Poola päritolu, kuid Berliinis resideeruv, art-pop artist ja väikestviisi multitalent Julia Marcell esineb reedel, 27. märtsil, kahtlemata linna parimal peol, lokaalis Sinilind. Oma tegemistest pajatas ta Kolmeteistkümnendale Renele, kes kogu jutuajamise ka oma tagasihoidlikul moel üles tähendas.

Hallo, kas Berliinis on juba kevad?

Päris käes veel ei ole, aga linnud juba laulavad.

Esmalt uuriks EP "Storm" kohta. Hankisin selle ligi 10 aastat tagasi Myspace’s tekkinud õhina tagajärjel, kui New Yorgi gootifolgi ja simmanikabaree artist Voltaire üks hetk hüüatas, et see on nüüd kõige parem asi, mida ta kuulnud on. Kas selline süllekukkunud haip avas mõned oluliseks saanud uksed ka?

Sellest oli väga palju abi. Lindistasin paar lookest ja panin need Myspace’i ning kui Voltaire üht minu lugu linkis, siis see tõi väga palju tähelepanu. Kui oma esimese albumi väljaandmist ühisrahastusplatvormi kaudu ajama hakkasin, siis väga paljud neist huvilistest ka toetasid seda projekti.

Nüüdseks oled Voltaire’ga ka muusikaalast koostööd teinud?

Jah, tegime koos kaks lugu. Ta on täiesti omanäoline isiksuse ja artistina ning temaga on väga lõbus.

Sa oled esinenud ka SXSW’l, kui ma ei eksi. CV-s näevad sellised märksõnad kindlasti uhked välja. Missugused tähelepanekud sul insaiderina on, kui olulised on uhked märksõnad artisti CV juures?

Kui aus olla, siis ma ei tea. Pole kunagi võrrelnud, mis minu artisti CV-s sellist on, mis müügiargumendina mõjuda võiks, võimalik, et see pole üldse CV-ga seotudki.
Eeskujulik biograafia on vahend, et promootoritele ja klubidele silma hakata. Aga ma arvan, et lõppude lõpuks on ikkagi oluline, et sul oleks korralikud lood, head videod ning esineda sageli ja hästi.

Kui vaatan sinu esinemisgraafikuid, siis astud üles peamiselt ikka Poolas. Berliinis elutsemine ei ole veel jalga ukse vahele aidanud?

Eks kõikjal ole keeruline jalga ukse vahele saada. Mõne aasta eest mängisime bändiga Saksamaal päris palju, aga siis hakkas Poolas asi edenema ja nüüd me oleme sellega rohkem hõivatud. Berliinis mängime aprillis, mis teeb mulle suurt heameelt.

Wikipedia andmetel on sinu viimased kaks plaati Poola edetabelis 20. ja 21. kohale tõusnud. Mis see Poola kontekstis tähendab, on see juba nii soliidne tulemus, et garanteerib tehtud bändi staatuse?

See on võrdlemisi hea tulemus, pole põhjust kurta.

Sinu plaadid on oma kõlatekstuuridelt päris erinevad. Mis selliste arengute taga on olnud?

Ma ise näen nii, et kõiki minu plaate ühendab sarnane meloodiatunnetus, sarnane viis jutustada lugu, kes ma olen ja mida ma tunnen. Erinevad instrumendid ja seaded on vaid dekoratsioonid, millega lugusid ehtida. Mulle meeldib nendega eksperimenteerida, uued sellealased avastused pakuvad mulle palju põnevust.

Iga albumiga uue instrumendi avastamine on iseenesest päris metoodiline lähenemine. Oled iga albumi tarvis ekstra uut pilli mängima õppinud?

Jah. Teismelisena üritasin kitarri mängida, aga see ei tulnud mul väga hästi välja ja seepärast ei ole ma vahepeal aastaid kitarri poole vaadanud. Nüüd selle instrumendi juurde tagasi pöördumine on olnud sama valgustav kogemus nagu nullist klaveri või elektrooniliste instrumentide õppimine.
Vägagi inspireeriv. Uued instrumendid annavad alati teotahet juurde, sest need kõlavad erinevalt, nendega opereerimine on erinev, neile tuleb muusikalise seade juures erinevalt läheneda.
Seega tunnen alati avastamisrõõmu, kui uuel pillil arranžeerima asun.

Kui nüüd võrrelda, siis need sinu varased "classical punk" plaadid, neil olid lood ikka hoopis lihtsama struktuuriga, kuigi instrumentide poolest just väga pidulikud. Seega päris teravmeelselt leitud žanrinimetus?

