Kukemuru Ambient Festival toimus juba teist aastat Järvamaa metsade ja aasade vahel Pähklimäe nimelises paigas – kergelt läbitilkuva katusega sadu aastaid vanas küünikeses, mis asub suuremast maanteest ja külakestest vapra teekonna kaugusel. Pähklimäge iseloomustab hästi lause "lähima poeni 10 kilomeetrit, lähima jõeni 100 meetrit".
Ambient-helikihtide vahele sulandusid veel näiteks üksikute lindude laul, ritsikate sahin, puude kohin… Ning kohati saime ka vihmapladinat kuulda ja tunda, ikka iga päev natuke või rohkem. Kukemuru Ambienti eestvedaja Kaido Kirikmäe sõnul oli see esimene aasta, kui vihma saime.
Festival toimub juba aastast 2013. Esimestel aastatel Kukemuru talus, eelmisest aastast juba Pähklimäel ja tuleval aastal jällegi uues kohas. Kus? Vihjeks võin öelda, et mitte väga kaugel. Festival rändab pisut asukohaga, aga jääb sisemiselt ikkagi sama armsaks ja ehtsaks. Korraldajad Kaido Kirikmäe ja Sander Meentalo näevad palju vaeva, et Kukemuru Ambient oleks võimalikult omanäoline ning ei tekiks kordagi hirmu, et oled kogemata mõnele suvalisele reedesele tarbimispeole sattunud. Mul on juba teist aastat järjest peale Kukemuru Ambient Festivali tunne, nagu oleksin hea litaka heliteraapiat saanud.
5. ja 6. augustil esinesid: Woldemare, KY!, Lost Harbours, Dogon, Lau Nau, The Star Pillow, Wojaz, Valdur Mikita, ekke, Stereo Hypnosis, Vaiko Eplik elektroonika, Another Fine Day, Hüpnosaurus, Forgotten Sunrise Syndrone.
Loe lisaks muusikajuttu radakasutaja Edmund "el thoreau" Hõbeda Sirbi artiklist.
Esimene päev:
Saabumine Pähklimäele. Just on hakanud kergelt vihma tibutama – korraldajad vaatavad küüni katuse veel igaks juhuks üle ja otsustavad "õhutusaugud" katta.
Traditsiooniliselt tossab midagi lõkkeplatsil, nagu ikka. Igal õhtul, kui küünis esinejad vahetuvad ja lava ümber sätitakse, pudeneb publikum kas lõkke äärde, restorani krishnaiitide roogasid proovima, hämarust trotsides pinksi mängima või oma telki puhkama. Panin oma telki just üles, kui kuulsin, et esimene esineja, Woldemare, oli juba ära esineda jõudud.
Visuaalide meister on kogu aeg platsis.
Parkimine oli jälle heinamaa äärde sätitud, sinna parkima tulnud autod olid järjest mudasemad ja mudasemad.
KY! alustab, päeva kõige tantsulisema kavaga.
Lost Harbours.
Dogon.
Ivan "Charlie" Korshunov vastutab jällegi kogu festivali helikvaliteedi eest. Kõik on väga rahul.
Küüni kord: kes ees, see sees! Sest uksealune aetakse kohe umbe ja mingist hetkest enam saali ei pääse. Kuigi seal on veel piisavalt ruumi.
Dogon.
Kaido Kirikmäe, parasjagu korraldamas.
Õhtune vaib: pimedus, vaikus, taustahelid, vaikus, esinemine, vaikus, jne.
Lau Nau alustab.
Lau Nau.
The Star Pillow.
The Star Pillow.
Üks sügisepilt veel.
Wojaz.
Wojaz versus Goloka Nagchampa Agarbathi viiruk.
Laupäeva hommik… või õigemini lõuna. Päike paistab, telk pidas öisele keskmise tugevusega vihmasajule vastu. Läksin jõge järgi proovima: vesi oli poole külmem kui aasta tagasi.
Anders Melts ja Kadri Sammel ansamblist Forgotten Sunrise Syndrone. Festivali viimased esinejad, teevad soundchecki esimesena ja terve suur auto pakiruumitäis tehnikat jääb lavale enda hetke ootama.
Päevane meeleolu: logeletakse telkides, käiake saunas, süüakse hommikust siin-seal või põigatakse korraks Türi linna. Midagi muud väga põnevat 15km raadiuses pole. Õnneks varsti algab pinksiturniir ja muusikaviktoriin.
Tegelikult tekkis laupäeval korraks ka ootamatu võimalus päikeseprillide pähepanekuks. Mõned julgemad võtsid lausa päikest.
Pinksiturniir algas.
Käisin ukse vahelt Valdur Mikita loengut ka piilumas. Küüni uksealune oli jälle blokeeritud.
Kaido Kirikmäe jälle tõttab kusagile toimetama või kõrval asuvalt eramult festivaliplatsile looklevaid elektrikaableid kontrollima.
Muuseas: varsti on Body Machine Body festival tulemas!
ekke sätib oma juhtmeid paika. Unustasin küsida, mitu kilomeetrit kokku tal neid kaableid kaasas on.
Ekke Västrik: "Noh, alguses teen ma mingi… 20 minutilise intro või nii… ja siis teen võibolla paar lugu ka…". Siin ootab ekke kella kukkumist, et oma introga alustada.
/–/So Gregor did not go into the room, but leant against the inside of the other door which was still held bolted in place. In this way only half of his body could be seen, along with his head above it which he leant over one side as he peered out at the others. /–/
Ekke kahjuks oma vinüüle kaasa tassida ei jaksanud, ekke "Chasm" vinüülplaadi leiate hästivarustatud plaadipoest.
Päevane täismaja hetk.
Toitlustus oli tiptop, eriti meeldisid mulle kapsakotletid ja õunakook.
Stereo Hypnosis.
Hüpnoosi ohvrid.
Stereo Hypnosis.
Täiesti tavaline vaatepilt Kukemuru Ambient Festivalil. Kõige parem asend ambient-helide vastu võtmiseks on kas selili, külili või kõhuli.
Vana küüni seinapragude vahelt ka üks pilt.
Stereo Hypnosis.
Valmiermuiža leedripuu õlu oma eriskummalise maitsega oli täielik hitt.
Vaiku Epliku elektroonika.
Vaiko Eplik näitab oma töökorras vanavara: elektrikannel ja vändagrammafon on Edmund Hõbeda jaoks justkui kassidele palderjan.
Pähklimäe platsi lõkkeplats ajab endiselt peenikest tossu. Võib-olla see peletaski kõik sääsed eemale. Kui mitte lõke, siis pidevalt tibutav seenevihm.
Another Fine Day.
Another Fine Day.
Another Fine Day: Tom Green ja klarnetimängija, kellega Tom eelmisel õhtul Kukemuru Festivali sauna ja lõkkeplatsi vahel juttu oli ajanud. Seal oli ka toimunud esimene "peaproov" ning seejärel otsustati, et võiks ühe loo koos teha. Mõeldud, tehtud.
Hüpnosaurus.
Forgotten Sunrise Syndrone.
Forgotten Sunrise Syndrone.
Forgotten Sunrise Syndrone.
Forgotten Sunrise Syndrone.
Forgotten Sunrise Syndrone.
Järgmine Kukemuru Ambient Festival toimub 4-5. augustil 2017!