Raskemat sorti sammuga metalit kuulajani toov Estoner on pärast pealesunnitud vaikelu ja laulja vahetusega kaasnevat peataolekut jälle tagasi, ning astub oma täiesti uue materjaliga üles Tallinn Music Weeki raames toimuval Rada7.ee esitluskontserdil, 27. märtsil, klubis Sinilind. Küsimustele vastasid bändi ninamees, vokaali ja kitarri eest vastutav Kristian Vallikivi ja trummar Anton Veeremets.

Maari Soekov
Kas ma sain õigesti aru, et see on teie esimene intervjuu?

Anton: Raadios oleme käinud küll mitmel korral juttu rääkimas, kirjasõnas on vist esimene tõesti.

Rääkige alustuseks veidi triviat – kuna alustasite, kes bändi liikmed on jms? Debüütplaadil laulnud Corey on nüüdseks bändist lahkunud?

Kristian: Me oleme tegutsenud umbes viis aastat. Alustasime mina, Jaanus ja Ralf – mina ja Ralf oleme kitarril, Jaanus mängib bassi. Nende aastate jooksul on meil olnud kõvasti inimeste vahetumist, nii trummarid kui ka lauljad on tulnud-läinud. Anton liitus umbes kolm aastat tagasi.
Anton: Ma olin ajateenistuses ja kui sealt vabaks sain, hakkasin bändi otsima ja tulin Estonerisse.
Kristian: Ja on siiamaani õnneks püsima jäänud. Paar lauljat on meil ka olnud selle aja jooksul, siis viimaks me leidsime Corey Tomlinsi, kes laulis ka Estoneri debüütplaadil, aga ka tema tüdines meist ära mingi hetk.
Kui Corey ära läks siis me olime natuke jännis küll alguses, mõtlesime, et kas otsime kellegi uue või hakkame instrumentaalmuusikat hoopiski tegema. Ja siis tuli pähe, et ma siis võtan ise kätte ja häälitsen selle muusika peale midagi. Nüüd pikapeale mingil määral tuleb midagi välja ka juba.
Anton: Nüüd sobivad need häälitsused ja muusika juba kokku ka.

Teil on mingi teema metsa ja puudega? Debüüdi nimigi oli „The Stump Will Rise „?

Kristian: Esimese plaadi teema oli meil jah loodusekesksem. Nüüd uuem looming, millest me ka plaadi teeme millalgi, on rohkem maaväliste teemadega seotud.
Anton: Ütleme nii, et tegemist on Telegrami lühikokkuvõttega.
Kristian: Natuke kipub nii olema jah. Ma olin vahepeal ajateenistuses – sellest ka paus bändi tegemistes ja sattusin õudsesse vaimustusse Telegramist ja Avanejatest, seal on nii toredad uudised. Mõtlesin, et ma lihtsalt pean reptiloididest, kosmilistest monoliitidest, teleporteerumisest ja sellistest asjadest laule kirjutama.

Kas laulusõnu ja lugusid teed sina siis põhiliselt?

Kristian: Sõnu teen küll mina jah. Aga loomeprotsess on üldiselt meil niimoodi käinud, et mina pakun mingisuguse rifi välja ja kui teised arvavad, et see on okei ja sellega saab midagi teha, siis me hakkame koos edasi pusima, sinna midagi juurde panema ja seda struktureerima. Ei ole nii, et üks inimene dikteerib, kuidas kõik peab olema. Igaüks tahab ju oma osa panustada, ma küll ei taha sellist võimalust kelleltki ära võtta. Kõik pidevalt arutame läbi ja katsetame koos.
Anton: Enamus lugusid sünnivad proovikas ikka jah. Isegi need kaks minu lugu, mida praegu mängime, neist on vast 30% algsest alles, ülejäänu on kõik muudetud ja ümber mängitud.
Kristian: Tihtipeale on nii jah, et kui kodus oled sahtlisse sosistanud mingi asja ja siis tood selle teistele näidata, siis neile tihtipeale ei meeldi see tervikuna sellisel kujul. Siis tuleb demokraatia mängu.

Kuna te uue plaadi kavatsete välja anda või ei ole need plaanid nii selged veel?

Anton: Ei tea täpselt veel jah. Materjal on iseenesest koos, praegu teeme scratch track‘e, siis teeme viimased parandused, mängime TMW-l ja peale seda hakkame vaatama, mis plaadiga saab.
Kristian: Võiks ju selle kevade lõpuks või hiljemalt suve alguseks valmis olla.

