Thrashless on tõutruu ja kompromissitu vanakooli kraam – ei imesta, et Henry "Suss" Hinno selles üheks süüdlaseks on. Kes siis veel. Samas, kust kuradist ta endale nii võimsad kaasmõtlejad külge pookis? Sellest kõigest ja muustki lobises Anders Melts Thrashlessi imelapse, põhilaulja ja kitarristi Herman Sommeriga.
Thrashlessi on võimalik näha reedel, 28. märtsil, kell 22.15, klubis Rockstars Estonian Thrash Metal Club esitluskontserdil.

Thrashless on veel üsna noor bänd, kuid teil on juba praeguseks ette näidata kaks korralikku albumit ning terve hulk kontserte. Mis on selle edu põhjuseks? Kas paljuski on selle taga teie trummari Henry „Suss“ Hinno pikaaegne Eesti thrash-metal skene eestvedamine ja juba varasemate bändidega sisse töötatud sidemed?
Ma arvan, et keegi meist bändi siseselt pole mõelnud, et me oleme kuidagi eriti edukad või juba midagi saavutanud. Iga pisemgi samm edasi pigem annab mõista, et tööd tuleb teha rohkem ja rohkem. Kõik kontserdid on olnud muidugi Henry rida. Henryt võib pidada Thrashlessi manageriks – tema organiseerib ja peab läbirääkimisi esinemiste suhtes. Tänu sidemetele teistes riikides, on meil õnnestunud mängida Gruusias, Armeenias, Lätis, Rumeenias, Soomes ja Moldovas, rääkimata siis Eestist.
Samas, et midagi müüa, peab see hea olema, seega võib öelda, et tugev muusika omas žanris on see, mis võimaldab meil bändiga käia reisidel ja olla „edukas“.

Ohoo, päris pull riikide nimistu. Meenuvad kohe varajase Mayhemi esinemised sotsmaades. Selles oli süüdi punakat tooni Euronymous. Ega keegi teist pole seda karva poliitiliste vaadetega? Lihtsalt juhus, et sellised riigid livede nimistus?
Meil on Thrashlessiga väga konkreetne arusaam, et oma muusikas me poliitikat ei puuduta ja sama kehtib ka religiooni kohta. Igasugused viited saba ja sarvedega olenditele on puhtalt fantaasia vili või sümboolika millegi muu kirjeldamiseks.

Räägi, kuidas te kolmekesi üldse üksteist leidsite. Sina, Herman, ju varem ühegi bändiga pinnal ei olnud, ehk mis viisil sina kohtusid oma praeguste bändikaaslastega ja mõistsid, et te räägite ühist keelt?
2010. aasta suvel tiristas minu hea kamraad Woodstockis kibedamat jooki ja nägi seal Henryt. Joogi ajel julgust täis olnud tüüp kõndis Henry juurde ja lihtsalt küsis, kas ta tahaks bändi teha, millele Henry ilmselgelt jaatava vastuse andis. Selle peale edastati minu number Henryle ja heliseski minu telefon. Tasuta viina lubadusega veendi mind proovikasse ilmuma, et siis katsetada, mis puust tüüp ma olen. Kohale jõudes anti mulle kätte mingisugune puujupp, millel olid rõvedalt roostes traadid ka küljes, metronoomi klõps pandi 220 löögi peale minutis ja öeldi, et nüüd küta Kreatorit. Samal õhtul öeldi mulle, et homme kell 14 on proov, võta oma pill ja tule kohale.
Kahekesti sai jämmitud ja materjali kirjutama hakatud, puudus aga adekvaatne bassimees. Proovisime läbi oma kümme erinevat tüüpi, kes polnud kas tasemel või siis lihtsalt olid soolapuhujad.
Ja nii jäigi Thrashless mõneks ajaks veel vaikimisi oma hetke ootama.
Mis puudutab aga ühist keelt (loodetavasti ei roosteta see iial – autor), siis muusikalise žanri üle polnud meil kunagi mingisugust diskussiooni. Me ei leppinud kunagi kokku, et nüüd hakkame tegema kiiret ja kurja thrashi, me lihtsalt mängisime pilli ja see, mis on meie esimene ja ka teine plaat, on olnud loomulik väljund.
Võib öelda, et meil on Henryga väga eriline sünergia muusika loomisel.

