Project Dekadenz lööb oma registrid valla nädala pärast Sveta baaris, kus lavalaudu jagatakse Kurjami ja Ameerika street-pungi ässadega The Casualties.

Tee undegroundi tippu, kus tahes see ka ei kõrguks – jääb ta ju ikkagi põranda alla, on pikk ja vaevaline. Project Dekadenz väidab, et teab seda hästi. Sul on valida, kas toita pere või panna kogu papp huugama, et bändile tuuril jalad alla saada ja tagatisi pole. Kõik või mitte midagi, ligikaudu selline on muusiku valik. Sellest, miks mõni Eest hardcore, crust vm punkbänd läbilööki veel teinud pole, kuigi selles subkultuuris või kogukonnas peaks võimalused suhteliselt võrdsed olema, rääkis Rada7-le bändi trummar Sander Luuk.

Palju on The Casualties ja teised sarnased hardcore bändid Eesti punki mõjutanud? Teid näiteks?

Ma parema meelega ei hakka siin hoolega sõna võtma kui palju on mõjutanud The Casualties Eesti punkkultuuri, sest hardcore sündis varem kui mina ja mina lihtsalt kõike ei tea. Pärnus ja Kilingi-Nõmmel on muidugi läbi ajaloo olnud The Casualties ja The Exploited inimestele nagu sukk ja saabas, kui neid ei tea, siis mis punk sa oled.

Tallinnas, ma arvan, on suurt mõju avaldanud hardcore-bändid näiteks Psychoterrorile ja JMKE’le. Tartus kindlasti avaldas suurt mõju The Exploited sellisele trupile nagu Nyrok City. Ma ise aga ei ole kunagi muidugi olnud teab kui suur The Casualtiese fänn. Muidugi ma tean kellega-millega on tegemist, aga lihtsalt läbi erinevate ajajärkude on muud asjad rohkem meeldinud. Tegelikkuses mulle meeldib kõige rohkem Soome hardcore. Ma arvan sellepärast, et see lihtsalt on kiirem, toorem, metalsem ja otsekohesem.

Project Dekadenz’i pole mõjutanud otseselt ükski hardcore-bänd, pigem on seda mõjutanud crust-punk, sludge, D-beat, DOOM ja metalne sound. Bänd sai formuleeritud 2010. aasta sügisel, kuigi mõtted käisid juba 2009. aastal, sest minul ja Tõnnil (Tõnis Tamberg, laulja – toim.) oli mutual love crust-punk’i ja D-beat’i vastu.

Kas Eestis see liin on jätkusuutlik? Kui palju on muutunud siin see skene alates ajast, kui The Casualties alustas ehk 1990. aastast, mis ei olnd ka New Yorgis kõige parem aeg alustamiseks?

No mina ütleksin nii, et rasked ajad toovad rohkem ja paremini inimesi kokku kui paremad ajad. Protestivaim pole kindlasti lahustunud inimestes. Küll aga on kindlasti vähem asju, mille vastu protesteerida ja ma leian, et punk pole enam nii suure ringkonnaga kui ta siin oli 90ndatel ja 00ndatel. Selles mängib kindlasti rolli demograafiline pool, paljud lahkusid riigist, kui piirid avanesid ja noori pole, sest ebakindlad ajad ei soosi lihtsalt lapsi tegema.

Samas ei saa öelda, et nooremat põlvkonda üldse pole. Pigem on nii, et nooremat põlvkonda on tulnud viimasel 3-4 aastal rohkem peale kui varasemalt.

Hardcore-punk on suhteliselt universaalne – bänd võib tulla Alaskalt või Moldovast. Miks Eestist pole ükski selline bänd läbi murdnud, et omada laia fännibaasi ja laias ilmas suurtel lavadel tuuritada või plaate ilmutada, mis on põhiline takistus? On meil lootust?

Selle jaoks peab tuuritama hästi palju ja igas maailmajaos. Ma ei teagi, kas meil Eestis on selliseid bände, kes tahaksid olla professionaalsed hardcore-punk bändid ja teenida igapäevast leiba sellega? See on üsna karm töö, sest esinemine võtab sult suure osa energiat ära. Vabal ajal pead looma meloodiat ja kirjutama sõnu. Minge vaadake näiteks The Casualtise konsade kalendrit.

Loominguline tegevus võtab üleüldiselt päris palju aega. Ise olles tuuril olnud kolm nädalat jutti, võin öelda, et see väänab su energiast kuivaks kiiresti. Kusjuures isegi siis, kui sa alkoholi nii väga ei tarbi. Lisaks sellele peab olema alguses finantsi, et tuuritada, sest tihtipeale jäävad tuurid alguses miinusesse, aga korter on vaja kütta, toit lauale panna jne. Seepärast see seis ongi meil nagu ta on.
Huiabella Fantastica, Sociasylum ja meie ikka tuuritame välismaal iga aasta. Meil isiklikult on rohkem konsasid välismaal kui Eestis. Samas ei kipu me ka palju Eestis esinema, sest siin ei ole sellise musa kuulajaskonda eriti, aga ses suhtes, et all good! Me ei virise ka selle üle, sest palju suurem osa fännibaasist on meil niikuinii välismaal.