Plaadil nime ei ole veel?

Anton: Ei. Ilmselt teeme Avanejad lahti ja valime sobiva pealkirja.
Kristian: Ütleme nii, et võrreldes esimese plaadiga, oleme me hulga maad tooremaks üritanud muutuda. Kui esimene plaat oli väga ära viimistletud ja ilusaks tehtud, siis me nüüd üritame karmimad olla ja kõike mitte nii ilusasti ära lihvida – pigem rohkem sellist toorest heli.
Anton: Seda siis nii laval kui ka stuudios. Üldse on uus kraam natuke teist stiili kui meie debüütplaadil oli. Kui debüüt oli selline rõõmus stonerdoom, siis nüüd on rohkem metalit, rohkem punki.
Kristian: Natuke black metalit, natuke death metalit…
Anton: Ma ei tea veel, milline me kolmas plaat tuleb, aga neljas plaat on kindlasti parmupillikantri.

Kust see pungiliin sisse on jooksnud?

Kristian: Me lihtsalt üritame võimalikult palju eksperimenteerida ja tuua sisse asju, mida pole varem teinud ja mis tunduvad huvitavad. Proovime tuua mingi ekstra nüansi veel muusikasse sisse, äkki suudame isegi üllatada kedagi.
Anton: Peaasi, et endal on huvitav seda muusikat teha.
Siim Õismaa
Kas peale planeeritava plaadi on teil veel midagi põnevat teoksil?

Anton: Ilmselt üks hetk sõidame jälle kuskile.
Kristian: Sõidame ja üritame reptiloididega kontakteeruda.

Kus kandis te üritate nendega kontakti saavutada? Kuhu suunda hoiate?

Kristian: Ma olen kuulnud, et Kolgata mäel pidi päris hästi nendega ühendust saama.
Anton: Aga realistlikult on ilmselt plaanis Kesk- ja Ida-Euroopa. Eelmise plaadiga käisime Baltikumis ja Prantsusmaal. Nüüd läände ei trügiks, prooviks rohkem Poola, Tšehhi ja Slovakkia kanti hoida näiteks.
Kristian: Seal on skenet ka rohkem, kus sellist asja mängida.

Te käisite tuuril paar aastat tagasi? Palju teil kontserte oli?

Anton: Äkki oli seitse. Või kuus. Algas kõik sellest, et prantsuse bänd Hesher mängis Tartus ja me mängisime seal nendega koos. Peale kontserti sai jutustatud natuke ja katteta lubadusi antud, kuid mõni aeg hiljem otsustasimegi ära, et teeme koos tuuri. Tuur oli selline, et nemad tulid lennukiga Eestisse ja siis me kõik koos sõitsime bussiga Prantsusmaale. Oli põnev.
Kristian: Oli põnev tõesti. Sai ka üks 36 tundi jutti ots tehtud, Leedust otse Prantsusmaale.

Talboti lõputult lagunevate vanidega algusaja toilet-tuuri juttude taustal kõlab see isegi täitsa mugavalt.

Anton: Meil õnneks jah midagi ära ei lagunenud, vähemalt auto sõitis. Mingid voolikud ja juhtmed olid lahti lõpuks, aga sõitis.
Kristian: Talbot inspireeris meid küll natuke. Kui nad võtsid kätte ja hakkasid endale kontserte organiseerima, siis me mõtlesime ka, et miks me ei võiks samuti teha. Kättevõtmise asi.

Kust teil Ida-Euroopa kontaktid pärit on?

Anton: Need on kõik alles loomisel. Praegu mingeid kindlaid kontakte ei ole, üksikud on olemas kuskilt suhtlusest aga kogu selle tuuri planeerimine on lihtsalt sadade klubide läbimeilimine, et kas ja mis ajal kuhugi saaks. Kogu see tuuri booking ongi sajad ja sajad meilid, millele sa saad kümmekond vastust, millest üksikud on sulle sobivad.
Kristian: Me tahaks alustuseks lihtsalt kohad, kus mängida tahame, ära bronnida ja seda, kas tuurile minnes kaasa võtta mõnd teist bändi, seda me ei ole mõelnud ega rääkinudki veel omavahel. Kõik see on alles tulevik.