Bassimeheks sai siis meie austatud ja teeneka laulja Silvi Vraidi poeg Silver? Lisaks otsustasite kõik kolmekesi olla ka vokalisti rollis?
Härra Silver Vrait on kõige parem kitarrist, keda ma siin riigis kohanud olen. Ta ise leidis, et proovida bassi mängida on tema jaoks uus väljakutse ja sel põhjusel ta ka pakutud bassimehe koha vastu võttis. Tema eriline pillimängu käekiri annab meie muusikale huvitavaid varjundeid juurde. Tõele au andes oli ta ka esimene mees, kes oli muusikaliselt tasemel ja ka isiksusena meie kollektiivi sobis.
See, et kõik laulavad, oli juba paigas bändi algusest saati. See oli Henry tungiv soov, sest see muudab muusika huvitavamaks ja ajalooliselt oli ta juba sarnast skeemi oma eelmiste bändidega testinud.

Thrash-metalis on kaks peamist suunda. Üks selline meloodilisemat tõugu USA’st tulenev rida ning teine, korralik küte Saksa moodi. Teid ma liigitaks meeleldi sinna teise, lisades oma annuse Slayerit ning Celtic Frosti. Kas sa nõustud minuga? Kui sa peaksid välja tooma vaid ühe Thrashlessi eeskuju, mis või kes see oleks?
Thrashless on ja alati jääb Saksa ja Soome thrash-metali koolkonna bändiks. Ma arvan, et ma räägin terve bändi eest, kui ma ütlen, et meie definitsioon thrash-metalist ja sellest, millisena see peab kõlama, on Kreatori „Flag Of Hate“. See lugu on kõige tuumaks, mida me teeme.

Erinevalt teie debüütplaadist, on teie uuel kauamängival „Trip Of Death“, kuulda ka teatavat hardcore/crust kõla. Oli see teadlik muutus loomingus või kukkus kogemata sedasi välja?
„Trip Of Death“ on olnud loomulik areng bändi saundis edasi, mis puudutab kidrariffe ja lugude kirjutamist. Plaadi lindistamine ise oli sel korral muidugi uskumatult piinarikas ettenägematute sündmuste tõttu. Mainitud hardcore/crust kõla aga tuleneb ilmselt eelkõige teistsugusest vokaalsest lähenemisest, võrreldes esimese plaadiga. Selle põhjus peitub olukorras, kus ma vale „laulmis“-tehnika tõttu oma hääle täielikult kaotasin ja olin sunnitud võtma hääletunde ning hakkama nullist oma häält jälle treenima. Vahepeal oli ka oht, et plaat jääb üldse lõpetamata. Õnneks oli natuke pungilik vokaliseerimise stiil häälele vähem kurnavam ja võimaldas plaadi lõpuni lindistada. Ma arvan, et lõpptulemus sai muidugi parem tänu sellele.

Mida sa arvad oma bändikaaslaste teistest bändidest ning varasematest projektidest – Must Missa, Mortified, Aeon Aetherial jt?
Musta Missa loominguga puutusin esmakordselt kokku 2004. aasta Hard Rock Laagris, kui mu mälu ei peta. Primitiivne ja kurjust täis muusika kostis lavalt, mille saatel kenad naisterahvad kärakat rahvasse kallasid ja tuld sülgasid. Minu noorde mällu jättis see sügava mulje. Mul oli laagris kaasas vist 100-150 krooni raha, millest ma söönuks-joonuks oleks pidanud saama kaks päeva. Esimesel päeval ostsin omale Musta Missa plaadi ja nälgisin ülejäänud aja. See oli minu esimene Eesti metalbändi plaat, mille ma üldse kunagi ostsin. Aastate jooksul sai ennast ka Henry varasemate bändidega kurssi viidud aga miski ei jätnud nii sügavat muljet kui Must Missa.
Aeon Aetheral on ainus projekt, mida ma olen kuulnud, kus Silver mänginud on. Antud kollektiivi muusika ei resoneerunud minuga, mille tõttu pole ka ansambel Aeon Aetheral leidnud laialdast ketramist minu plaadimängijas.