Plaaditegemine on selline asi, et kvantiteeti nagu on, aga kvaliteeti on vähe. Kuigi samas eelistavad enamus inimesi kvaliteeti. Kvaliteet tuleb aga ajaga. Plaadi tegemine iseenesest ei ole kallis, aga minu arvates on CD kaotanud oma väärtuse ja musa ise on kolinud rohkem Bandcamp’i ja Spotify’sse jne, aga kuna need muusikaplatvormid on internatsionaalsed, siis seal leidub kindlasti rohkem kvaliteetset väljamaa kraami kui Eesti oma.
Praegusel ajahetkel on jälle moodi tulnud kassetid, seega siit sõnum noortele, et avaldage oma salvestised kassettidel, sest siis saategi lo-fi soundi endale, kui tahate sellist rida ajada. Vinüül on ka in, aga seda on raskem ja kallim välja anda. Eestis tihtipeale kõiki vinüüle maha ei müügi. Siinkohal võite küsida Eesti underground bändidelt, kuidas neil hetkeseisul on nende müümisega (Kannabinõid, Liblikas, Sociasylum jne). Saate teada, kas seis on rahuldav või mitte. Ma ise arvan, et vaevalt nad vinüüli väljaandmisega on nulli tulnud, aga samas võimalik, et ma eksin.

Lõppude lõpuks otsustab ju bänd ise, kui kaugele nad minna tahavad. Kui tahavad kaugemale minna, siis on vaja ka pillimänguoskus omandada professionaalsemalt. Ilma selle oskuseta on raske midagi saavutada. No loomulikult, energia ja kõik see asi peab ka paigas olema. Keegi ei usu ju võltsi acti laval. Ükskõik, kui hästi sa instrumentaalselt ei mängiks.

Eestist on juba nii mõnigi elektropop vms bänd ust piiri taha paotanud. Miks see näiteks hardcore skenes sarnane pole?

Tead, kui ma hakkaks sõna võtma sellel elektropop teemadel, siis inimestele võib jääda mulje nagu ma oleks kade. Ei, ma ei ole kade. Ma arvan, et kui mingisugune bänd või nende manager teeb piisavalt palju lobitööd, siis on nad seda kõike ka väärt. Samal ajal muidugi muusikalise poole pealt ei arva ma neist midagi. Üles haibitud värk lihtsalt, aga kas halb? Ei, mitte tingimata.

Alternatiivskene töötab vähe teistel põhimõtetel lihtsalt. Väikesed kogukonnad, mis hoiavad kokku ja toimetavad selle nimel, et midagi toimuks. Kui oled juba suuremate bändidega sinasõber, siis omavaheline suhe on väga maalähedane ja aus ning numbrid muutuvad. Ma arvan et alternatiivskene on omas riigis või omas asulas ikkagi kergelt patriootlik. Muidu ta seal ei eksisteeriks ju, eksole? Seega on nad valmis panustama oma väikse kogukonna nimel, et viimane oleks viraalne ja paistaks silma. See, kas bändid tahavad tuuritada rohkem või vähem, jääb nende endi teha. Kohalikuks nähtusteks jäävad bändid, mis ei ole ettevõtlikud, kes ei julge raha kulutada jne. Kes ei riski, see ei võida.
Ma arvan, et ma ise professionaalseks nomaadiks ei saa, sest mulle meeldib oma kodulinnas seda gem’i poleerida ja hoida. Kutsuda kõike head ja paremat esinema, jagada seda kõike nendega, kes seda soovivad ning kes sellest hoolivad. Aga samas, mine tea, võimalik, et tulevikus. Siin on mõned plaanid juba sügiseks mõeldud paari inimesega, et hakkame eksportima natuke seda väärt Eesti mussi välja, aga nendest plaanidest on veel natuke vara rääkida. Elame-näeme.

Seda juveeli ehk gem’i võibki ju bänd kodulinna lihvima jääda ja keegi ei saa neist kunagi teada. Nad ei jõua kuhugi.

Julgen vastu vaielda. Neid bände on palju, mis on väikestest linnadest pärit ja on üle maailma kuulsad. Muidugi siinkohal ei räägi me hardcore-bändidest ainult, vaid üleüldiselt.

Lõpetuseks võite kirjutada ka ise, mis südamel, aga mida mina küsida ei osanud või üldse, mida öelda tahate. Küll me ära trükime!

Ei olegi otseselt midagi südamel. Võimalik, et ainult see, et toetage ja käige rohkem konsadel ja korraldage rohkem üritusi, sest sellega te panete kohalike bände rohkem pingutama. Kui aga kontsertidel ei viitsi käia, siis pole mõtet ka soiguda selle üle, et miks meil siin Eestis midagi ei toimu ja läbilööki pole. Soovin kõigile teguderohket uut aastat. Loodetavasti see aasta antakse Eestis välja veel rohkem paremat muusikat kui eelmine.