Käisin Positivusel viimati vist neli aastat tagasi ja pidin tõdema, et see festival oli minu jaoks kasvanud liiga suureks ja laialivalguvaks, liiga palju toitu ja “elustiili” ja liiga vähe muusikat, mis mind huvitaks. Sel ajal oli festivalil veel olemas eestikeelne koduleht, ka Tallinna linnapilti täitsid suured Positivuse plagud ning esinejate nimistus oli hulk välismaiseid suuremaid ja väiksemaid bände ja esinejaid.
Tänavu ei olnud üldse küsimust, kas juuli teisel poolel suund Lätti seada, sest üsna varakult välja kuulutatud peaesineja Nick Cave oma bändiga Bad Seeds ei jätnud valikuvõimalust.
Kuigi just tema oli festivali kolmandal ja viimasel päeval me põhilises huviorbiidis, otsustasime siiski ka eelneval päeval ürituselt põgusalt läbi astuda.
Väga kiiresti tekkis arusaam, et festival on tundmatuseni muutunud. Alles oli kõik see toit ja elustiil, mis hõlmas mu tugevalt subjektiivsel hinnangul rohkem kui pool festivaliplatsi, kuid muusika hulk on tunduvalt vähenenud ning põhirõhk on Läti muusikal, mille hindajate hulka ma kahjuks ei kuulu. Ilmselt sellise arengu tõttu on viimastel aastatel kadunud igasugune orientatsioon Eesti turule – kas siis pidi festival ise mingil põhjusel oma tiivad koomale tõmbama või kadus ära eestlaste huvi Positivuse vastu, kuna ka Eestisse on tekkinud kõikvõimalikke väiksemaid ja suuremaid festivale, sealhulgas Intsikurmu, mis katab suures osas sama publikusegmendi ja on igal aastal aina suuremaks paisunud.
Üritasime alustuseks reipalt ja entusiastlikult ennast paari kohaliku bändiga kurssi viia, aga lavalt kostuv ühelgi katsel üle ühe loo ei köitnud. Küll aga õnnestus ühe Eesti artisti esinemine algusest lõpuni ära vaadata, keda enne laval näha pole õnnestunud.
Ühele täitsa toredale väiksele lavale oli esinema sätitud noor räppar Mick Moon, kes peale pikka viivitust ilmus lavale mu väga suure lemmikloo saatel. Kahjuks polnud lugu mitte Mick Mooni looming, vaid mingi töötlus tatari päritolu Vene räppari Tatarka loost “Altyn”, millele soovitan soojalt kõrva peale visata, väga tore girlpower track valdavalt maskuliinses vene räpiskenes. Mooni puhul oli muidugi alustuseks üsna üllatav, et sellise kaliibriga, st hetkel üsna kaliibrita, artist leiab luksust esimesed kümme minutit oma esinemisajast lava taga telefoniga lobiseda ning kallist esinemisaega DJ-l täita ning siis viibida laval ainult ca 25 minutit, mis ei olnud enese maksma panekuks ja publiku veenmiseks kindlasti piisav. Oma lauljatarist õega moodustavad nad küll üsna eksootiliselt karismaatilise paari, aga ma kahtlustan, et seda eksootikat jagub hetkel vast ainult Eesti muusikaturule, laiemate ambitsioonide jaoks (mida Mick Moonil kahtlemata on) oleks vaja palju rohkem sisu ja omapära. Samas täiesti lootusetu olukord kindlasti ka ei olnud, sest mu 11-aastane poeg oli laval toimunust täiesti sillas ning täitis esireast oma telefoni videote ja fotodega.
Mick MoonFoto: Timmu Männik
Mick Mooniga me oma lühida festivalipäeva ka lõpetasime ning laupäevasest peaesinejast The Prodigy’st, kes oli ka pealava esise tihedalt publikut täis tõmmanud, me kerge kahjutundega loobusime, eelistades õhtusi rannamõnusid.
Pühapäeva õhtupoole hakkas festivalialale kogunema silmnähtavalt seltskond, kes olid spetsiaalselt ainult selleks kohale tulnud, et näha Nick Cave & The Bad Seedsi kontserti.
Vastupidiselt Eestimaisele räpistaarile ilmus Nick Cave koos oma bändiga lavale täpselt ettenähtud ajal ja lahkus sealt üllatuslikult alles kahe tunni pärast, mille jooksul ta publiku oma näppude ümber lootusetusse sasipuntrasse keeras. See, et Nickile meeldib publikuga mängida ja seda vastavalt oma tujudele töödelda, olen näinud juba paaril varasemal kontserdil, kuid varem on see piirdunud publiku lähistel turvaaia piirdel kõõlumisega ja inimeste kätel kõndimisega, kuid sellist nukujuhi tööd, nagu ta seekord ette võttis, poleks osanud küll oodata.
Vaikselt põimiti publikut kasutades lugudesse kokku selline emotsioonide pillerkaar, millesarnast on seda kogemata päris keeruline ette kujutada ja veel keerulisem sõnadega kirjeldada – rõõm-alandus-kahjutunne-kurbus-iroonia-koomika kuni naeru ja pisarateni välja. Verinoored lapsfännid, kes rõõmsalt lehvitades Nick Cave’i sabas balustraadil kappasid, sinnasamma vinnatud korpulentne punaste lokkidega hevinooruk, kes püüdlikult Nicki eeskujul hanguga torkamist üritas jäljendada, väike tõeliselt ehmunud tüdruk, kes täiesti kangestunult mikrofoni hoidis, ajal kui Nick võttis ette põhjalikuma publiku peade kohal tantsisklemise, 30 tegelast, kes esiridadest said võimaluse lavale ronida ja kolm vaest tantsisklevat tütarlast, kes üritasid säilitada enamvähem normaalse näoilme kui nende lemmik neile näkku, küll ilusti laulusõnu järgides, “suck my dick” röökis. Täpselt niigi talumatult pisaraid kiskuva laulu “Push the Sky Away” ajal õnnestus tal lavapealsest seltskonnast enda käekõrvale noppida seal juba mõnda aega lohutamatult nutta tihkunud noore naise, kes siis loomulikult viimasegi enesevalitsuse kaotas ja pisaraisse mattus. Kogu etendus oli niivõrd massiivne, et hiljem avastasin, et kahjuks jätkus tähelepanu mu lemmikule, multiintstrumentalist ja Nick Cave’i lähimale kaasvõitlejale Warren Ellisele ainult täpselt niipalju kui seda spetsiaalselt orkestreeriti.
Põimida ühte hetked, mis ühtaegu olid nii ülevad kui alandavad ning külvata publikusse õudu ja ilu, mis veel päevi hiljem panevad sündmusest osavõtnu üsna informatsioonivaeselt kokutama, on ülikonnas 60-aastasel härral, kes laval kepsutab kaks tundi jutti ringi kui noor kits, niimoodi käpas kui ei ühelgi teisel. Peatse jällenägemiseni, mister, selle lummuse alt ei vabane ma kardetavasti niipea!
