2000. aastal tegevust alustanud ja üsna tihti koosseisu muutnud proge-jazz grupi Phlox (Tallinn) kolmanda plaadi tiitel on tabav ja demonstratiivne: kollektiiv rebib jõuliselt katki kõik jazz-rock’i puhul mannetu ja igavana tunduva ning voldib iseteadlikult olemasolevast toormaterjalist veidraid ja isevärki kujundeid. Kõige selgemini paistab see välja avaloos „Rähn”: jazz-flööt (ei kelleltki teiselt kui Ramo „Pastacas” Tederilt endalt), möirgav fuzz-kitarr, viited Brasiilia jazz’ile ning Canterbury koolkonna progeroki elemendid annavad kokku sulami, mis on mitte ainult eklektiline, vaid ka üsna intensiivne oma käredakoelises helikeeles. See kuueliikmeline kollektiiv on ilmselgelt võtnud oma uuel plaadil rokkivama lähenemise ning plaadi avalugu kondenseerib suurepäraselt bändi modernse suunitluse üheks võimsaks seitsmeminutiliseks kompositsiooniks, mis esindab tänast Phloxi tema parimast küljest.
Avaloole järgneb peatselt üsna huvitav ja kontraste täis kõrvutus – live-keskkonnas (klubis Juuksur) salvestatud üheminutiline müraimprovisatsioon „Kraap” suubub stuudios salvestatud kompositsiooni „Habe”. Kontrast toore kontsertesituses improvisatsiooni ning lihvitud stuudiosaundiga kompositsiooni vahel on kõrvatorkav, kuid sellegipoolest on saavutatud küllaltki sujuv siire. „Habe” uusversioon (originaal pärineb Phloxi teiselt plaadilt) pole mitte ainult kompaktsem ja lihvitum, vaid intensiivsemgi kui originaal. Siinkohal väärib märkimist ka abrasiivne aldisoolo Kalle Kleinilt, kes muidu mängib enamasti sel plaadil sopransaksofoni. Vastukaaluks plaadil domineerivale agressiivsusele on lõpulugu „Kurehirm” pastoraalne, ent kõhedusttekitav elektriklaveri ja saksofoni duett, mille keskkohas võib kuulda Kleini tekstuurilisemat lähenemist saksofonil. Nende kahe äärmuse vahel leidub ka psühhedeelsema kallakuga palu, eriti just „Hunt”, kus pastoraalsed saksikäigud varieeruvad paksult kõlavate agressiivsete kitarririffidega, hüpnootilised löökpillid lisavad tuge looklevatele idamaiste mõjutustega klahvpillisoolodele, kuid sellegipoolest kõlab terve pala küllaltki kohesiivselt ning püsib kümne minuti jooksul piisavalt kineetilisena, nagu parimad krautroki improvisatsioonid, ainult et Phloxi sooritus on d¸ässilikum.
Bänd on pannud oma instrumentaalpaladele küllaltki muigamapanevad pealkirjad („Ühe Poja Toit”, „Sõjajalgne” jms). See näitab, et mehed ei võta ennast ülearu tõsiselt ja sestap on see album järjekordne tõestus, et parimat sorti jazz-rock’i sisaldab lisaks tõsiseltvõetavale muusikalisele esitusele ka eluterve annuse huumorit. Märkimisväärne on käesoleva plaadi puhul seegi, et kui varem oli ikka tugev kiusatus võrrelda bände teatud teiste, seitsmekümnendate proge-jazz’i legendidega, siis bändi uus materjal viitab tunduvalt rohkem sellele, et Phloxil on potentsiaali leidmaks omaenda isikupärast helikeelt jazz-rock’i ja fusion’i vallas. Lihtsate paralleelide tõmbamine ei mõju siinkohal mitte ainult laisa ¸urnalismina, vaid ka ansambli annete alahindamisena. Üldiselt võib öelda, et kuigi mitte kõik kompositsioonid pole ühtmoodi meeldejäävad, on Phlox sellegipoolest viimaste aastate jooksul märkimisväärselt edasi arenenud.