Foto: Shaun Gordon
Laupäeval kell 23 astub Rock Cafe lavale Londoni päritolu duo Public Service Broadcasting. Taaskasutus on viimasel ajal kuum teema ning selle sõnaga saab edukalt iseloomustada ka selle bändi loomingut. Kogu loomingu aluseks on arhiivimaterjalid – vanad propagandafilmid, õppefilmid ja muu säärane. Sinna juurde veidi trumme, kitarri ja bändzot ja bänd valmis! Public Service Broadcasting ei tee ainult lugu või videot, vaid kõik on terviklik pakett – heli käib alati käsikäes visuaalse poolega, kõik on läbi mõeldud ja katsetatud.
Eelmise aasta mais avaldati esimene täispikk album “Inform – Educate – Entertain”, millele järgnesid tuurid nii Suurbritannias kui ka Ameerika mandril. Bändist ja selle tegemistest pajatas lähemalt J. Willgoose, Esq.
Palun tutvusta ennast – kes sa oled, kust sa tuled ja mis on sinu roll bändis?
Mina olen J. Willgoose, Esq. ning moodustan poole bändist Public Service Broadcasting. Ma mängin kitarri, bändzot, süntesaatorit ning erinevaid elektroonilisi vidinaid. Trumme mängib Wrigglesworth. Minu päritolu on müstilisemat laadi, kuid mõned arvavad, et mind kasvatasid muusikalised hundid Eppingi metsas.
Oma muusika tegemisel taaskasutate vanu asju. Kuidas te sellise mõtte peale tulite?
Ma arvan, et paljud taaskasutavad oma muusikas vanu asju, aga meie puhul teeb asja ebatavaliseks ilmselt see, kuidas me seda kõike üheks seome. Idee tuli läbi puhta juhuse. Ma kuulasin ühel päeval raadiot ja eetris oli Radio 4 saade nimega Archive Hour. Saates räägiti, et BFI (British Film Institute) pani internetti üles terve kuhja vanu avaliku informatsiooni filme. Ma otsisin nad üles, tegin neist sämpleid ning nii see kõik viis aastat tagasi alguse sai.
Kuidas ühe loo tegemine algab ja kaua see aega võtab?
See võib võtta väga palju aega, aga mõnikord juhtub see ka üllatavalt kiiresti. Meil ei ole ka mingit kindlat valemit lugude tegemiseks. Mõnikord näen ma enne videot ja mõtlen, et siin võiks töötada mingit kindlat stiili muusika, aga mõnikord on mul enne peas muusika, mille puhul mõtlen, et sinna juurde oleks just sellist pilti vaja. Lugu Signal 30 on näide esimesest ning Everest teisest viisist.
Kas teil on ette tulnud mingeid autoriõiguste probleeme?
Meil on olnud tohutult õnne, sest lõviosa sämpleid, mida oleme tahtnud kasutada, oleme saanud BFI kaudu või Studiocanalist. Mõlemad on olnud väga toetavad või siis on materjal olnud juba avalikult kättesaadav. Seda eriti materjali osas, mida oleme saanud USA Prelingeri arhiivist. Rick Prelinger on loonud ja haldab fantastilist allikat.
Mida võime oodata teile kontserdist?
Me improviseerime palju ja seepärast võib alati juhtuda ka huvitavaid vigu. Muusika mängimise ajal mängib taustal ka video, seega peame alati sellega sünkroniseeruma. Kontserdiversioonid on plaadiversioonidest alati üsna erinevad. Mõnikord on seda kõike palju – laval toimub palju ja videopilt nõuab samuti jälgimist. Ma arvan, et mõned inimesed isegi hüpnotiseeruvad, aga igal juhul tundub, et meie kontserdid on huvitavad ja nauditavad paljudele inimestele, mis ongi kontserdi mõte!
Olite just pikal tuuril USAs ja kirsiks tordil mängisite ka SXSW festivalil. Kuidas oli vastuvõtt?
Veetsime just terve kuu USAs. Alustasime Läänerannikult, seejärel Chicago ja Toronto ning uuesti idarannikut pidi alla. Kõik oli suurepärane. Olime meeldivalt üllatunud nii kontserditel käinud rahvahulga kui ka positiivse vastuvõtu üle. Me ei ole Ameerikas üldse tuntud, seega oli hämmastav, et meie New Yorgi kontserti suisa välja müüdi. SXSW oli ärev ja hullumeelne, nagu te võite ette kujutada, aga lõppude lõpuks oli kõik tore.
Mida ootate Eestist ja Tallinn Music Weekist?
Ma ei ole kunagi Eestis käinud seega ma eriti ei tea, mida oodata. Olen kuulnud teistelt, et Tallinn on väga ilus linn ja ma usun, et festivali ajal toimub palju. Ma loodan, et me näeme natuke linna ja saame ka kohalikega aega veeta. Ja loomulikult ootame ka enda kontserti.
Ja lõpetuseks. Lemmik rada number seitse?
Ma arvan, et see võiks olla Radioheadi lugu “Reckoner” albumilt “In Rainbows”. See on suurepärane lugu!