Hea Uus Heli on surnud, elagu Üle Heli festival!
Hea Uus Heli on 12. aasta jooksul korraldanud festivali Hea Uus Heli, Kumu Öö, Kõue Heli, Abstraktsioonide Öö, klubisarja 1ÖÖ% ja palju muud. Isiklikult jõudsin päris mitmele sündmusele – mõnele meelega, mõnele kogemata, aga igal juhul alati hea meelega. Avastada oli palju, alati oli midagi üllatuseks. HUH-i peakorraldaja Aivar Tõnso ladus kirsse tordile päris heldekäeliselt. Viimased kaks aastat on teda kirsside ladumisel aidanud Kaire Papp.

Enne HUH-i lõppu ja Üle Heli algust lükati latt kõrgele ja nende kõikvõimalike ürituste fännide ootused samuti. HUH-i eksistentsi viimaseks kontserdiks jäi The Soft Moon Tallinnas klubis Sinilind , kus bänd esines täissaalile. Seda hetke olin kaua aega oodanud, aga ma poleks uskunud, et meil sellise skene muusika nii populaarseks osutub. Käisin ka paar aastat tagasi Helsingis The Soft Mooni eelmise plaadi tuuri kontserdil, kui nad esinesid klubis Kuudes Linja, mis on Sinilinnust vähemalt poole väiksema saaliga. Jah, ka siis oli saal rahvast täis – kuulda oli valdavalt soome keelt, aga sekka ka üllatavalt palju eesti keelt. Soome on ju nii lähedal – hea on seal kontsertidel käia. Soomlased hakkavad ka vaikselt mõtlema: "Viro on ainoa laiva ratsastaa pois – ja sitten mennään juomaan itsesi rihmaksi jaa seuraavaksi poikki konsertti!" See konkreetne kuuenda liini kontsert oli mu salajases edetabelis kindlasti üks paremaid kontserte kuni sama bändi Sinilinnu omani. Tallinna kontsert oli esireast veelgi parem.
Peale järjekordselt õnnestunud projektist saadud emotsioone ja rahulolu on hea hetk üks asi päriselt ära lõpetada ning alustada uute projektidega. Nii sündiski Üle Heli festival. Üle Heli on küll natuke teise käekirjaga, kuid sarnast "vaibi" viljelev ettevõtmine, kus põhiline rõhk on kvaliteedil, ennekõike helil endal ning helide sidumisel teiste kunstiliste vormidega.
Üle Heli festival toimus Tallinnas 22.-25. oktoobril erinevates klubides, kontserdisaalides ja telemaja stuudios.

Neljapäev, 22. oktoober: festivali avaõhtu, Sisenemine ülemeeleseisundisse, Erinevate Tubade Klubi
Vähese hilinemisega alustab Liis Viira, artistinimega Liz Wirestring, harfimänguga klubiruumis, kus viibisin esmakordselt.Erinevate Tubade Klubi botaanikasein
Erinevate Tubade Klubis ongi justkui mitu-mitu erinevat (seinteta) elutuba üksteisega kokku pakitud, võid tuhvlitega saalis ringi patseerides endale meelepärase välja valida ja istuda just sellisele diivanile nagu meeldib. Kui sul veab, siis istub samasse "tuppa" veel keegi. Kõik tutvumismängu stsenaariumid on ühesõnaga võimalikud. Vaiko Eplik eelistas kahjuks ühte aknaalust tuba ja Mart Avi istus järgmises toas teisel pool seinakella. Mõtlesin endamisi, milliseks see õhtu kujuneb, kuidas tantsumuusikat viljelevad Erkki Tero ja Tont näiteks istumiskontserdil kõlavad.
Põrand nagises ja Liis Viira alustas harfimängu, harjakestega harfil ja sämplitega. Väga hästi konteksti sulanduv – natuke sürreaalses kohas midagi nii rahulikku ja malbet, aga eriliselt ägedalt kõlavat.

