Pent Järve ja Siim UsinTäna, 6. juunil on Von Krahli baaris astumas üles uus jazz-rock kollektiiv Power Play. Ansambel on tegutsenud alates selle aasta veebruarist ning andnud senimaani vaid ühe kontserdi. Bänd on aga oma taustalt üsna mitmekesine – nende liikmed on olnud kaastegevad näiteks sellistes kollektiivides nagu Kriminaalne Elevant, Mushy, Liis Lemsalu ansambel, erinevad jazzmuusika koosseisud jne.
Otsustasin küsitleda Power Play ühte asutajaliiget ja kitarristi Pent Järvet, et saada natukene aimu, kuidas ansambel tekkis, millest nad inspiratsiooni ammutavad ja kas nende muusika on pigem pehme kui kaisukaru või karm kui Marko Mägi luuletus.

Mis bänd on Power Play?
Power Play on bänd, kus mängivad Pent Järve, Siim Usin, Madis Muul, Rauno Pella. Von Krahlis teeb külalisena kaasa ka Mairo Marjamaa. Koosseis sai loodud eelkõige selleks, et mängida muusikat, mis meile endale meeldib. Žanriliselt üldiselt suuri piiranguid ei ole, aga praegu on ta jäänud sinna jazz-rock võtmesse.

Miks just selline nimi: Power Play?
Viisime läbi ühe kiire brainstorm´i ja Usin käis sellise nime välja, ütles, et mingi sporditemaatiline sõna. Kuna midagi asjalikumat ei tulnud, siis mõtlesime, et see piisavalt veider nimi, et seda kasutada.

Kuidas antud kollektiiv alguse sai?
Power Play sai alguse sellest, et meil tekkis Siim Usinaga idee hakata jazz-rocki tegema. Me mõlemad mängime ka Liis Lemsalu bändis ning nii tema kui ka minu ammune soov oli teha midagi, mis oleks nö muusikutele endale.
Oluline on bändi üleüldine toimimine ja gruuv. Võib öelda, et oleme oma repertuaari hoolikalt valinud ja detailideni lihvinud. Kaverdame Tony Williams Lifetime´i, Billy Cobhamit, Chick Corea´t, Jeff Beck´i. Mängime ka omaloomingut.

Bänd sai alguse Sinu ja Siimu ühisest ideest. Kuidas Te Madis Muuli ja Rauno Pella otsa sattusite?
Muuli nägin ma kunagi Flavor´i kontserdil. Mulle meeldis ta saund ja pillimäng. Juba siis tekkis tunne, et võiks temaga miskit koos teha. Nad on Siimuga head sõbrad ja kunagi koos mänginud, niisiis kutsus ta Madise meie bändi.
Pellaga olin ma ise mingeid asju koos teinud ja teadsin, mis muusikamaitse tal on ja kuidas ta trummi mängib.

Kas mõtlesite veel teistegi muusikute peale või olid nad esimesed, kes pähe turgatasid? Kuidas nad Teie jazz-rocki ideest kinni haarasid?
Nad olid esimesed.
Kuna kõik tegelikult juba teadsid, kuidas keegi mängib, siis mingit katsetamist väga polnud. Minu meelest hakkas kõik juba esimeses proovis toimima.

Kas plaanite omaloomingut ka millalgi lindistama ja avaldama hakata?
Praegu on olnud selline bändi sissetöötamise periood. Minu meelest on oluline sellise muusika puhul just kaverite tegemine ja oma suuna leidmine, et kõigil tekiks nö visioon bändi olemusest. Teiste lugude mängimisel oleme samuti mingeid asju natuke teistsuguseks arranžeerinud ja omamoodi teinud. Hetkel esitame tegelikult ainult ühe omaloomingulise loo, kuid ideid on rohkem. Suvel on plaan hakata rohkem oma muusikaga tegelema. Kui omaloomingut rohkem tekib, siis kindlasti tahaks lindistada ja miks mitte ka plaadi välja anda. Aga praeguses plaanis on see natukene kaugem tulevik, kuna muusika vajab sissetöötamist ja kiirustada pole mõtet.
Siim Usin ja Madis Muul
Üldse viimasel ajal tundub, et Georg Otsaga seotud muusikud on nö „pehmemast“ jazzist eemaldumas – tekkis ju mingi aeg tagasi ka Group conFusion, selleaastasel Tapperis toimunud eksamil mängiti Dream Theatre´i loomingut jms. Kuidas Teie õppejõud selle peale vaatavad – kas selline muusika on vähemsoositum näiteks bebopist või pigem on Teie koolisüsteem väga liberaalne ja pooldatakse, kui muusikud oma asja ajavad?
Pooldatakse, kui muusikud oma asja ajavad. Nii on see Otsakoolis, Akadeemias ja kindlasti ka välismaal.
Võib öelda, et padu bebopi viljelejaid on minu arust väga vähe. Mõned üksikud. Ega sa ei saa viljeleda stiili kuidagi sunniviisiliselt. Ja Otsakool pole kindlasti koht, kus soositud on ainult bebop. Akadeemiat ma nii väga kommenteerida ei oska, aga nii palju kui olen kuulnud, siis seal just oluline muusikute enda huvid. Näiteks Siim Usin sooritas just esmaspäeval Akadeemias oma üleminekueksami, kus mängis ühe modernse ballaadi ning loo Chick Corea repertuaarist (Power Play esituses) ning ta sai ainsana kursuselt kõrgeima hinde. Kiideti, et on asjaga vaeva nähtud ning bändiga tööd tehtud.

