Plink Plonk on festival, kus saad staaridele autogramme jagada, kui sind peaks selline soov vaevama. Vähemalt nii lubab pressitekst, kuid ka ilma selle tekstita võib lubada, et seal näeb ära kõik need toredad sõbrad-tuttavad, keda sa mingil imelikul põhjusel nägid viimati pea aasta tagasi ja samas kohas. Seal on “õlu odav, naised ilusad ja mehed veel ilusamad.” Muru on pehme ja taevas sinine…
Ning viimasena olgu mainitud muusika – ikkagi olulisim põhjus, miks see festival, seda juba kord külastanute poolt, ikka suvisesse kavva võetakse. Bändide nimekiri lubab alati midagi uut, mida avastada ja “vanu häid”, keda mõnusas õhkkonnas nautida. Festivali korraldavad ilmselgelt inimesed, kes ilma muusikata olla ei saa ning paludes ennast tutvustada kui “Plink Plonki toimekas pere”, vastasid nad ka radaseitse küsimustele.
Alustame algusest. Istusite kogu kambaga ühel ilusal päeval maha ja otsustasite, et indivaimustus on nii suur, et peaks Tartus kohe ühe festivali korraldama, muidu lõppeb elu?
Siis polnudki mingit elu, kui me festivaliga alustasime. Oli palju noori bände, kellel polnud mängida kusagil. Nii et jah, festival sündis ikkagi konkreetsest vajadusest midagi muuta, midagi ära teha. Nüüdseks õnneks on juba pilt palju kirjum.
Nüüd juba kuues aasta, tüdimus ei ole peale tulnud? Kõiki kummitavad ju näiteks tüütud rahaprobleemid, Rabarock otsustas üldse pausi teha, aga samas tekib uusi konkureerivaid festivale-üritusi nagu seeni pärast vihma…
Tahaks rahast mõelda, kui lahendusest, mitte probleemist – on endal kergem. Kuuenda aastaga on see lihtne, et enam-vähem rahvas muidugi teab ka juba, mida oodata. Millist musa, millist olekut.
Rabarockil on teised riskid ja teised eelarved, sellepärast nad peavad ka natuke rohkem läbi mõtlema. Loodame igatahes, et nad saavad ka jätkata edaspidi.
Hiljutisest intervjuust Schilling-festivali korraldajaga selgus, et nende festivali nime päritolu ulatub tagasi parunite aega. Trumpate üle? Kindlasti on Plink Plonki nime saamislugu seotud mõne põneva ja pika stooriga?
No kurat, meie nime päritolu ulatub vähemalt 1990ndatesse aastatesse! Meil on ikka popkultuuri nimi – kes teab, see teab, et The Shameni mr. C’l oli tol ajal plaadifirma Plink Plonk, mis meile kõigile kõrva jäi. Kuulake üle, siis teate, millest jutt. Alles hiljem saime endale ideaalselt sobivalt teada, et inglise tööliste slängis tähendab PLINK PLONK odavat punast veini, ehk siis peedikat. Seega, Tartusse, kui alatisse plinkplonkimise pealinna sobib see nimi küll. Peaks Herne poe endale sponsoriks võtma vist. Tursk juba reklaamib neid.
Kuidas leiate esinejaid, mille põhjal teete valiku?
Valikuid korrigeerivad väga mitmed variaablid alates sukasääre pikkusest ja lõpetades oma huvidega. Kräppi ei võta. Aga on olnud juhtumeid, kus hea bänd on läbi teinud stiilimuutuse, mis ajab mõned meist kohe õllesabasse varju. Nii et mõnest küljest oleme me täielikud konservatiivid. Kui tahate muud musa hakata tegema, siis saatke meile sellekohane märgukiri. Samas ikkagi parem variant, kui U2, kust midagi üllatavat ei tule ja ei hakkagi tulema.
Esinejate nimistusse on alati kuulunud ka mõni bänd, kelle muusika traditsioonilisest kingapõrnitsemisest päris kaugel, rahvas on vaja vahepeal üles raputada?
Selle kingapõrnitsemise kohta…. Eks igal festaril ole oma fookus või teatud valdav maitse, aga tihti on see avaliku arvamuse pealt ise tekkinud üldpilt, milles siis antud juhul on ilmselt oma osa ka tegijate minevikul. Eks meile kitarriudu ikka meeldib jah ja ausalt öelda pole meil selle vastu midagi, kui meid "indifestivalina" teatakse, aga ise prooviks ikka laiemalt mõelda.
Kuidas sulle endale üldse tundub hetkeseis Eesti muusikas? On piisaval bände, mille hulgast valida?
Seis on parem kui iial enne!
Oskate esile tuua eriti põnevaid detaile selleaastasest Plink Plonkist? Millest ei tohiks kohe kindlasti ilma jääda?
Bad Apples ja Tolmunud Mesipuu ja Id Rev said ju eelmisel aastal maha suurepäraste plaatidega. Neid kavasid tasub kindlasti kuulata. Badass Yuki, kelle plaat ilmub järsku veel sel aastal on absoluutne tulevikulootus, ning Nevesis – Nevesis on ju täielik PÜSS!
Kapitan Korsakov on kogu Euroopa tulevikulootus ja Seeland – inimesed, kes teavad Broadcast´i ja Plonet, onju.
On ka seekord plaanitud lisaks mõni näitus või midagi sarnast, nagu oli Gavin Watsoni fotonäitus eelmisel aastal?
Gavini näitus tuleb, kuid mitte festivali ajal, vaid septembris klubis. Pildid Joy Divisionist, The Curest ja teistest 80-ndate inglise bändidest.
Kes on teie festivalipublik? Ma ei tea, kas on veel mõni üritus, kus on niivõrd kindlaks kujunenud külastajaskond – igal aastal samad näod, pooled kord publikus, kord laval?
Ei saagi aru, kas see on sinu poolt pigem kriitika või tunnustus…(Tunnustus, ikka tunnustus). Inimestel on alati nii palju sebimist, et minu meelest on hea, kui on üks koht ja aeg aastas, kus sa kindlalt kõigiga korra jälle kokku saad ja paar drinki teed. Usun, et folgil näiteks on sama lojaalne seltskond, aga seal on ka muid loomi päris palju, sest festival ise laiema profiiliga. See, et me mõnusa rahva-suvepikniku taustaks oleme otsustanud üle maailma muusikalise kava tellida, on juba meie probleem, või pigem mõnu. Loodame, et mõnele veel meeldib.
Mis on olnud viimase aja raputavaim elamus?
Harmony Korine’i film "Trash Humpers". Sealt ka selleaastane Plink Plongi fiktiivne slogan: "Make it make it, don’t fake it!"
Indiepidusid on tekkinud suvesse rohkesti. Miks peaks ikkagi just oma sammud Tartusse seadma?
Sellist Alari Kivisaare juttu ei taha hakata ajama, et astuge kindlalt ikka Säina Grillilt läbi, sest seal saab ikka vahvasti tantsu vihtuda ja pärast täis peaga vastu vahtimist ka. Ma usun, et meil on hea programm, ja väga-väga lahe seltskond alati festivalil. Õlu on odav, naised ilusad ja mehed veel ilusamad. Ja muidugi sellepärast, et me teile ju seda festivali teemegi!