Paljud egotrippijad on omale pähe võtnud, et kuulata tuleks ainult head ja (väga) halba muusikat. Et selle kahetsusväärse kahekülgsuse vastu võidelda püüangi ma nüüd ühte imetlusväärselt keskpärast suveõhtumuusikat arvustada. Võtke seda kui väljakutset. Mõnede asjade puhul jääb teie igasugu perverssustega harjunud muusikamaitse lihtsalt nõutuks, eks proovige siis midagi arvata!
Elin Sigvardssoni debüütalbum on hea näide sellest, mis juhtub siis, kui üks andekas, väheste kantrisugemetega maatüdruk heasoovliku pop-produtsendi kaitsvate käte vahele sattub. Pealkiri ei valeta: tegemist on kerge laupäevase naiivsusega, millel on ühe teatud sketch comedy show‘ga sama palju ühist kui Rootsil USAga.
Never Let Me Fall and Break Again
Kui hindate muusika juures originaalsust ja põnevust, siis pole Elin teie jaoks. Kui professionaalset teostust ja oma þanri piirides püsimist, siis küll. Etteaimatavus ei tähenda siin seda, et Elini enesekordamine häirivaks muutuks. Lihtsalt kui teile meeldib esimene lugu, meeldivad nad tõenäoliselt kõik, mis pole ju iseenesest halb asi.
Muusika iseenesest on hirmus hoolega lihvitud pseudonaturaalne unplugged kraam akustiliste kitarride, klaveri, trummide ja muu taolisega. Samas on tegemist võib-olla kõige meeldejäävamate meloodiatega mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Liigprofessionaalne produktsioon on sellele albumile igatahes palju halba teinud ja Elini enda kitarrimänguoskuse mittemidagiütleva pop-perfektsionismi alla matnud.
Natuke kohmakas inglise keeles laulutekstid on kõige ebatäiuslikum ja omanäolisem asi selle albumi juures. Olles kuulnud mõnedest lugudest demoversioone, mis on Lars Winnerbäcki isaliku käe all steriliseerimata, võin öelda, et üsna palju algupärasest Elini-feelingust on albumil kadunud, kuid sõnad on ju siiski alles. Põhiliselt teemal “Mida tähendab olla Elin”, ehk varieerumine oma nõrkuse tunnistamise ja maailmas läbilöömiseks vajaliku enesekindluse vahel. Sekka plikalikult valusmagusat armastusluulet.
You will shine again and I’ll be misunderstood
Mõnikord võib Þanr singer-songwriter muutuda oma kõrvasosistavas intiimsuses isegi natuke piinlikuks. Elin mitte, ta kaldub liialt raadiopopi kliðeedesse. Ja ta teeb seda hästi, eriti Herr Winnerbäcki kaasabil. Akustiline kitarr ja maitsekad klaveriklimberdused loovad turvaliselt steriilse, lausa sotsiaaldemokraatliku keskkonna. See on ohutu keskpärasus oma parimal kujul: ei taustal salakavalalt hiiliv muzak ega ka kõiki meeli haarav live-kogemus. Elini ameerika inglise keele aktsendiga õnnistatud lauluhääl on lihtsalt ilus ja natuke igav. Samas Elin ei teeskle, ta vist ongi selline. Lihtsalt ilus ja natuke igav, ilma femme fatale’iliku poosetamiseta. Ja tegelikult on tema muusika ülimalt catchy. Potentsiaalseid raadiohitte eurolauluks sobilikust Where to Start’ist The Corrsilikult poprokkiva When I Leave’ini on sellel plaadil jalaga segada.
Plaadi kõrghetk ongi viimane lugu When I Leave, mille kergelt resigneerunud meeleolu kõik ilusti kokku võtab. “When I leave, no one needs to care about pretty little me,” ütleb Elin. Ja õige ka. Juugendstiilis pilt plaadikujundusel vaatab sinust mööda.
Skandinaavia muusika, muuhulgas Ephemera taolise armas-labase tsikipopi sõpradele. Teistele kaunishingedele ka.