Kuidas Teie omalooming senimaani sündinud on ja hakkab edaspidi valmima? Vorbite pigem koos prooviruumis või on ansamblis keegi, kes hakkab kodus asju kokku kirjutama?
Hetkel on meil üks Madis Muuli lugu, mille ta ise praktiliselt otsast lõpuni valmis tegi. Ilmselt toimib selline mudel ka edaspidi: keegi tuleb oma ideega ning arranžeerimine toimub prooviruumis.
Ei saa muidugi välistada, et mingid asjad hakkavad tekkima jämmimise käigus. Eks seda väga prognoosida pole mõtet.

Kas Eestist tehakse palju ehedat ja head jazz-rocki või on see pigem üsna harv nähtus ise sellist žanri muusikat luua?
Tundub, et head jazz-rocki on vähe. Mainimata ei saa jätta Phloxi, mis mulle väga meeldib. Samuti ka kunagised Eesti jazz-rocki “suurnimed": Radar, VSP projekt, Kaseke jne.
Samas see on definitsiooni küsimus jällegi. Eelmine nädal näiteks käisin kuulamas Raul Söödi Deeper Soundi ning minu jaoks on see muusika ka kohati ikka jazz-rockilik, arvestades Söödi harmooniat ning loomingut ja Borka trummimängu. Ma arvan, et eks sinna raamidesse kuuluvat asja ikka leidub – Eestis tehakse head muusikat küll.

Rauno PellaDeeper Sound tundub pehmema helikeelega kui Phlox. Kuidas Teiega on: kas pigem selline Phloxilik "in your face" või pigem Deeper Soundi saund?
Meil ikka pigem rockilik. Tahaks isegi öelda, et pigem rock kui jazz.
Aga ütleme, et kava on erinev ja leidub nii karmimat kui ka pehmemat soundi.

Power Play: ühelt poolt pehme kui kaisukaru ja teisalt karm kui Marko Mägi luuletus?
No näiteks. Samas kaisukarust jääb asi päris kaugele.

Saundist rääkides: kas olete analoogi või digi sõbrad?
Ütleme, et mina olen analoogi mees. Vana hea pill, analoog plokid, lampvõim.
Samas Madis Muul pigem virtual süntide kasutaja.
Siim Usin kasutab üldiselt vähe efekte ning on pigem gruuvi kui efektide mees. Vähemalt on mulle selline mulje jäänud.

Ja Rauno pole vist ka elektritrummidele üle läinud?
Rauno astub meil Vinnie Colaiuta jälgedes ehk siis „vana hea“.

Kui peaksid panema kokku ühe eestlastest ja ühe välismaallastest koosneva kitarrikvinteti, siis kes sinna kuuluksid?
Eestlastest: Riho Sibul, Laur Joamets, Viktor Vassiljev, Endel Jõgi, Mart Soo
Välismaallastest: Jeff Beck, Eric Johnson, Mike Stern, John Mclaughlin, Steve Lukather

Ja unistuste line-up Eesti bändidest. Kui saaksid valida 3 bändi, kellega Power Playga kuskil kontserdil esineda, siis kes need oleksid?
Raske küsimus. Hmmm…. Ultima Thule, Linnu Tee…………………… (pikk mõtlemispaus)

Ja Phlox?
No näiteks

Mida kuulajad Teie tänasest kontserdist oodata võivad?
Hmm….Loodetavasti head muusikat.

Tänane „Suusabaasis on tantsupidu“ radaseitsmes: http://www.rada7.ee/yritus/62392/