegime nii intensiivset tuuritamist, kui promosime „Virus“ albumit, see oli lihtsalt hull. Me vajame ka teineteisest puhkust, et kõik saaksid keskenduda oma tegemistele.

Andreas Holma lahkus Hypocrisyst 2006 aastal ja hiljem kandideeris Soilworki kitarristiks…
Jaa, ta ei saanud selleks…

Kas läksite sõbralikult laiali või jäi kana kitkuda?
Jaa, ikka väga suur kana kitkuda. Ta oleks võinud seda mulle palju lihtsamalt öelda. „Mulle ei meeldi enam mängida seda stiili, mida Hypocrisy teeb. Ma tahaksin proovida Soilworki liikmeks saada”. Ma oleksin sellest aru saanud, aga mis tema ütles mulle, oli: „Mul on kopp ees tuuritamisest ja ma ei viitsi enam ja tahan keskenduda omadele asjadele… ” Ja järgmine moment tüüp tuuritab Soilworkiga, nii et ma olin päris vihane.

Hakkate kedagi uut otsima?
Ei. Palume kellelgi ainult sessioonideks tulla.

Sulle väga meeldis kirjutada lugusid tulnukatest ja maavälistel teemadel. Viimasel albumil seda teemat enam ei kõlanud. Sai villand?
Suhteliselt. Ma arvan, et ennast peab pidevalt n-ö uuendama. Ma tegin 90ndatel mõne albumi tulnukatest rääkivate sõnadega ja samuti ka „The Arrival” albumil ja siis ma tundsin, et aitab kah. „Virusel“ oli juba tõeline death metal lüürika, mis rääkis verest ja religioonist jne.

Kui raske on teil setlist’i kokku panna nii mahuka diskograafiaga? Selles suhtes, et mõnes riigis tahetakse vanemat kraami, teises jälle uuemat.
Püüame alati mängida vähemalt üht lugu igalt albumilt ja küsime ka fännidelt, mida nad kuulda tahavad. Kui me aga soojendame mõnd suuremat bändi, siis on ainult 40 minutit aega ja siis on võimatu seda teha.

Lemmiklood, mida meeldib mängida nii Paini kui ka Hypocrisyga?
Ma arvan, et Painiga „Same Old Song” ja „Shut Your Mouth” töötavad päris hästi. Hypocrisyga arvatavasti „Roswell 47”, „The Eraser”, „Fire In The Sky”. Nagu sa ütlesid, eri riikidele meeldivad eri lood.

Varia

Sa oled tuntud ka produtsendina. Produtseerid sa ka hetkel midagi?
Eriti mitte. Ainus asi, mida ma sel suvel teen, on vist Die Krupps. Peale selle aga, ma ei tea, mis saab Painist ja Hypocrisyst, et rohkem midagi käsil pole.

Su viimane suurim projekt oli koostöö Celtic Frostiga. Kui raske oli nendega töötada?
See oli raske, aga samas ka hea kogemus. Meil oli tülisid mõne asja üle, mida mina tahtsin niipidi ja nemad vastupidi, aga lõpuks jõudsime ikka kompromissini ja olime tulemusega kõik väga rahul.

Mis oli suurimaks tüliõunaks?
Mõned nüansid siin-seal. Me teadsime algusest peale, et see saab olema raske, nii et me lihtsalt läksime stuudiosse ja andsime endast parima.

Kes on sinu arvates hetkel kõige lootustandvam bänd?
Oeh, see on väga raske küsimus. Mulle väga meeldib Gojira Prantsusmaalt. Decapitated, kuigi samas on nad tegutsenud juba üle kümne aasta, kuid nad muutuvad aina edukamateks. Tõesti meeldivad mulle – väga brutaalne, samas väga keeruliselt üles ehitatud.

Metal on juba pikemat aega olnud jälle tõusujoonel. Kaua see sinu arvates kestab?
Ma ei tea. Kõik, mis muutub populaarseks, tapab end mingil hetkel ise ära. Inimesed tüdinevad viie aasta jooksul sellest ära ja asemele tuleb midagi muud. Aga kõik käib lainetena. Stiilid ja bändid, mis olid menukad 80ndatel, on popid praegu. Vanad bändid on hakanud taas kokku tulema. Ma arvan, et kõik, mis oli populaarne 90ndatel, hakkab jälle mingist hetkest tõusma sel kümnendil. Ja loomulikult tuleb uusi stiile juurde.

Mida sa ise nendest reunion’idest arvad? Tehakse seda raha pärast või lihtsalt laivis mängimise feeling’u pärast?
Ma arvan, et kui sa oled olnud laval, tead seda lavaleminemise ja rahva pöördessemineku tunnet, ning lisaks kõigele sellega edukalt hakkama saanud, siis sa sihid seda tunnet uuesti ja raha on ainult boonuseks. See on adrenaliinisööst, mida ei saa mingi raha eest osta. Seda peab kogema ja seda tahetakse lihtsalt tagasi.

On sul veel plaane suveks?
Me esineme Painiga 25 festivalil ja pärast seda loodame tuuritada peaesinejatena või siis soojendada suuremat bändi, ei tea veel.

Aga peale muusika?
Minu elus ei ole midagi peale muusika. Ja mu poja.

Tänan sind, et nõustusid intervjuud andma. Lõpetuseks äkki midagi?
Loodan, et inimestele meeldis kontsert ja uus album. Tahaksime tänada kõiki toetuse eest ja me tuleme tagasi, ühel või teisel viisil.

Pildistas Lynne.