2. mail Tallinnas suurhallis esineva Pet Shop Boys’i kontserdi erikülaliseks on valitud Tartu Ülikooli biomeedikumis kohtunud noorte teadlaste – arstiks pürgiva soomlase Matti Peura ja tulevase neuroteaduste doktori Hendrik Luuki – electropop-bänd Popidiot. Tuleva suurema kontserdi puhul (ja et lunastada oma karmavõlga, et ma ei teinud intervjuud debüütplaadi ilmumise ajal) oli rohkem kui sobiv küsida paar küsimust Hendrikult. Põnevad persoonid põneva bändi taga, kust alustada? “Lõpust,” vastab intervjueeritav kiirelt.
Olgu! Öeldakse, et matemaatikaga kaasneb muusikaline anne. Teie Mattiga aga olete mõlemad hoopis arstiteaduskonnast. Kas on ka selles vallas mingeid silmnähtavaid kalduvusi musikaalsusele?
Ei ole küll tähele pannud. Matemaatikaanne loob selgelt välja juba koolis. Pole täheldanud, et anne eluteadustele nagu bioloogia või arstindus varaselt välja lööks. Muusikaanne lõi minus näiteks väga hilja välja – enne keskkooli ma isegi ei kuulanud muusikat. Ei huvitanud üldse. Kuskil 8-9 klass hakkas vist huvitama.
Lugesin kuskilt vanemast artiklist, et doktoritöö käsil, kas see nüüd lõpetatud?
Järgmine kevad kaitsen, kui kõik hästi läheb.
Räägi teadusest veel, see on väga põnev teema. Mis su uurimisala on ja kaugele sa jõudnud oled sellega?
Laiemalt uurime me siin füsioloogia instituudis emotsioonide bioloogilisi aluseid, eelkõige kuidas geneetilised eripärad mõjutavad loomade käitumist olukorras, kus nad on ärevad või hirmul. Inimesed, kes on ärevad või pidevalt hirmul, on depressioonis, paanikahäiretega, posttraumaatilise stressihäirega jne. Kuna meie geenid on loomadele ikkagi võrdlemisi sarnased, siis on lootus, et kui saame targemaks loomkatsetega, siis saame ka inimesest paremini aru.
See siis tähendab ilmselt rohkem laboritööd kui raamatutes puurimist?
Reaalselt tegelen ma kõige rohkem pipeteerimisega. Olen teinud ühe geneetiliselt muundatud hiire, keda uurime.
Aga mis pealkirja doktoritöö kannab?
“Valgu wolframin funktsioon neuroendokriinsüsteemis.”
Kuidas kohtuvad muusik ja teadlane sinus? Kas need mõjutavad üksteist?
Ma arvan, et nad mõjutavad üsna vähe, sest kumbki tegevus ei puuduta teist. Vastupidi – muusikaga puhkan teadusest.
Küsin parem, kas teadustööst tulnud teadmised mõjutavad muusikat, mis teed? Või on võimalik kehastuda täielikult teiseks, unustada teadmised muusikat tehes?
Ma arvan, et ei mõjuta. Üldiselt muidugi, selgematele arusaamadele jõudmine teeb alati loomingut paremaks. Teadus on looming, muusika ka. Ainult et muusikaarusaamu teaduses rakendada ja vastupidi… võibolla ainult abstraktsel tasemel. Nii üldiselt, et seda on raske kirjeldada.
Kas muusika ja teadus on piisavad tasakaaluks ja vahelduseks või on veel midagi suurejoonelisemat, mis võiks iseloomustada sind? Ehk millega sa peale nende veel tegeled?
Teadus, muusika ja pruut, ilma pingereata. Rohkem eriti huvisid pole.
Hästi. Püüaks seda popidiotismi mõistet ka natuke ikkagi lahti seletada. Ma saan aru, et see on mingil määral irooniline, kuid samas… Mis see siiski tähendab?
Iroonia on, aga samas iroonia peegeldab tegelikult mingit sügavamat tõdemust maailma asjadest. Olla popidioot, tähendab olla läbi imbunud popmuusika esteetikast, kuid olla seda teadlikult, mõistes, et see pole kõik, mis on olemas või hea. Sisuliselt tähendab see püüet sõita paadiga mööda jõge ja ise kaldalt jälgida, kuidas. Kuhu see paat triivib. Hinkuse stiilis öelduna: “mina sidusin mind kinni.”