See kõik on päris töömahukas, jätkub teil aega ja jaksu selleks? Kõigil ei ole ilmselt sellist tahtmist – lauljad on teil siin vahetunud ja…

Kristian: Vot see on tegelikult ka põhjus, miks me lõpuks otsustasime, et me uut inimest ei viitsi otsima hakata. Meil on praegu selline stabiilne koosseis olemas, pole jäänud muljet, et kellelgi kopp ees oleks praegu selle muusika tegemisest. Las jääb nii nagu on. Ei ole vaja aega raisata kellegi otsimisele ja siis talle peab kõiki asju õpetama hakata, mis me mängime ja… Aeg on näidanud, palju see kõik aega võtab tegelikult, et keegi sinuga ära harjuks ja oskaks kõike, nii kuidas vaja. Ei taha uuesti seda läbi teha.

Kas teil bändinimega seoses ka mingi lugu jutustada on?

Kristian: Kui me olime umbes 17-aastased, siis üks hommik Ralf helistas mulle ja teatas, et „tead, ülihea bändinimi, paneme bändi nimeks Estoner”. No ja ma arvasin, et davai, klapib küll. Hiljem avastasime sõnaraamatust, et vana-normanni keeles, ma ei tea küll, kuidas seda hääldatakse, aga kirjapildis estoner tähendab „tuimaks lööma” või „oimetuks lööma”.

Kas see nimi teid piirama ei hakka? Mulle jäi silma, et te mitmel pool seletate, et te ei tee ainult stonerit, vaid laiemalt metalit.
Kristian: Ütleme nii, et see nimi ei iseloomusta niivõrd meie muusikat kui meid ennast.
Anton: See on tegelikult sama totter nimi nagu Metallica. Kui piisavalt mitu korda seda ütled, siis sa ei pööra enam tähelepanu assotsiatsioonidele.

Kusjuures mul isiklikult on teine probleem selle nimega. Mul on võtnud hullult aega, et endale selgeks teha, et olete stonerbänd, mitte selle skene bänd nagu Loits näiteks. Millegipärast, kui ma näen nime Estoner, siis lööb mulle sinimustvalge lipu silme ette ja ma lükkan teid sinna patta.

Kristian: Eks me oleme kõik võibolla parajal määral patriootlikud ka jah. Nimi on nimi lihtsalt, kui oled juba mingi nime valinud, ega seda ju muutma ei hakka. See oleks ka tobe.

Patriootlikud? Kui ma õigesti aru sain, siis bassimees on teil juba poliitikas ja kandideeris Vabaerakonnas? Kas järgmise intervjuu ajaks olete kõik juba kuskil parteides? Erinevates, ma loodan.

Kristian: Äkki teeme endale sinimustvalged kostüümid ka.
Anton: Ta jah äkki otsustas.
Kristian: Mingi hetk ei ilmunud välja enam nii tihti kui varem ja siis saime teada, et ta käib mingitel miitingutel. (naer) Aga ta on tubli, sai isegi 69 häält.
Siim Õismaa
Milline teie taust on? Millega te tegelete ja miks te selle kõrvalt sellist muusikat teete? Või olete te niikuinii muusika sees igapäevaselt muul ajal ka?

Anton: Mina olen nüüd juba aasta aega tegev muusikatööstuses – tegelen produktsiooni- ja filmimuusika õiguste vahendamise ja müügiga.
Muusikaga olen tegelenud lapsest saati, alguses kõik mudilaskoorid ja lastekoorid ja siis kui ma olin umbes 15, võtsin endale pähe, et võiks ka pilli hakata mängima ja valik langes loomulikult trummidele. Trumme on äge peksta. Ja siin ma olen.
Kristian: Minul oli teistmoodi. Ma noorena muusikaga üldse ei tegelenud, aga mingi hetk kui hakkasin heavy metalit kuulama, vaatasin, et nii ägedad mehed, vehivad juustega ja väänavad traati ja siis mõtlesin, et kurat, ma tahan ka seda teha. Siis ma rääkisin vanemad ära, et davai, ostke mulle kitarr. Bassist Jaanus on mu lapsepõlvesõber, tema rääkisin ka ära, et ta võiks ka pilli mängima hakata ja võiksime koos midagi teha. Nii ma olengi pillimänguga alustamisest alates temaga koos harjutanud ja teinud asju. Ma ise töötan tegelikult baarmenina ja ka Jaanuse ega Ralfi elukutse ei ole üldse muusikaga seotud. Kuidagi on tekkinud selline huvi, kirg.

Kui oluline on teie jaoks kõik see, mis plaadi tegemist ümbritseb – kujunduslik pool näiteks?