Järgmisena võis näha juba midagi teatraalsemat. Mis võiks olla veel teatraalsem kui üks pesuehtne inim-keelpill? Wen Chin Wu esines lava ees pikali olles, üksik prožektor teda valgustamas ja varje ekraanile heitmas. Inim-keelpill kui instrument, koosnes preili jalataldade vahel olevast helipeast ja pillikeeltest, mis siis loomulikult muutsid helivõngete kõrgust olenevalt sellest, milline oli parasjagu keha poos. Kõik see tundus ja mõjus ehtsa improviseeringuna, aga võin eksida. Ühel hetkel lisandus veel ka Aurélie Lierman esinema kusagile lava kõige pimedamasse nurka nii, et polnudki täpselt aru saada, kes mida parasjagu mängib.
Olin Djerro uut loomingut äsja radaseitsme eelkuulamises poole kõrvaga kuulanud ja olin päris ärevil, kuidas "Xxmagick" istumisega saalis kõlab. Mingit erilist märkimisväärset vahet ma välja ei suuda tuua, aga nii mõnigi tabati WC-s salaja tantsimast. Seal põrand ei nagisevat nagu hiljem selgus. Proovisin samuti järgi.

Tsiteerin: "Tont läheb lavale, esitab asju PC läpakaga, heli tuleb kõrvaklapiaugust, paneb päikseprillid ette, sulega mütsi pähe ning mängib tsipa vihmapilli lisaks – mussi ja šõud on rohkem kui küll!" – täpselt nii oligi. Tont on täielik rokkstaar.

Reede, 24. oktoober: Üle Heli kontserdiöö, Von Krahli teater
Samal päeval toimus tegelikult veel ka üks varajane kontsert Kanuti Gildi Saalis, aga kahjuks pidin valikuid tegema ja sellest loobuma.
Von Krahlis sai kunagi väga palju käidud – vahest isegi mitu korda nädalas, kuid peale teatavaid uuendusi on põhirõhk kallutatud suures osas siiski teatri tegemisele. Rataskaevu tänav pole siiski täitsa välja surnud, aeg-ajalt leiab siiski nii mõndagi Von Krahli programmilehelt ka hilisõhtuteks. Meil ei ole just liiga palju lokaale, kus oleks võimalik kahel korrusel lavapinda pakkuda, Von Krahl on selleks lausa suurepärane. Ülemises saalis pakuti seekord ühemehe-ühenaise ansambleid, ning alumise saali lavale mahutati suuremad kooslused.

Kohe alguses sain kena üllatuse, minu jaoks täiesti tundmatu ansambel Andy Hug osutus väga meeldivaks. Hakkasin samme Von Krahli poole seades küll endamisi arutlema, et mis võis olla põhjuseks kollektiivile selline nimi panna, milles esineb sõna "kallistus", aga ei jõudnud oma teooriatega kusagile välja. Õnneks keegi ei kukkunud mind ka kallistama. Vestlesime ja muljetasime sama festivali teemadel paar päeva hiljem Andres Lõoga ja tema arvates on Andy Hug päris ehtne post-rocki kamp. Nõustun, post-rockile põimivad nad ka osavalt sisse kelmikat funki ja võrratuid jazz-trumme. Ka sõnapaari "progressiivne rock" võib vabalt sinna juurde haakida.

Üleval saalis oli kõik kenasti ajakava järgi jooksmas, lubatud ajal alustas Tsembla. Meenus kohe DJ Tencu varajasem vinüülimängijail esinemine HUH-i lõpupeol, siin sai natuke paralleele või stiilinäiteid tuua. Tsembla on huvitava eksperimentaalmuusikalise käekirjaga soomlanna, kes miksib oma loomingusse väga omapäraseid helisi. Ma võiksin teha sama, aga meie vahe on see, et tema lood kõlavad ägedalt, samas kui mina tuleks välja täiesti talumatu juraga, mis ajaks kõrvad veritsema. Tsembla muusikas on lindude kraaksatusi, multifilmilikke vilesi, leierkasti mängulisust ja veel hulga teisi armsaid asju fantastilise kokkumänguna.