Kuidas on võimalik, et sinusugune imelaps nii kaua oma pilli ja loominguga kapis istus? Ei kohanud lihtsalt varem õigeid kaasmõtlejaid või oligi see teatav plaan, saada küpsemaks ning alles siis põrutada täiega lagedale?
Mul on alati olnud suur lugupidamine muusika vastu, mille tõttu on olnud raske leida õigeid inimesi, kellega koos musitseerida. Enamus bändimehi, kellega ma minevikus kokku puutusin, polnud muusikaliselt tasemel, ehk nad lihtsalt ei suutnud ära mängida minu poolt loodud materjali. Teisalt hakkas mulle vastu ka mentaliteet, et proovi tehakse eelkõige joomise pärast ja muusika on teisejärguline.
Kui ma esimest korda Henryga proovikas istusin juba bändi liikmena, kehtestati koheselt ranged reeglid proovides käimise kohta ja ka alkoholi tarbimise kohta, muusika pidi olema primaarne kõigele muule. Tänu sellisele suhtumisele olemegi suutnud juba kaks plaati lindistada ja ega see kolmaski tulemata jää.

Te olete esinenud korduvalt väljaspool Eestit. Kuidas teid on mujal vastu võetud? Kus on parim, kus on halvim?
Parim on mängida riikides, kus metal-skene on alles tärganud, inimesed janunevad selle muusika järele ja nad on tõelised fanaatikud. Bändidesse suhtutakse seal lugupidamisega ja rahvas tõesti ootab kontserte. Ma mäletan, kuidas Armeenias oli meil mees põlvili lava ees ja peaaegu, et hakkas juba maas püherdama, sest talle nii väga meeldis meie musa. Rahvas seisis lihtsalt lava ees ja ei lasknud meid lavalt maha peale kontserdi lõppu. Olukorrast tulime välja nii, et mängisime neile sel hetkel tuliuue loo, millel polnud veel ühtegi silpi tekstigi. Sellist tänulikkust ja energiat, mis seal rahvast kiirgas, pole ma ei enne ega ka pärast seda kogenud.
Halb pole seni olnud kuskil mängida. Minu jaoks kõige keerulisem kontsert siiamaani on olnud Rumeenias, kus kitarrivõim keeldus tegemast koostööd peale esinemise algust. Kontsert sai sellest hoolimata tehtud ja rahva jaoks toimis meie müristamine küll. Tuleb tõdeda, et sel korral oli mõnel mehel siiski laval veel raskem kui minul, sest mina vähemalt ei oksendanud oma sisikonda enne lavale minekut välja.

Kas Thrashlessi moodustamisel oli oma osa ka hetkel maailmas võimutseval thrash-metal buumil või see sattus lihtsalt kogemata õigele ajale ja õigesse kohta?
Ma arvan, et vahet ei ole, mis suund parajasti domineerib metalis, härra Hinno ajaks alati oma patchidega tagi selga ja mängiks thrash-metalit, nagu ka kõik teised Thrashlessi liikmed.
Juhtumisi sattus meie bändi loomine thrash-metal liikumise taassünniga samale ajale. Varem või hiljem see liikumine vaibub, aga meie jääme.

Ärge pahaks pange, aga minu meelest on teie bändi nõrgim lüli teie nimi. Tõtt-öelda, ühtegi teist asja, mille kallal nokkida. ma ei näegi. Usun, et bändi teebki täiuslikuks just see, et on ka midagi, mille kallal võtta, aga ikkagi, kas vastab tõele Henry öeldu, et kõik teised nimed olid lihtsalt juba ära võetud? Tehes 100% toorest thrash-metalit ja olles sealjuures thrash’itu, on kuidagi kummaline?
Enne, kui ma bändiga liitusin, oli Henryl nimi Thrashless olemas. Sest bänd enne mind juba vaikselt tegutses erinevate liikmetega, kes muidugi vahetusid kiiresti. Seega, kuidas selle nimeni jõuti või kust kohast see pärineb, ei oska ma öelda. Ma isiklikult arvan, et nimena ei ole see sugugi halvem kui Accept või Metallica või Tankard. Ilmselt paljude bändide nime taga puudub mingisugune sügavam mõte.
Enda jaoks mõtestan ma nime „Thrashless“ kui eneseirooniat, mis näitab, et kuigi meie jaoks on thrash-metal püha, suudame me siiski ironiseerida ja ka natuke huumorit muidu tõsisesse žanri ja muusikasse tuua. Samas on tõesti ka mugav, et seda nime kellelgi pole. Nii saime endale .com lõpuga kodulehe näiteks.

