Evert Palmets liikus ringi Rada7 esitluskontserdil ning püüdis oma kaamerasse kõik säravad hetked, millest ta koostas värvika ülevaate, koos lühikeste kommentaaridega. Nautige!
Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdi käesoleva aasta esimene esineja Aghor alustas apteekri täpsusega kell 20.00 Sinilinnu laval – lubatud ajal ja lubatud kohas, just täpselt nii nagu kava peal kirjas oli. Hoolimata tõsiasjast, et inimesed kella ei tunne ja õigeks ajaks kohale tulla ei oska, võtsid tõsisemad fännid ikkagi lava ees kohad sisse ja tegid korralikku tuuleveskit. Peale kontserti tegid nad ka kohe minekut. "Noh, tsau, me lähme bussi peale nüüd", mille peale bändi laulja A neile hüvastijätuks röökis "Me oleme kõõõigee ilusamaaaaaad!".
Allinn läks peale järgmisena, aga kuna lavaesine jäi nüüd tühjaks, tuli see asendada päris tuulikuga (ventilaator – toim.), millel oli päris oma propeller ja päris juhe taga. Enne, kui intro käima läks, kõlas juba Marita häälepaelteharjutus vanades Kinomaja koridorides ja see tekitas päris mõnusa ootuseärevuse. Muide, ka nemad nagu Aghorgi, on hiljuti plaadi välja andnud ja see on ühe külje pealt läikiv, aga teise külje pealt süsimust. Kui kuulama hakkate, kujutage sinna juurde õhus hõljuvaid ja krabisevaid linte, mille sees on ülimõnus hullata.
Varahommikune buss tõi meile Minskist koos instrumentidega mõned hakkajad ja andekad muusikud, kes on enda nimeks võtnud Super Besse. Buss tuli selleks väga vara, et nad saaksid minna ka Soome lahte imetlema. Meri nähtud, tuli neil veel kõvasti aega parajaks teha, aga kahjuks pole teada, mida nad veel vaatamas käisid. Ma loodan, et nad tulevad veel tagasi ja juba sellisel ajal, kui saaks meres ka ujuda ning kontserti andmata nad ka see kord ei pääseks. Rada7.ee ametlikku võistkonda kuuluv Rene13 ütles "ole vait, nad on mu lemmikbänd," aga tegelikult oli Rene lemmikbänd alles kümnekonna minuti pärast alustamas.
Ning siis jäi kõik vaikseks. Väga vaikseks. Saal oli korralikult inimesi täis valgunud, vesised silmad vahetasid pilke ja hingamise vilinat oli korralikult kuulda. Enam ei tehtud "millal see Getter Jaani peale läheb, ma ei jõua ära oodata"-nalju. Ei. Getter püsis täna kodus, Getter lausa värises seal. Hoopiski Get Your Gun astus ühel hetkel lihtsalt lavale ja alustas väga konkreetselt. Ilma igasuguse ettehoiatuseta tulid nad tegema seda, milleks nad kohale kutsuti: et saaks ära kriimustatud kõik loomsed inimrakud, mis jäävad varvaste ja juustekarvade vahele. Lavalt ära läksid nad täpselt samal moel.
Nüüd oli vaja muidugi jälle inimestes eluisu äratada, selleks paluti kohale Mimicry. Paul LePassion oli ennast saatma kutsunud Pille Piiri ja kahekesi nad moodustasid väga tugeva elektroonilise impulsi. Süda hakkas jälle tuksuma ja näha oli, et ka jalg tatsus mõneti.
Viimane hoop kõrvakiledele tuli muidugi Talboti sulest. Painkiller ütles, et tema pole enne nii valju heliga kontserti Sinilinnus kuulnud ja mina usun teda igaveses vaikuses. Kes Talbotit esimestest nootidest enam ei kuulnud, siis võtke teadmiseks et Magnus on taas bändile elu sisse puhunud koos väga võimeka trummari Evgeniga, kes valdab oma ala väga hästi ja kelle hääl on sume justkui Järvamaa metsade varahommikune udu.
Aga pidu ei olnud veel läbi, sest alustas veel Sibyl Vane. Kas see, et nad olid viimased, oli kurb, või kurvastati selle tõttu et Rada7 suurepärane showcase tiksus oma viimaseid takte sellel aastal, aga nägin reaalselt nutta laristavaid inimesi saalist lahkumas peale kontserti. TMW puges meile jälle hinge ja jättis oma jälje selle sisse.
2015. aasta muusikanädalal palun jälle kohale tulla, vaadake bände ja kuulake, mis nad teile öelda tahavad. Kasutage võimalust, et inimestega rääkida ja nendega tutvumisel kasutage kuldset laused: "aga bai-the-vei mis on sinu rada-nimi?".