Edmund Hõbe (ja tema sada instrumenti) valdab mitmeid muusikariistu, ilmselt õpib ta mängima kõike, mille kokku kogub, ostab või mis talle kingitakse. Parajat muusikaliste instrumentide laadungit nägime ka laval, kuigi ühemeheprojekti põhilised väljendusvahendid olid kitarr, trummikomplekt, bassklarnet, süntesaator ja flööt – viimasele jooksis ta esinemise ajal kusagile lava teise otsa ka veel järgi. Kõik need loopima saada ja kokku mängida, lisaks veel sinna peale laulda ja siis veel need tohutud pedaalid. Edmund Hõbe on multiinstrumentalist, kellel tuleb see väga hästi välja ja ta on praegu nii hoos, särav ja küps. Tal on just praegu musikaalselt täiskäigul tippu minek, hoidke alt!

Mihkel Kleis aka Ratkiller ei vaja väga pikka tutvustust, teda teatakse juba ammu suurepärase kunstnikuna ning orelimängijana pealekauba. Luarvik Luarviku viimast, 2008. aastal ilmunud albumit "Enigma Variatsioonid" kuulan ma korra kvartalis kindlasti, kuid mu sõpradele meeldib hoopis varasem kraam. Ka sama mehe projekt EDASI ei ole ilmselt muusikasõpradele võõras nimi. Ratkiller on ajapikku sujuvalt, kuid otsusekindlalt meloodilisemaks muutunud. Näiteks lugu "Rosso Corsa" tõmbab su tagasi maa peale, kui valdav osa ülejäänud rotitapja kaunist horror-loomingust paiskavad su kas ruumi vastasnurka või lakke välja nagu roti.
Mihkel Kleis esines muidugi oma 90-ndate stiilis trukkidega dressipükste ja heleda hoodiega – see mees teab, mis on moes! Ka Ratkilleri Discogsi lehekülg räägib enda eest, Mihkel on hiilgavalt loominguline ja uusi reliise muudkui paistab.

Kui Andy Hugi esinemise ajal oli basskitarrist Madisel vaid üks pedaal laval ja kuigi Edmund Hõbe selle mitmekordselt üle trumpas, siis Rainer Jancist ei suuda keegi ületada. Projekt nimega Bleeding Trumpets koosneb Rainer Jancisest kitarril ja pedaaliplokkidel ning Uus-Meremaa deathcore trummivirtuoos Reece McNaughtenist. Rainer puistas alumise saali lava oma tehnikat ja juhtmeid täis ja ma mõtlesin hirmuga, et mis saaks, kui üks neist vidinaist nüüd läbi kärssaks? Ilmselt kärssaski nii mõnigi neist, kuid see bändi ei heidutanud. Rainer Jancis & Big Flip The Massive ajasid trompetid veritsema igal juhul. Kui keegi teab öelda, kuidas Rainer Jancisel need loomingulised koosseisud nii erinevate muusikutega tekivad, siis palun kirjutage mulle ka. Peale Metro Luminali oleme laval näinud nii mõndagi, selle all pean silmas ka kuldse vibraatoriga kitarri mängimist (The Dildos, koos Konrad Wildega trummidel – toim.).

Väsimus juba koputas vaikselt õlale kui teisele korrusele ennast mööda treppe üles Aïsha Devi esinemist kuulama vinnasin, aga see kadus kohe kolinal kui Aïsha alustas. Saal oli selleks puhuks publikut täis, ka istekohad. Üleval saalis oli lava ees ruumi tantsimiseks kui ka tribüün istujate tarvis. Siim Nestori Eesti Ekspressi intervjuus selgus, et püütakse luua kollektiivset transsi ja sellised asjad kõlavad pisut ohtlikuna. Kuid kontsert oli mõnus, vabastav ja üdini helge – kellelegi ei tehtud sellel viiedimensioonilisel rännakul liiga.

