Pedigree korraldas oma albumi "Growing Apart" 10-aastase tähtpäeva puhul väga kena ürituse. Peost räägiti teatud skene seltskonnas juba ammu enne 18. septembrit ja kui linnapilti tekkisid 10 years later-tekstiga plakatid siis lendas si** ikka korralikult ventilaatorisse ja viimane nädal ma muud juttu üldse ei kuulnudki. Pöördusin pooleldi viisakalt ja pooleldi labaselt bändi ninamehe bonne jutule ning palusin luba üritusele pildistama tulla.
Panin pintsaku selga ja ajastasin ennast täpselt tordilt küünalde ärapuhumise hetkeks Rataskaevu tänaval asuva teatrihoone baari: Jarmo Nuutre oli kohe-kohe lavale astumas oma doom-metali projektiga Odota. Von Krahl on teinud päris korraliku muudatuse ja kahju on mul ainult sellest, et sissepääsu esimest koridori lage ei kaunista enam valge-musta-ruudulised põrandaplaadid.
Muutunud on veel rohkem: Von Krahli baar on pööratud täitsa pahupidi ja lava asetus on nüüd teises kohas – seal, kus otsaseinas kunagi vanasti asetses baaripind, baar ise on uuenenud ja kogu alumise korruse "firmamärk" ehk rõdukorrus on muutunud justkui klaasustega lounge-ks. Nüüd on võimalik all baarisaalis ära mängida täitsa korralik lavatükk.
Samuti tuleb nüüd garderoobi otsida hoopis teiselt korruselt ja esimesel korrusel, kus varem asus riietehoid ja valvelaud, on muudetud mõnusaks kohvikupinnaks. Ütleme nii, et Von Krahl on läinud üle beetaversioonile 2.1
Ja siis Odota alustaski. Jarmo Nuutre nägi oma vestis välja väga viks ja viisakas, aga see ei seganud teda loomulikult sokke jalast ära rokkimast ja mikrofoni rögisemast. Intelligentselt. Väga mõnus oli Odotat seal niimoodi vahelduva sinise ja punase valguse sees kuulata.
Järgmise bändi Shelton Sani kontserti pidime ikka päris pikka aega ootama – ikka kohe päris pikalt, liiga pikalt. Rõõm oli näha et bändi solist ja kitarrist Valter oli kohe omas elemendis. Bassist Tambet ajas kitarrivõimu seejärel korralikult suitsema, mille peale teine kitarrist Andreas teist nägugi ei teinud ja bändi trummar Oliver Koit muudkui tagus ja tagus neid trumme, ilmselt nii kirglikult kui vähegi võimalik. Esimesest reast vaatas Hannele Turu (Ex-Les Diamants) seda väga terase pilguga pealt. Aga see selleks.
Bändide vahepealsel ajal sai parajalt lobiseda ja hoovis värsket õhku hingata. Nagu ikka, tähistasime seda sündmust korraliku tumeda joomisega. Kogu õhtu oli nii meeleolukas ja lõbus, kuni jälle "tulesi vilgutama" hakati. Oli aeg.
Viimasena astus üles Pedigree – energilistena nagu 10-aastat tagasi. Energilistena nagu alati. "Growing Apart" kanti esmakordselt lives täies pikkuses ette ja juubeldamist jagus kogu aeg. Bändil oli veel üks üllatus varuks – bassi mängis Ardo Kivi (Tallinn Daggers), kes oli bändi tolleaegne liige.
Vaata lisaks: Evert Palmets: Dysgraphia in pictures