Foto: Zbanski Kino
Nii uhke oli vaatepilt tol 2018. aasta detsembrikuu õhtul klubis Barbar, mil lavale astus oma 18. täispikka plaati „Käärid“ esmaesitlema kroonimata, täiesti kroonimata Psychoterror. Ligi kolmekümnele lähenevat Eesti pungi lipulaeva olid sadamast lavalaudadeni ärasaatma tulnud kaks tulevast võimalikku troonipärijat: SS Robot ja Raisk. Võimas, nii võimas oli selle vaatepildi võlu, et vaikiv, aupaklikult ootav rahvahulk ei suutnud tagasi hoida oma õlleröhatusi.

Siinkohal tuleb märkida, et Teie Hingepalsam oli üks neist, kes seda ei suutnud tagasi hoida ja eelneva lõigu varastas ta ka Barbara Tuchmani raamatust „Augustikahurid“ avalehelt, mis kirjeldab 1910. aasta toimunud Inglise kuninga Edward VII matuseid. Näete assotsiatsioone, eks? Barbara ja klubi Barbar? Kroonimata ja kroonitud kuningad; ahhetav või röhitsev rahvasumm? Sarnane, eks? Isegi pelgalt konnotatiivselt võttes – troonipärijad ja kõik see muu jama. Lihtsalt hingemattev! Mul igatahes mattis.

Kui nüüd siia lõppu midagi muusikast kirjutada, siis selle plaadiga on muidugi tegelikult käärid. „Käärid“ lõikab kaheks.

Vähemalt kaks väljastuskanalit on tituleerinud plaati kui mitte Eesti, siis vähemalt bändi parimaks. Lõiketera teisele poolele jäävad ortodoksed (ja kindlasti) diehard pungid, kes tunnevad, et revolutsioon on neid petnud ja „sööb nüüd omaenese lapsi“ (kui te ei tea seda väljendit, siis palun tšekake netist enne, kui tituleerite kirjutaja parandamatult dementseks).

Freddy ei löö siin esimesena ja ilmselgelt ei ole ka „Viva la Revolucion!“ koheselt saabumas. Kohe kindlasti ei räägi ta esteet-kusipeadest. Kas käärid on nüridaks jäänud?

Midagi sarnast juhtus omal ajal Clashiga pärast plaati „London Calling“. Kohati suisa rahvusvaheliselt kümnendi parimaks plaadiks mainit plaat tõi kaasa hulga võõristust omade seas. Paljuski sellega Psychoterrori sarnasus Clashiga piirdub. Näen vaimusilmas Freddyt ütlemas: „Olen nõus, olen mõistagi nõus!“ Faktiks jääb, et kui põrandaalune sealt välja roomab, saab tast kui mitte presiidumi esimees, siis vähemalt tavakodanik.

Freddy tekstist kumab läbi viiteid vanatestamentlikule patu mõistele või Kino tsoilikule alliteratsioonile, bänd flirdib Beethoveni saatusesümfoonia tunnusmeloodiaga, teeb suisa diskot ja seda kõike juba mitte esimest korda oma plaadil. Kas punk on läbi?

Samas „pole, türa, teie asi“ – kui siitsamalt plaadilt tsiteerida bändi esiruuporit ja meenub kõik see, mis pea sõnasõnalt vanadel plaatidel. Teen, mida tahan! Freddy on alati olnud ühenduslüliks slaaviliku rentsliroki ja Iggy Popi vahel.

Tean Terrorit juba ajast, mil alles esmakursuslasena psühhoneuroloogia haiglas praktikal olin, ent seekord on patsiendi olukord tõsisem. Seekord ootab mind vastuvõtu toas dr. Freudi portree all märksa raskem juhtum. Ma ei hakka küsima: mis on sinu jaoks punk 2018. aastal. Ma ei palu defineerida Eesti kontekstis selle kaose teooriat, mille Pistols lõi. Millal keegi mida esimesena kuulis jne. Pole mõtet.

Helistan hoopis Uimsile ja arutan, kas tasuks bändiga Tartusse laivile kaasa sõita. Uims arvab, et jah. Vaatan oma graafikust teiste residentide vastuvõtuaegu ja selgub, et ei klapi. Raisk! Olen see nädal valves. Ei jää üle muud, kui taas vana assotsiatsioonide mängu plaadiümbrise vahel oleva lauluvihiku baasil kasutada.

Uims ja Freddy olid mulle hiljuti rääkinud, kuidas lugude tegemine neil aja jooksul mõne võrra muutunud on: kui varemalt võis Freddyl või teistel ka terve lugu korraga sündida, siis nüüd kuidagi tekib bändi liikmetel pea üheaegselt poolfabrikaate ja spontaanselt neid välja pakkudes sobituvadki sõnad viisile ning luule moondub lüürikaks. Selles sünkroonsuses peitus miskisugune telepaatia alge… Väga huvitav…

Loen stenogrammilt: „Millal teil see hakkas?“ „Ei mäleta, aga juba viimaste plaatide aegu.“ Eelmine plaat ilmus 2016. ehk kaks aastat tagasi. Tajun kompulsiivset käitumist – kaks aastat ja plaat. Päris täit vastust ma tookord selle kohta ei saanudki, mis määrab ära, et nüüd on aeg küps järgmise plaadi jaoks, aga ilmselt seesama määrabki – sahtlisse kogunenud poolfabrikaadi hulk.
Foto: Zbanski Kino
Samal ajal on Freddy tekstidesse imbunud üha enam alliteratsioonidel ja assonantsidel põhinevat, lausa sürrealistlikku või siurulikke futurismi-riime: „…uinutatud küünlaleek / mis on su nimi? / lahtine köis / saksakeelne sõim / milline tobedus / möödapääsmatus“, taas teisal: „…mööbel tehke meist…“ või „…kuulsus on poe taga ja põõsastes, kus õitseb hamba-eliksiir“; „…ei peida sa liiva oma lossi… sa proovi emakene tärpentiini ja hakkad küsima tagasi poolt riimi…“ Eliksiir teatavasti ei õitse, aga me teame selle pudelite seost õitelõhna ja põõsaste vahel. Tärpentiini ja „taga“ oleva vahelist seost teame ka, aga poeet paneb kedagi hoopis riimi TAGASI küsima. Me teame poetagust ja mis või kes seal on.