Holy Motors oli parasjagu valmistumas kui alla saali patseerima läksin, muusikariistad olid laval ja VJ sättis parajat installatsiooni paika. Prooviks läks peale naljakas video väiksest heledakarvalisest koerakesest, kes peremehe käsu peale hüppeid tegi. See video kohe üldse ei sobinud ja pühamootorite turtsumisele tõmmati peale süngemad loorid. Nende etteaste kõlas omajagu heitlikult, aga see mõjus ülevalt saalist saabudes väga värskendavalt. Selle ansambliga käib kaasas justkui mingi äng, mis kõhu külmaks tõmbab, ei tea, kas seda tekitab Elianni laulutämber või tüüne heliga kitarrid. Olin natuke imestunud, et bändi seitsmetollist vinüülplaati kusagil müügil näha polnud – sain hiljem kommentaariks, et nad unustasid selle sootuks. Ilmselt juhtus sama asi ka teiste esinejatega, ma ei näinud ühtegi bändikola müügiletti silma torkamas. Better luck next time.
Eelviimasena mängis Toms Auninš & Richard Vitols entusiastlikku biiti üleval, päris hõredalt rahvastatud saalis. Ilmselt mindi juba edasi mõnele järelpeole ja vähemreipamad lihtsalt kukkusid kusagile ära. Väga kahju tegelikult, sest selles muusikas oli jälle täitsa omamoodi teema olemas, mis oleks toiminud väga hästi samal ajal kusagil teises kohas. Näiteks Juhkentali tänava pisikeses technoklubis suure soundsystemi toetusel. Aga nii festivalidega juba on – palju head korraga, inimtaluvuse piirid ei lase aga põhjatult kõike endasse ahmida ja su kestakene väsib ära või teisel juhul mõistus jätab hüvasti.

Samuti oli alumises saalis mõni üksik kuulaja Nebukat & Mava pool kolm öösel alanud setti jälgimas. Ka mina soovisin lõpuks, et see üritus ometi oleks tunnike varem alanud ja seejärel leidsin ennast juba hommikul omast kodust. Mõistus jättis hüvasti aga autopiloot töötas.

Laupäev, 24. oktoober: Teleportatsioon, Telemaja/ERR 4.stuudio
Laupäeval toimus festivali päevane osa Gonsiori tänaval asuvas ERR-i neljandas stuudios. Sisenemisega on sellel majal see häda, et fuajee valve töötab vaid kella kaheksani õhtul ja seejärel tänavapoolne uks suletakse. Siseneda sai seejärel hoovi kaudu küljeuksest, kuid selleni ei osatud tavaliselt jõuda. Palusin ametlike nägudega festivalitüdrukutel mingi suunava sildi eesukse aknaruudule joonistada ja läksin ise saali, kus lava oli ehitatud 360° ümber esineja.
Christian Skjødt oli lummav. Täpselt midagi sellist ma ootasingi, kui lugesin välja sõna "teleportatsioon" festivali kavast. Christian Skjødti "Dissolution and Suspension" on äärmiselt tõhus taustamuusika meditatiivseiks toiminguteks, kui nüüd natuke naljaga öelda. Kuid umbes nii see oli, ärkasin isegi väikse võpatusega mingi hetk ja vaatasin enda ümber: valdav enamus publikust kuulas seda loomingut silmad kinni ja mugavasse asendisse vajunud kehad justkui vedelesid nagu poid kujuteldavas meres. Või nagu vedeleb üks inimkeha ikka hämaras saalis kui selle inimteadvus on samal ajal väiksel rännakul.

