USA indiepopi bänd Craft Spells esines eile klubis Rock Cafe, kohale tulnud indiesõpradele esinesid veel ka kohalikud ansamblid Imandra Lake ja Holy Motors. Panin fotoka seljakotti ja rändasin kohale, lubades endale väikse hilinemisega saabumist. Miks? Sest Rock Cafes ei alga kunagi ükski kontsert lubatud ajal ja õnneks nii oli ka eile.
Rock Cafes pole selles mõttes midagi muutunud: uksed lüüakse ametlikult väiksemate ürituste puhul pool tundi (või terve tund) varem valla, aga mõnel juhul, kui avastatakse, et külastatavus on hõredavõitu, viivitatakse esinemistega ja võib juhtuda, et kui sihid peaesineja ajaks kohale jõuda, siis tegelikult näed-kuuled siiski ka ühte-kahte soojendusesinejat. See pole muide Rock Cafe eripära, millegi pärast on see kombeks ka paljudes teistes venue’des.
Mul on väga hea meel, et esinemise kava oli delay-s. Jäin üle poole tunni hiljaks ja Holy Motors oli just alustanud. Bändi esinemist pole fotograafide etiketi järgi esimeste lugude ajal viisakas pildistada, kui see just pole käsk. Mõne suurema artisti esinemist võib vastupidi tavaliselt pildistada kolme-nelja esimese loo vältel ja siis tee, et sa kaoks.
Holy Motors oli igal juhul võrratu sissejuhatus sellesse õhtusse. Nad sobivad meie mõistes suurele lavale. Olgugi, et Rock Cafe lava publik justkui pelgab – alati hoitakse sellest suure kaarega eemale. Reaalselt 4-5 meetrit puutekaugust peab jääma lava ja tenniseninade vahele!
Bändi solist Eliann Tulve ei armasta laval eriti lobiseda, bändi eetriaja lõppedes poetati vaevu kuuldav "tänan" mikrofoni ja lahkuti lavalt. Mina kuulsin seda, sest ma rikkusin 4-5 meetri keeldu, aga mõne lõi see nii oimetuks, et ainult väike protsent publikust taipas aplodeerima hakata. Ülejäänud rahvas, kui lõpuks aru sai, mis juhtus, analüüsis olukorda seejärel kiiresti ja otsustati mitte järgmist plaksutamiselainet tekitada sest see oleks juba piinlik.
Muuseas: Holy Motors esines kunagi kinos "Sõprus" vahetult peale samanimelise filmi linastumist. Läksin siis neilt bändi nime küsima, kuna kavas oli vaid juttu muusikalisest etteastest/üllatusesinejast, ent bändil nimi siis veel puudus. Järgmisel korral oli nende nimi juba Holy Motors. Ansamblil ja filmil on ilmselge seos, vaadake ka film ära.
Mina jõudsin siis lõpuks garderoobi ülerõivaid üle andma. Miks paljud viimasel hetkel otsustavad mitte Rock Cafesse tulla, on see, et rockiklubi asub natuke raskesti kättesaadavas kohas. Autoga tulles tuleb masin jätta esiteks Sikupilli Prisma ette, kuna Zelluloosi juures on võimatu parkimiskohta leida. Teiseks selle pärast, et lähim sularaha automaat asub alles enne Järvevana risti asuvas Statoilis. Kusagilt on ju vaja sularaha välja võtta, et tasuda garderoobi eest – nii ütleb loogika. Loogika küll eksib, Rock Cafe garderoobi juures asuvas baaris saab selle rõivahoiu pääsme kaardimaksena väga lihtsalt lunastada… kui baaris just järjekorda pole. Ühesõnaga: võid muretsemise jätta, igaks olukorraks on siiski lahendus olemas.
Imandra Lake ehk Eve Komp klahvidel ja Rein Fuks kitarril. Sissejuhatuseks pakun vaatamiseks Joosep Volki filmitud ja meisterdatud videot loole "Kaks Vööd."
(Eesti Top 7 ekstra koos Joosepi ja Reinuga)
Videopilt seletab päris hästi ära kogu ansambli olemuse ja õhustiku, Imandra Lake on shoegaze’i topeltumbsõlm. Nad on lihtsalt nii stiilipuhas shoegaze kui võimalik. Rein Fuks ei tee selliste asjadega nalja, võtta siin kasvõi ette kõik ansamblid, mille liige ta on. Kõik on natuke erinevad projektid, kuid neis on üks läbiv teema, see on indie täiuslikkus.
Ning siis saabus hetk mida paljud olid oodanud. Craft Spells alustas. Natuke tagasihoidlikult ja näiliselt hajevil, saalitäiele kuhu mahuks vähemalt kümme korda rohkem publikut ja siia pole teist korrust veel sisse arvutatudki. Vahepeal tehti siiski paus, sest selgus, et ansambli trummar oli trummikomplekti suutnud ära lõhkuda. Aga sellegipoolest tänati meid ette ja taha hüüetega "Hey! This is our first time in Estonia! Thank you all for coming here tonight!" ja pidu jätkus värskete trummitaldrikutega.
Öeldakse, et indiekontserdid sobiksid paremini hoopis boheemlaslikesse Tartu klubidesse või siis äärmisel juhul kõlbab endise kinomaja ruumide hõng "Sinilinnus", aga ma leian, et kontserdikohal siiski pole vahet. Oluline on see, et kohale tuldaks – publik ise loob vastava õhustiku ja laval esinev bänd tajub seda kohe. Olgu tegu rockiklubiga, laulukaarega või jalgpallistaadioniga – tõeline muusikasõber naudib oma lemmikbändi kõikjal, iga ilmaga.
Sündmus radaseitsmes.