Piltniku vaatevinklist on kontserdi jäädvustamine vahel üsna rahutu ettevõtmine – suurte staaride puhul 3 loo ja umbes 15 minutiga joonistada kokku pildiriba, mis hiljem vaadates paneks muusikasõbra kõrvus uuesti terve kontserdi palad helisema ja hoiaks emotsioonid ka aastaid hiljem üleval. Untsumineku võimalusi on omajagu, alustades olematust valgusest, risu täis lavast, halvatujulisest artistist, mida alati seob kuklas trummeldav kokteil teadmisest, et aega on väga-väga vähe. Ootused on juba eelnevalt lakke kruvitud, sest Megadeth lihtsalt ei tee kunagi show pealt hinnaalandusi. Keset suve ootamatult triiki täis Rock Cafe´s on inimkehade soojusest temperatuur 30 lähedale kruvitud ja higi voolab. Publik on mõnusalt Nevesisest eelküpse, kontsert võib alata.

Avalöök ja -sõnad paiskuvad ka füüsilisel kujul publikusse:

Laborant-trummar tööpostil. Sellise komplekti opereerimine ja paigaldus nõuab ilmselt aastatepikkust kogemust või siis väga paksu juhendit:

Trummaril on oluline kidramehega hästi läbi saada, et too soolo ajal jalad veidi rohkem harkis hoiaks:

Eluohtliku võimsusega plokk Hartket ja Marshalli, mille tähtsa näoga tunkedes mees enne sisse lülitas. Särk mu seljas igatahes liikus ja magu lõi vaheldumisi maksaga rütmi kaasa:

Venitused kitarriga jätkuvad:

Pealik hakkab vaikselt oma maailma ära minema:

Keset meeletut valguse ja akordide üledoosi saabus hetk, kus silmapilguks kustus kogu valgus ning Mustaine seisis kõigest muust eraldatuna, justkui malbet sooloetentust andes:

…aga tõesti ainult hetkeks:

Jutt ja pildid: Kaur Ilves / kaurilves.com