Kristian: Kujundus ja muusika on tervik, mis tuleb mitmest osast, helist ja pildist, kokku. Lihtsalt pilti võid sa vaadata, aga seal pole midagi kuulata ja lihtsalt muusikat kuulata on ka selles mõttes jama, et sul ei ole ees imagoloogiat, mis annaks kätte umbmäärasegi suuna, mida artist tahtis sulle selle muusikaga edasi anda või mida ta mõtles selle kirjutamise ja salvestamise ajal.
Meie eelmise plaadi kujunduse tegi noor kunstnik Maari Soekov, võibolla seekord räägime uuesti temaga. Mu meelest eelmine kord oli täitsa kena töö.
Anton: Praegu ilmselt panustame ka rohkem visuaalsele poolele. Plaanis on uue plaadiga võimalusel ka visuaal-videorida teha, mida saaks nii laivis kui ka niisama vaadata.

Kui te arvate et plaadi kujundus toetab terviklikkust, siis saan aru, et te ei poolda plaadi välja andmist lihtsalt digitaalsel kujul? Et peaks olema mingi käegakatsutav tulem ka sellel? Kui palju teile isiklikult läheb korda viimasel ajal hoogu koguv vahepeal unustatud formaatide jõuline esiletõus – on teilt näiteks vinüüli oodata?

Anton: Digitaalse reliisimisega on nii ja naa. Kindlasti peab see olemas olema, valdavalt ju kuulatakse ikkagi digitaalselt, olgu see mp3 või stream. Aga sel puhul seob heli ennast lahti kunstilisest poolest, kaotades osakese sellest tervikust, mida on üks album. Füüsilised reliisid on muutunud pigem meeneks, mida reaalselt eesmärgipäraselt kasutatakse väga vähe, aga mida on üüratult tore käes hoida, kujundust vaadata ning vahelehte lapata. Just sellise praktilise meenena on nii vinüül kui kassett täiesti toredad nähtused, ning kui leiame viisi, kuidas saab vinüüli välja anda, ilma et peaks pooled oma organid mustal turul maha müüma, oleks see kindlasti üks asi, millele mõelda.
Eelmine plaat füüsilisel kujul müüb siiamaani ikka vaikselt. Iga kuu saadan mõne plaadi Soome või Saksamaale.

TMW-l mängite te ainult uut materjali?

Kristian: Jah, ainult uut materjali, sest vana materjali ei oska niimoodi, ütleme, et vähendatud koosseisuga, ära mängida.
Anton: Ei taha ka mängida seda enam.
Kristian: See on jah, nii läbi mängitud juba.

Mis ootusega te ise TMW-le lähete?

Kristian: Üks bändi eesmärkidest põhimõtteliselt ju ongi, et peaks oma muusikat ka teistele mängima ning TMW-le peaks tulema inimesi, kes kuulavad muusikat ja me hea meelega mängime neile. TMW-l on ju ka koos tähtsad ninad igasugu plaadifirmadest jms – äkki saab kellegagi tõesti jutule. Ideaalis muidugi võiks saada plaadilepingu ja maailmatuuri ja au ja kuulsuse kohe kätte.
Anton: Me ju ikkagi anname endale aru, et sellise nišimuusikaga väga järjekorda ukse taha ei tule ja see on meie hobi. Olenemata sellest, kas mõni suur või väike plaadifirma seda tahab, teeme me seda ikka edasi.
Kristian: Kui me oleks reaalset kuulsust tahtnud, oleksime me teistsuguse bändi teinud.
Anton: Popkantri bändi ilmselt ja oleks sellega otse Ameerikasse põrutanud. Aga me eesmärk on teha ikkagi muusikat, mis on eelkõige ka enda jaoks huvitav.
Kristian: Panna ennast proovile ja eksperimenteerida, on meie eesmärk.
Anton: Kui saab kellegi endale toeks, siis saab, kui ei saa, siis teeme ise. Esimese plaadi tegime täiesti ise ja…
Kristian: Tuuri tegime täiesti ise ja… ning miks me ei võiks edasi täiesti ise teha.
Aga ma lihtsalt kutsuksin inimesi kaema meid seal Tallinn Music Weekil. Kes on meie vanu asju kuulnud, aga uusi pole, siis on ju hea võimalus tšekkida meie arengut.

Lemmik seitsmes rada?

Anton: Danava „One Mind Gone Separate Ways”, plaadilt „UnonoU”.
Kristian: Massive Attack „Eurochild”.

Estonerit saate näha 27. märtsil, Rada7.ee TMW esitluskontserdil klubis Sinilind, kell 20.00.