Kuidas sa suhtud sellesse alatasa tehtavasse möödapanekusse, et asjatundmatumad kipuvad thrash’i asemel stiilinimes trash kirjutama? Andestamatu viga mu meelest. Nagu ka showcase öelda shoegaze’i asemel (ka kala mida tehakse).
Esimese korra võib andestada ja inimest harida, teisel korral on see juba solvav ja kolmandal korral anname raisale kaikaga lihtsalt pähe.

Siit showcase’i mainimise juurest on muidugi nüüd tore edasi liikuda Tallinn Music Weekil toimuva „Thrash Metal Club“ showcase juurde, kus ka teie üles astute. Räägi sellest lähemalt. Kes seal veel on lisaks teile ning millega katsute oma publikut ning ka välismaa ninasid kostitada?
Seekord jah Estonian Thrash Metal Club korraldab oma valiku klubis Rockstar’s. Kamp on seal muljetavaldav ja mõnusalt eriline. On alati hea mängida laval erinevat stiili esindavate bändidega. Näiteks Hukkunud Hingede doom-metal seltskonnale, võib hakata just sellelt kontserdilt thrash meeldima ja vastupidi. Pole ju vahet, metal on metal ja mida erinevam, seda ägedam. Seda paremini paistab meie ja nende musa massist välja.
On suur au jagada teistkordselt laval soome legendaarse National Napalm Syndicate’ga. Omal ajal olid nemad ühed esimesed, kes alustasid Soomes thrash-metali tegemist. Ja veel koos selliste saurustega kui A.R.G., Airdash ja Stone.
Ka Soul Thrower’iga pole meid elu laval veel kokku viinud ning nüüd saab mõõtu võtta ka nendega.
Veel esinevad seal koos meiega head Soome sõbrad bändist Soulwound. Tuttavaks saame ka Grave Siestaga Soomest ning Wolfmarega Venemaalt. Seda backstage pidu võite ainult ette kujutada, mis seal toimuma saab ! Hahaha.

Ehk siis Eestis tegutsev thrash-klubi ei propageerigi vaid thrash-metalit vaid valgustab laiemalt metali-huvilisi?
Estonian Thrash Metal klubi idee on tulnud Henrylt juba väga ammu. Lihtsalt mingil hetkel on hea, kui asjad koondatakse mingi ühise nimetaja alla. Siiani puudub Eestis konkreetne klubi-agentuur-seltskond inimesi, kes tahavad ja viitsivad metalit pushida nii, et sellest hakkab ka kasu olema bändidele-skenele. Klubi iseenesest on teinud vaikselt juba suht palju ning suurema tähelepanu alla ongi satutud alles nüüd TMW raames. Kindlasti ei ole eesmärk edendada ainult thrash-metal bände vaid ka kõike muud, mis metalis hea on. Julgustada just nimelt bände ja muusikuid, et nad ei lõpetaks oma tegevust peale esikplaadi välja andmist, vaid liiguksid edasi. Kindlasti on vaja arendada skenes informatiivset külge. Mis tähendab seda, et muusikud ja muud huvilised leiaksid üksteist üles ja asuksid suhtlema ning koos kontsertidel käima. Livedel käiv rahva hulk on hetkel suht kehv ja kui pole publikut, hakkavadki bändid soiku vajuma ning kaduma. ETMC ametlik sissepühitsemine toimub muide 18. aprillil Woodstock/Rockstarsis suurema kontserdi ja peoga!

Suur tänu teile suurepärase ja siira muusika eest ning eraldi sulle veel vastamast mu küsimustele. Soovin teile palju palju edu ning järjepidavust, mida meie kohalikus skenes alati napib!
Trip of thrash – forever!