Eesti film on ikka läbi aegade olnud mustvalge. Alles kaheksakümnendate alul, kui tonni jagu kaaluvad värvitelerid end vaevaliselt sektsiooninišši mahutasid, selgus, et eesti film võib olla ka värviline, kuid maal vanaema juures näitas väsinud Rekord ikka valimatult kõike mustvalges pildis. Üheksakümnendate keskpaigas kooli lõpetanud noored filmilavastajad tegid oma tudengifilme mustvalgena, keerates tihti isegi videokaameral peale kahes põhitoonis linti võtva režiimi. Ringvaated püsisid mustvalgetena, samuti hea hulk dokumentaalfilme.
Kuigi Püha Tõnu mustvalge olemus kannab eneses ka palju sügavamat põhjust, jääksin esialgu selle tudengifilmi teema juurde, sest naljaga pooleks võib öelda, et tegemist oli Veiko Õunpuu tudengifilmiga. Tema eakaaslastest sõbrad – Kilmi, Raat ja Sarnet tegid oma koolitööd kümmekond aastat tagasi ära, näitasid siis vaatajale mehi, kes nende filmimaitset ja meelt on mõjutanud, ning võtsid oma esimestes filmikatsetustes filmisõbrad kaasa maailma, mis täis märke ja laene ilmakino klassikast. Veiko tegi seda käesoleva filmiga. Noore mehena on soov kõike teada ja kõike olla, tarkust on nii palju, et voolab sorinal üle ja et sellest vabaneda, satub kogemata või tahtlikult neid mujalt kogutud killukesi ka sinu loomingusse. Puudub veel väljakujunenud isikupära ning tegija poolt, kes end kaamerat kätte haarates või stsenaariumit kribades maailmanabana tunneb, pakutud visuaalid on tihti ümbertöötlus olemasolevast, halval juhul on see välja kukkunud jõleda kunstipunnitamisena, heal juhul aga humoorika homage´ina. Veikko Õunpuu on juba piisavalt vana mees, et osata tehislikkust ja nikerdamist vältida, seda vastupidiselt hoopis enese heaks tööle panna, ning tänu sellele läheb tema "tudengifilm" skaalal positiivsemasse otsa.
Püha Tõnu kiusamise asemel võiks pealkirjaks olla Maise Veiko kiusamised, sest mina näen teost justkui päästerõngast iseendale, minevikumälestuste taaka, mis tuleb turjalt heita, tänusõnad, mis tuleb välja öelda. Ma ei julge nüüd kõigest tema kahe esimese filmi põhjal väita, et on leitud oma tee, oma autoristiil, kuid sarnasusi ju on ja paljudele tundub Õunpuu justkui meie oma eesti autorikino uue värske tugeva tegijana. Küll aga arvan, et ehk need kiusatused olid ka esimesi linalugusid tehes turjal, näpistasid meelt ja segasid tööd ning tänu sellele oli lavastajal vaja kolmandat, käesolevat teost selleks, et kiusajatest vabaneda. Anda neile roheline tuli, lüüa kõik kummitajad ühe hoobiga rinnust välja, panna paberile (ja hiljem võtta lindile) kogu see mass, mis aastakümneid on nõudnud lahtipäästmist.
Neid hääli, painajaid ja kummitusi oli palju. Lõputiitrites on ära mainitud ainult kaks nime – Luis Buñuel ja Pier Paolo Pasolini, kuid pikas tähelepanunõudjate nimekirjas figureerivad veel ka Friðrik Þór Friðriksson, Charles Chaplin, Tobe Hooper, Spede Pasanen, Eli Roth (ja läbi tema ka Quentin Tarantino), Leos Carax, Francis Ford Coppola, Andrei Tarkovski, Werner Herzog, Sulev Keedus, Béla Tarr, Elio Petri ja paljud teised. Kõige tihedamat tumedamat tooni annab aga David Lynch – temaga asi suures plaanis algab ja lõpeb, tema näpunäited on lavastajal nii selgelt kõrvus kõlanud, et mõningate stseenide ja lahendite puhul on paralleel isegi filmivõhikule äratuntav. Püha Tõnu kiusamine on üks suur kollaaž maailmakino tippteostest, mõned vähem tuntud ja märgilised kui teised, mõned selgepiirilised ja hoobilt mõistetavad. Samalaadse austusavalduse on aastaid tagasi teinud koolitööna ka Rainer Sarnet eesti filmiparemikku kuuluvas lühiloos "Vari seinal". Peaosa mängis ka seal Taavi Eelmaa, kuid ülesehitus erines veidi: Sarnet kasutas oma austusavalduse tegemisel otseseid filmikaadreid lemmikute teostest, Õunpuu aga lavastab uuesti, mängib ehitusega ning parodeerib õrna koomikaga. Mõte on aga sama – tehakse film, et öelda aitähh kõigile neile, kes sütitasid lavastajas leegi filme väntama hakata. Öelda iidolitele – tänan!