Aivar Tõnso palus publikul peale esimest esinejat saalist lahkuda või vähemalt toolid vabastada, sest need tõsteti ümber ja kogu saal suunati nüüd näoga hiigelsuure ekraani poole. Stuudiosaal valmistati ette Mondkopfi esinemise jaoks ja see oli paljude jaoks oodatuim hetk, õhus oli tunda elevust. Mondkopfi "Hades" on audiovisuaalne teos, mida pole võimalik koduste vahenditega kuidagi järele kutsuda, seega paljud süvamuusika sõbrad olid kindlalt kohal, nende hulgas ka näiteks Anders Melts ja Kadri Sammel ansamblist Forgotten Sunrise. Neilt sain kommentaariks, et ülimalt raske oli tooli peal püsida. Ise ronisin mööda raudtreppi stuudio laeäärsele valgustaja rõdule ja jälgisin esinemist prožektorite vahelt, mis oli omamoodi põnev.Üle Heli Festivali peakorraldaja Aivar Tõnso palub publikul lava asetuse ümbersättimise ajaks stuudiosaalist lahkudaMondkopfi esinemist saatis ka üsna julm strobosähvatuste seeriaPildistatud telemaja 4. stuudio lae kohaltTauno Pääslase 50 halli valgustit
Juhul kui soovite teada, mis toimus Mondkopfi esinemise ajal ekraani taga
Kolmandana ja viimasena jällegi, eelmise esinejaga võrreldes vastasseinas paikneval laval, esines meie oma multitalent ja folklaulja Silver Sepp kavaga "Teadmata mis…", mis sisaldas endas loomulikult vett täis pudelite muutmist trummideks, jalgratta kodarate muutmist trummiks ja puupaku külge löödud ülisuurte naelte muutmist trummiks. Ühesõnaga väga palju igapäevaseid esemeid, mis oli muudetud trummiks, haha! Tegelikult lisandus kava lõppu ka üks suur kännujuurikas, mida Silver mängis poognaga. Seega mitte ainult trummid. Aga üldiselt trummid ja sellised regilauluvärsid, mida võib mõndade vanade vinüülplaatide või lindiketaste pealt kuulda.

Laupäev, 24. oktoober: Üle Heli klubiöö, Kultuuriklubi Kelm
Kelm kutsub ennast miskipärast kultuuriklubiks, mitte kõrtsiks või kohvikuks ja tol õhtul olidki need Vene tänaval asuva lokaali ruumid päris kultuursed.
Helijõugu valitsev boss DJ Tanel Paliale mängis parasjagu kahe mõnusa modulaarsüntesaatori (vasem Toomas Savi omand, parempoolne Ekke Västriku oma) vahel oma rütme kui pärale jõudsin. Taneli käsutuses oli ka näiteks neljapäevase Erinevate Tubade Klubi kontsertide heliline vastutus ja südametunnistus. Veel teame teda kollektiividest nagu Galaktlan Grupp, Mirabilia, Kismabande jt.
Üks vahva video “Koeraga jalutamas”, Tanel Paliale ja Holger Looduse koostööst :

Paralleelselt kontserdisaaliga toimus spontaanne DJ-aegade ümbermängimine Kelmi baarisaalis. Mari-Liis Rebane oli just enda setti alustamas kui selgus, et sellele õhtule polnud kavas vinüülimängijaid. Mari-Liisil oli muidugi terve kott vinüüle nüüd justkui ilmaasjata kaasa tassitud, aga rebased on teadupärast kavalad ja varuvariant mõeldi käigu pealt välja. Tencuga oli raskem, Tencu on täielik vinüülplaadi-guru ja mängijateta ei tee ta piuksugi. Lipatigi siis kiiresti grammofonipaari laenama ning Tencu sett lükati hilisema aja peale, vabanenud tunnikese võttis Andres Lõo enda kanda. Andres kohe kahetses oma otsust – tema sett jäi Ekke Västriku esinemisega ühte auku ja viimasest jäi ta nüüd ilma.
Mari-Liis Rebane
Natuke nukker Andres Lõo
Saalis alustas modulaarsüntesaatori ja helikülluse kompressiga Ekke Västrik. Visuaalid terve õhtu vältel muuseas VJ Alyona Movkolt (kohtasime teda ka Kukemuru Ambient Festivalil).
Ekke uus materjal sai hiljuti reliisitud Detroidi plaadifirma poolt (loe intervjuud) ja see ilmub mõne aja pärast ka vinüülplaadil. Kelmi kontserdi lõppedes oli Ekkel pakkuda kolm ahjusooja kodulindistusega kassetti, ühe neist sain kingituseks endale.Ekke sätib tehnikat üles, Toomas Savi taustal
Aivar Tõnso projekt Avaime sisaldas endas muidugi ka strobolampi. Sõber tossumasin tuli samuti kohale. Viimati nägin sama kolmikut nime all Ulmer 1ÖÖ% lõpupeol. Järgmisena paluks sama materjali esitlust juba kusagil päris masinatehases, töötavate masinate vahel suurte-suurte kõlaritega, kus strobosähvatused asenduksid tulipunaseks kuumutatud metalli töötlemisel eralduvate sädemepritsmetega ja tossumasina tossu asemel oleks aur kusagilt kolmandast tööstusmasinast. Kus asub meile kõige lähim tankiehituse tehas? Viimane tank pandi Eestis kokku kümme aastat tagasi Tallinna Dvigadeli tehases, mis asus Ülemiste järvest paari lutsuviske kaugusel.

