Kujutame korraks ette – see on öine söökla-kohvik. Aga mitte selline tüüpiline, tolmune ja kulunud-räpane, nagu kõikides teistes USA wet-dream’ides. Vaid kuskil keskel keskmist keskmises linnas oma keskmiste inimeste ja keskmise eluga. Ja seal mängib taustaks see muusika. Kazzer nimeks. Ja täpsemalt nende plaat “Broke”.

Aga see ei ole tüüpiline USA rokibänd, sest nad on hoopis kõige täiega Kanadast. Aga see, millest nad räägivad, on täiesti tavaline. Elu ja küsimused. Kas see, kuidas ma elan, vastab nendele standarditele, mis ma enda ümber näen, või peaks kõik see hoopis midagi muud olema. Kas ma tundun sulle supermehena, kuigi olen tavaline surelik, lihast ja luust? Aga praegu istun ma selles kohvikus ja joon oma teist Coorsi. Istun nokamüts peas ja vaatan seda kena neiut, keda ma juba viimased paar nädalat karmilt pannud olen ning tunnen ennast täpselt nii noorena nagu olen. Tänane õhtu on nii tavaline kõikide nende teiste seas, aga samas on õhus seda kõikelubavat erutust, higi ja ärevust. Justkui lõhkeks midagi, mingi revolutsioon või kirgastumine oleks ootamas.

Aga kunagi oli kõik kuidagi lihtsam. Samas ka keerulisem. Iga õhtu meeletud peod, uued tüdrukud, lõputult alkoholi, hommikuni tantsimine ja päevane sombielu, et kõik saaks homme taas alata. Elu mingi piiri peal, mida sai kogu aeg kuskil ületatud, aga alati ka tagasi tuldud. See julgus on kuhugi kadunud. Võib-olla selletõttu, et nüüd on see piir midagi teadlikku sügavas sopis, kuhu kõige hirmsamaid ja hulljulgemaid asju matta. Eks see ole kohati ka kergelt liialdatud, kõik nii karm ei olnud. Tagasi vaadates on alati asju lihtsam paremana meenutada. Siin on praegu nagu kõik olemas, millest süda oskas ja võib-olla ka ei osanud unistada. Või siis on päris mitu vähemalt. Üks kindlasti. Aga praegu suudaks kõike. Veel paar õlut ja oleksin tippvormis. Aga ma vist hakkan vanaks jääma. Või siis vähemalt vanemaks. Ei ole nagu seda särtsu enam kõiges.

Ka selles muusikas. Kohati nagu on, aga see on pigem selline “vaatan hoolega üle õla” värk. See, mis peaks olema hoogne, ei ole nii väga. Aga see võib olla ka selline, “it’s all in my head, don’ push me over the edge, i won’t walk that line” teema. Sama juhuslik ja ebalev kui muusika ja selle sõnum. Aga ma ise nägin seda American Dream’i, millest suurem osa USA muusikat seal ja teiselpool piiri räägib. Säravad reklaamkirjad hommikust õhtuni, äärmuslik puhtus ja korralikkus kõrvuti räpasusega. Aga alati puhtalt t¨ill. Ole kes sa tahad, kuidas sa tahad. Vaid seal omab “be yourself. obey your thirst” selle ainsa ja keerukalt kultuurilise tähenduse.

Kazzer on selles osas nii üdini kohalik seal, kus materiaalne heaolu ühest küljest ei tohiks omada mingit tähtsust, kuna kõik on olemas, aga teisalt on kõige määravama, kuna on sinu peamine mõõdupuu. Sellepärast on neist isegi kahju. Ka Kazzerist. Väga hea plaat, kui ausalt öelda, siis mulle isegi meeldib. Mingi t¨illil, muretul, teemasid, mõistmatusi, mõistlikkust ja põhjusi mitteotsival tasandil. Mis ei ole tegelikult väga raske.

Nende olemust vaadates pole midagi imestada. Isegi kõikide teadmiste jumal Wikipedia kirjutab neist kui ühe-hiti-bändist. Allakirjutajana ei ole mul au mäletada selle loo nime ja seda kunagi kuulata. See on okei, sest selliseid on palju. Ja Kazzer on üks nendest. Selletõttu kuulates seda plaati, paned pärast mõnda kuulamist riiulile, et siis kunagi taas uuesti sealt võtta ning vabas ja sundimatus meeleolus taaskord kuulata. Ja ka see on okei. Sest mingit väga sügavat sõnumit või põhjust või küsimusiesitavat selles plaadis tõesti ei ole. Ka see on okei. Võib-olla nad seda tahtsidki. Aga ma ei saa jätta seda plaati mõtteteta, mis kõik oleks võinud olla. Ja selletõttu on ka see plaat okei. Ja ma ei oodanudki sellest midagi. Aga kohati ju võib.

Veeb: www.kazzermusic.com