Kuigi kriitiline mass HC metall/punk/sludge/grind/crust jne leegionist on tänaseks irokeesi millegipärast rasta-villa vastu vahetanud, jätkub street hardcore pungi invasioon Eestisse ja seetõttu on õigustet ka too paralleel irokeesi suguharude omaegse liiduga koloniaalsõdade aegu, mis omakorda sai nime Pax Romanast ehk suhtelise rahu ajastust Vana-Rooma riigi päevilt.
Tekstid: Arvi Tapver, fotod: Evert Palmets.
Siitpealle võiksin vabalt jätkata Marcus Aureliuse tsitaatidega, aga kuivõrd juuresolevad fotod kirjeldavad The Casualtiese, Kurjami ja Project Dekadenzi laivi 27. veebruari Sveta baarist, siis oleks kohasem ehk kirjeldada, mis toimus sel küünlakuu eelviimasel õhtul.
Tõepoolest – pax ehk üürikene rahu enne laivi nagu juuresoleval pildil maaslamajad tõendavad. Keegi maaslamajaid ei löönud!
Alustas toosama Project Dekadenz Tartust ega teinud seda Tallinnas esimest korda. Bänd või projekt on pea kümme aastat vana ja seostab end pigem D-beat, sludge, crust pungi kui street või väga üldmõistelise hardcore pungiga. Tore üllatus, et idaranniku jänkidel oli piisavalt solidaarsust oma trummide põhisetti ehk vähemalt basstrummi ekspluateerida lasta. Igaljuhul meenutas logo pidevalt, mis õhtu lõpuks tulemas on.
Kohe pea alguses ilmnes, et lava jääb bändile armetul moel kitsaks ehk ligi 50 prossa bändist tundis tungivat vajadust saada saalis üheks oma kuulajaskonnaga, et mitte öelda – fännidega. Vahetult pärast seda läks lava ees lahti ka õhtu esimene mosh ehk slam dance.
Võimalik, et lavalolijate kohta kehtiks pigem termin „rasta rahu“, aint seda rahu nagu polnudki ja siis sai see ka läbi. Siis, kui üks kidradest tanksaapa alla vinguma jäi. Sellest ka vana ütlus ohutustehnika reeglite kohta – „jalg peale, et silma ei kargaks!"
Vanem generatsioon (parempoolne õlletopsiga) poleks seda mette uskunud (Lüganuse).
Parempoolne õlletopsiga.
Kurjam oli oma raideris tellinud lava taha kasti heledat õlut, aga nagu pildi pealt näha ja peagi ka kuulda sai, jäi sellest häbematult väheks, mistõttu bänd tellis teise kasti õlut laivi alguseks ka lava ETTE.
Kurjam tunnistas juba ennet show’d oma usutluses Rada7-le, et ega neil miskit selle HC või street punk skenega ühist olegi. Kes Kurjamit kordki kuulnud, peaks seda kinnitama või noh, street punk veel kuidagi tinglikus võtmes. Tõsi, bänd ise mainis ka, et neil on vähemalt üks lugu streeti, üks lugu hc punki ja vähemalt üks black metal laul inimsööjast öökullist. Kurjami ajaks ronisid oma peakorterist välja ka õhtu naela ehk The Casualtiese liikmed toda arusaamatus keeles nähtust vaatama-kuulama.
Siinkirjutajal oli tõsine kiusatus küsima minna, et mis nad sellest arvavad, kui sõnad ehk mõte tõlkimatult kaduma lähevad, samas kohalike käitumisest võib välja lugeda mingit vandeseltslaslikku soosingut. Isegi, kui ilmselgelt pole kõik lavalt tulev just parimas vormis.
Ent nagu ütleb pühakirigi – ka nende peale paistab looja päike (tsitaadi lõpp).
Mingi hetk läks laval sedavõrd kuumaks, et trummar Olavi ei suutnud enam oma riietes püsida. Õigus – Kurjam esines triona ja kui just pole tegemist lõpliku pereheitmisega, siis Kristjan vähemalt tol õhtul teise kidrana lavale ei tõusnudki (teate küll, see valge vintage image). Vahepalaks võis pika ja suht sisutu jutu seest välja lugeda, et kellelgi oli vist kas sama päev või üsna hiljuti olnud sünnipäev, mida bänd ka tähistanud. Või siis polnud sünnipäeva ja bänd ei tähistanud midagi. Igal juhul punk!
Kõikvõimas merch – kes sa toidad bände, annad neile leiba nii täna kui ka homme – pühitsetud olgu sinu nimi, aamen!
… ja siis korjas Olavi trummitaldrikud ning Kurjam läinud oligi. Jäi oodata õhtu viimast, kuigi mitte vähimat. „Puit laast not liist, plaat“, nagu ütleb puidutööstuse vanasõna.
Korraldaja tõsises tööhoos
Nagu näha, ajad on moodsad ja helitehnikud käivad rahva sees tahvelarvutitega ringi. Damn.Loud bookingu juhtfiguur Roman elektronheeblite scrollimise vaheajal.
The Casualties! Sealt nad tulevad – keskmine kasv 1,6 jooksvat meetrit mööda lava laiali. Kuna Sid Vicious vanemat versiooni veidi meenutaval bassimängijal polnud ainsa laval püstiseisnuna harja (nagu ka Sidil), siis tegi Evert foto, kus uksekaar joonistub tema kohale sümboolse harja.
Kohe alguses nõudis front ehk David Rodrigues, kes ühines selle ligi kahekümne aastase taaga ehk bändiga alles paar aastat tagasi, et rahvas moodustaks lava ette mosh piti ehk mäsleva sõõri ja rahvas muidugi seda tegigi. Sealt peale kehtis laval tõepoolest Irokeesi Seadus.
Mingi hetk ronis Rada7.ee fotograaf ehk selle ajaloolise sündmuse kroonik lavale pilte tegema, ilmselt turvakaalutlusel, et mitte tolle pax iroquoisi alla jääda.
Rick Lopez ehk bass.
Toosama David Rodrigues front. Evert on talle korralikult fookusega pihta saanud. Haruldane õnn, sest sellist isendit tabada pole isegi kogenud fotograafil lihtne jäädvustada. Oma liikuva eluviisiga viibib ta rohkem rahva sees moshides kui oma õigel seaduslikul kohal ehk rahva ees. Väga huvitav liik, ütleks isand Turovski.
Juht näitab käega, mida rahvas tegema peab ja jagab inimesed kaheks, kelle vahel algatab armutu kokkupõrke ahela. Veel võis välja lugeda, et suur (kogupikkusega vähemalt 1,6m) liider ja õpetaja on žestide põhjal otsustades saanud mõjutusi taijist või mõnest muust orientaalsest meditatsiooni- ning võitluskunstist.
Ühe foto peale on end seadnud ka kitarrist Jake Kolatis, kes enne Tallinnasse jõudmist Rada7-le usutluseks aega leidis ja pärast laivigi oli valmis õlut timmima.
Kokkuvõtteks: 100 prossa energiat, ka nende jaoks, kes ehk pole hardcore musa hardcore fännid. Seesama kehtis ka Project Dekadenzi ja Kurjami kohta. Irokeesi rahu on aja jooksul maad andnud rasta-villa rahule, pogo asemel on mosh pit, aga skene võiks nüüd järgmiseks oodata Exploitedi järjekordset Tallinna väisamist. Seda juba aprillis. Jälgige infot, reklaami, salamärke ja vihjeid.