Grammofonid saabusid ja Tencu oli platsis. Parimad asjad juhtuvad kuidagi sundimatult ja ise, sellel õhtul kuulsime me ka Tencu ja Mari-Liis Rebase eksprompt back 2 back-seti ära. Tencu vinüülplaatidel on kõige mõnusamad helid, viled ja pasunad. Harva näeb DJ-settides nii loomingulist mängu ja Tencule annaks kohe vimpli ära. Nägu kisub lihtsalt naerule, see on jubedasti lõbus vaate- ja kuuldemäng. Kui nendele biitidele veel lisada Mari-Liisi poolt väljasorteeritud kraam… oehh, mään!!

Üks küsimus jäi õhku. Mis juhtub siis kui hakkab valgeks minema? Noh, päike tuleb ju välja. Aga… Draakula?! Legendi järgi saab vampiiri tappa mitmel erineval moel ja üks neist on otsene päikesevalgus. Dracula Lewis on nutikas sell ja valis Eestisse tulemise ajaks välja ühe keskmisest pimedama kuu, mil hakkab hämarduma juba kella 17 ajal päeval ja valgeks läheb alles siis, kui koolilastel algab teine füüsikatund.
Meie võistkonda kuuluva Rene13 intervjuus siiski selgus, et Dracula Lewis on selle mehe alter ego. Küsimusi muudkui tekib juurde. Aga nagu nimigi reedab, on härra Lewis küllaltki teatraalne ja see väljendus ka tema esinemismaneeris, kui ta justkui segaduses nahkhiir algul mööda lavaesist raevukalt ringi trampis. Seejärel rahunes ta maha ja võttis ennast lõpuks maikaväele. Väga väljendusrikas esinemine, igas mõttes. Kui tuleb lõpuks välja, et ta ongi vampiir, siis need fotod võiks palun ajalooõpikutesse trükkida allkirjaga Evert Palmets/Rada7.ee

Baarisaali technokuningannaks kroonime Katja Adrikova. Selle preili Müürilehe DJ-ankeeti oli küll väga huvitav lugeda ja sajandat korda kiidaksin ka muusikamaitset. Muuseas selgus, et Katja debüüt saigi alguse tänu Hea Uus Heli peole Polymeri Kultuuritehase festivalil 2009. aastal, kus käisin ka kohal, kuid fototõestust mul pakkuda pole. Nimelt "unustan" mõnikord oma aparaadi koju ka. NB! Vastus viktoriiniküsimusele: 2009. aastal sai Rada7.ee 10-aastaseks.

Viimasena pidas vapralt vastu kella kolme ajal peale läinud Toomas Savi aka Motobor. Toomase modulaarsüntesaatori biite kuulsin augustis Kultuurihoovis Pada ja viisin alles seal paar lahtist otsa teineteisega kokku. Toomast olen mõnel jalgrattaüritusel näinud/kuulnud, nimelt on tal sõiduks boom-boxiga jalgratas ja pikka aega murdsin pead, mis muusikat sellest imbub. Nüüd ma tean, see on Motobor. Kõige šefim lõputu biidimasin, mis võib kesta õhtust hommikuni välja. Jälitada, jalgrattal!
Ja enne veel kui päris laiali minemisele mõtlema hakati, oli vaja DJ-pult veel mõneks ajaks ära täita. Kuna päikesetõusuni oli veel natuke aega, siis see ülesanne usaldati DJ Dracula Lewisele. Ekspromt asjad on need parimad, eksju?

Üle Heli Festival facebookis.

Vaata veel pilte: Evert Palmets: Dysgraphia in pictures