Juba Parmakarma peal oli: „…Rita õpetas kimuma liimi / Mätas on kohvikus / Pets Berliinis… olen surnud punkar/ma mängin lõpuni…“ või „…Su isamaa, su arm on ärikas / Su isamaa on pekstud libuks…“ jne. Me teame, millises kohvikus Mätas ootab ja seetõttu võib aimata selliste ridade tähtsust nagu: “…kiirabi auto huilgas huilgas / pärast oli kõik vaikne vaikne…“ või „…kui tuleb surm / ära usu sõnagi / anna tuld… (tsoiism – toim.), kus on elu / silmaklapid perses / kassikulla rakendis / melu… läikiv balalaika / rütmist kinni ei pea…“

Maailma lõpus pidi olema kohvik, kus kunagi kohtuvad ju kõik. Muidu võiks nende riimide kohta kasutada autori enda sõnu „milline tobedus!“ Praegu aga taipame, miks „…soe veri aitab…“, miks „…sa proovid küsida sealt / kuid sealtpoolt ei tule vastust eal…“ jne.

Selle aja jooksul on sümptomid vaid süvenenud. See kõik on andnud maad psühhoanalüütikale ja seda mustalt panemise ehk pungi arvelt. Pole enam sama, mis lugu pikkusega 00.38 kuulutamas: „oi sina tudeng / ja su targutused / ma kaarega / sinu peale kusen…“

„Tõepoolest! Väga huvitav, meine herren und kollegen!„

Eelnevad võrdlused Siuru ja sürrealismiga pole sugugi kaugelt ja laest (seda enam neile, kes on Freddy raamaturiiulit näinud), sest Kääride arvustustes leidus võrdlusi – Dire Straitsi, Captain Beefhearti, Ultima Thule või Saksa kraut rockiga. Punk on jäänud, aga ta on muteerunud luuleks.

Ent neuroos on välja ravimata. Asun koostama järgmise seansi küsimusi, millele Freddy vastab netiteel.
Foto: Zbanski Kino
Aga enne veel võtan kartoteegikapist klaasikese rummi, lülitan taustaks mängima David Bowie „Space Oddity“ meditatiivsed helid ning kujuteldava Major Tomi jaoks algab taas sekundite mahalugemine ehk countdown…
„Ten, Nine, Eight, Seven, Six, Five, Four, Three, Two, One, Lift off …“

Seansi algus.

Mida tähendavad sulle „käärid“?
Freddy: „Lõige.“
(!!! Kas tõesti kõigest vaid „lõige“? Seos on täpne, aga siiski, milline lõige?)

Mis sul tuleb esmalt meelde sõnadega „juured“, „koeraraiped“, „vered“?
Freddy: „Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama.“

Poolaken?
Freddy: „Tuuletõmme.“

Naabritüdruk ja mädad õunad?
Freddy: „See oli Allika tänaval soojal sügisõhtul. Olin väike poisiklutt ja ei osanud muudmoodi veel plikadele komplimente teha, kui neid mädade õuntega loopida. Oli väga ilus õhtu ja kuidagi ei tahtnud veel tuppa minna.“
(Freddy elas üsna olulise perioodi oma noorusest ja lapsepõlvest Allika tänaval – sealt ka paljud mälestused laulutekstides.)

Mis on asfaldihaigus?
Freddy: „No see oli ju üsna levinud mõiste. Kui asfalt ise näkku hüppab ehk siis mina ise mind.“
(OK, väga huvitav allegooria.)

Kes on omad, kes tulevad kohe ja kuhu on hea minna?
Freddy: „No näiteks õunaraksu naabripoistega.“
(Taas ilmsed alateadlikud soovid embrüa faasi tagasi saada.)

Mida sa silmas pead, kui ütled, et oleme samast soost sääsed?
Freddy: „Keskkonda kaitse sa, siis keskkond kaitseb ka sind! Genekas.“

Tunned sa end ummikusse jooksnuna? Ahistust?
Freddy: „Tere hommikust, tulin tammikust!“

Kuhu on ilus nii minna?
Freddy: „Taksoga taeva!“

Kui hästi sa orienteerud tänapäeva maailmas, mida on sellele elule öelda või anda?
Freddy: „Ei midagi uut, pane ennast paela, kui tahad miskit muud.“

Mida ütleb see plaat? Või järgmine?
Freddy: „Vive le rock’n’roll! Mis on paha ja mis on hea maitse? Suhtumise küsimus. Heheheh. Vahel on nii halb, et hakkab hea.“

Aga „mööbel“?
…

Rotinahad? Nahad?
…
(Vaikus.)

Malts?
…
(Vastust ei tule.)

Freddy, mis tähendab „kui mured on ära?“
…
(Kestev vaikus.)

Milline on (kassi)kullakarra rakend või pleed?
…
(Kardan, et side on katkenud. Teen veel viimast korda proovi.)

Miks naised tapavad?
…
(Seanss on ilmselt lõppenud…)

Freddy, kas kultuuripärandi kogujad on juba su ukse taga käinud „panni kraapimas“?
…
Toas kostab vaid: „Can you hear me major Tom?… can you hear me major Tom…can you hear me major Tom…“