"Classical punk" oli minu jaoks midagi, mille instrumendivalik ja arranžeeringud on mõjutatud klassikalisest muusikast, aga teostuselt pungilik. Kirjutasin klaveril põhineva portsu poplugusid, mille me hiljem väga noortest inimestest koosneva keelpillikvartetiga ühe korraga linti võtsime. Tulemuse kõlapilt sai kaunis toores, kõik meie apsakad jäid peale, nagu ka nagisevad toolid ja kõrvalruumist kõlanud kokkamishelid, aga kogu tegemisvaimu saime linti. Just seda me soovisimegi, tegemislusti täis muusikat. Produktsioon oli päris dogmaatiline, ühe korraga linti, ei mingeid duubleid ega metronoomi. Seda kõike oli hiljem väga lihtne miksida, aga võimatult keeruline remiksida.

Mida sa oma viimase albumi "Sentiments" juures oluliseks pead? Just lookirjutamise poole pealt.

Nägin eraldi vaeva, et viimane album oleks nii lihtne kui võimalik. Et lood edastaks sõnumi võimalikult selgelt. Eelmisel, elektroonilisemal albumil "June" olin väga sisse võetud mitmekihilistest loostruktuuridest, nende kirjutamine oli minu jaoks puhas muusikaline nauding. Aga uue albumiga soovisin vesta lugusid. Seega eemaldasime kaasprodutsent Thomas Fietziga arranžeeringutest kõik üleliigse, kui lugu "Piggy Blonde" välja arvata, kus on kõik need mellotronid ja keelpillid ja lap steel kitarrid. Ülejäänud on struktuurilt ja ülesehituselt üsna elementaarsed, kuigi oma variatsioonid ja dünaamika on neis säilinud. Muusikalise lihtsakoelisuse taha on ometi jäänud emotsionaalne mitmekesisus. Ei saa öelda, et see lugu on üksindusest, see on lahkuminekust, need töötavad rohkem kontekstirikaste jutustustena, rohkem pildid kui retseptid. Tunnen selle saavutuse üle suurt uhkust.

Poola metalbände siinkandis muidugi teatakse. Aga missuguse Poola muusika saatel sina kujunenud oled? Või, et mitte liialt üldsõnaliseks jääda, mis on sinu hinnangul parim Poola päritolu muusikapala, mida kõik kindlasti kuulama peaksid?

Siin pole kahtlust. Ewa Demarczyk – "Karuzela z Madonnami".

Sinu neljast muusikavideost kolmel on sind märgitud kaaslavastajaks. Miks sa sellised kohustused lisaks võtnud oled? Võõra inimese nägemuses olemine ei ole väga hästi sobinud?

Enda videote juures, enda nägemuste ellu äratamine, pakub mulle pinget. Olen alati teadnud, kuidas minu lood välja peaks nägema. Võtame esialgse idee, vormime ja töötleme seda koos teiste lavastajatega, kuniks sellest saab midagi hoopis paremat ja seejärel võtame selle ülesse. Jamam oleks selles protsessis mitte osaleda.

"Manners" video alguses, mis seal taustal peeglist paistab?

See on kuju, mille me viimase albumi jaoks lõime. Kasutasime seda kolli ka albumi kujunduse juures ja mõnedel promopiltidel. See kehastab tumedat loomust, mis inimeses õilmitseb. Teda on sellel albumil üksjagu.

Neil videotel on üldse päris sünge alatoon. Kuidas sa selliseid püüdluseid ise põhjendad?

See tuleb lugudest. Viimane on minu kõige süngem plaat üldse.

Need maksimaalselt poolsada Poola filmil, mida vaadanud olen, sealt joonistub välja teatud muster. Mingisugune lugupidav ja eluterve huumoriga suhtumine ängi ja ärevusse.

Võibolla on see meie kultuuri eripära. Ma leian, et poolakad on küllaltki melanhoolsed ja nad suudavad selle üle nalja visata. Kui oled kursis Poola ajalooga, siis vast ei tule suur absurdilembus just üllatusena.

Teil on ju Poolas piisonid, mis sa neist arvad?

Pole kunagi ühtegi näinud. Neid on maailmas väga vähe järel ja nad on kahtlemata suurepärased elajad.

Mis sa Eesti muusikast tead?

Kahjuks mitte väga. Tean Arvo Pärti ja Ewert and the Two Dragonsit. Mäletan ka Vanilla Ninjat, nad olid vahepeal Poolas päris populaarsed. Olen kuulnud ka Kerlist, aga saan aru, et see ei ole just väga Eesti. Eks ma TMW-l proovin kasutada võimalust Eesti muusika koha pealt end harida.

Julia Marcell esineb 27. märtsil Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontseril, klubis Sinilind, kell 22.00.

Info bändi kohta:
http://www.juliamarcell.com
https://soundcloud.com/julia-marcell
https://www.facebook.com/JuliaMarcellmusic