Võib õelda, et Tšehhi ühemehelise lavajõu Ventolini eemärgiks on segadus. Nagu inimese varbaid järavad kutsikad jäävad rahule alles siis, kui kõik valust röögivad, jääb Ventolin rahule alles peosaalides kokkujooksnud juhtmete põhjustatud vabade interpretatsioonide särinaga. Pakkudes keskmisest technosammust pisut raskema astumisega, kohati vaat et EBM mõjutustega tantsumuusikat, motiveerib Ventolin – ise reipalt eeskuju näidates – inimesi muusika taktis oma väetit keha koomiliselt väänutades superego hülgama.

Selles väites on muidugi palju küsitavusi aga ühes võib üsna kindel olla – kontrollitud tingimustes esile kutsutav kollektiivne ekstaas ja kariloomatunne ei kujuta ohtu ühiskonnale ega üksikisikule. Muidugi, tantsida annab igal pool, aga on sümpaatne kuidas Ventolin on sellest omaette filosoofia nikerdanud.

Kuna Ventolini taga olev David Doubek on lisaks lavajõule ka õppejõud, jagades psühholoogilise antropoloogia alaseid teadmiseid ühes Tšehhi tippülikoolis, püüdsin teda ka sellest rollist tabada aga ta kavaldas mind üle. Kuigi mõte, kuidas jutud originaalsusest on suuresti liialdatud ja veenvuseks piisab loomeprotsessi enda nautimisest, väärib igatahes edasimõtlemist.

Täna, 1. aprilli hilisel tunnil on võimalik klubis Sinilind Ventolini oma silmaga tunnistama tulla.

Kuidas ühemehebändi Tšehhist kolme omadussõna abil kõige tabavamalt kirjeldada?
Äge, vali, intensiivne.

Alustasid folgibändis kitarristina, oli see pesueht simblibänd?
See oli folk sellises mõttes nagu Peter, Paul and Mary või Vladimir Võssotski, mitte traditsiooniline rahvamuusika.

Tänapäeval viljeled technot, mis sorti technot?
Määratlustest ma ei hooli. Techno tähendab, et teen muusikat aparaatide abil, peamiselt analoogaparaatidega, aga see võib looti erineda. Ma ei mängi oma lugusid ühe joruna, sest minu lugude tempo on päris seinast seina.

Missugust etteastet Ventolinilt oodata maksab? Nuppude ja hoobade taga poosivõtmist või mehe ja sämpleri tandemit?
Mõned nupud ja hoovad on, aga see ei ole omaette eesmärk. Esitan väga isikliku ja võibolla pöörase seti laivis mängitavat elektroonilist muusikat.

Kas Ventolin on sinu ainuke muusikaalane ettevõtmine?
Põhiline, mitte ainuke. Lisaks mängin kitarri ja bassi postpunk bändis Kazety, trumme bändis MVAV, kus on lisaks mõlemad liikmed duost DVA ja minu naine ning teen ka muusikat teatrile ja erinevatele kunstiprojektidele. Olen mänginud ka trumme külavahe punkbändis Hellish Satans.

Tõmbame selle sae nüüd korralikult käima.
Kindlasti oled kokku puutunud meemiga, mille põhjal jaotatakse popmuusika funktsioonipõhiselt laias laastus kaheks – kujutletava skaala ühes äärmuses on muusika, mis on mõeldud tantsimiseks ja teises eneseväljendusena tehtu, viimast peetakse kunstipärasemaks. Videode põhjal oled oled isegi väljendusrikas tantsumees, mis suhted sinul selle meemiga on?
Arvan, et see vastandumine toetub klišeele tõsisest muusikast, mis pakub intellektuaalset või hingelist naudingut ja mis eitab selle naudingu juures kõiki kehalisi aspekte, nõudes kuulajatelt seda ideaali kompromissitult järgides kõige kehalise allasurumist. Inimene on selleks tööks vilets valik, tõsise kuulajana edestab masin inimest iga kell.

Naljalainelt tagasi tulles – minu jaoks on muusika midagi väga kehalist, mille saaduseks ongi liikumine ja selle läbi tekkivad tundmused. Tants on viimase piirini viidud eneseväljendus, kuna see kasutab keha kogu selle naeruväärsuses ja hapruses. Kas pole mitte nii, et inimene saab endast teadlikuks vaid läbi oma keha?

Kuhu Ventolin eelpool mainitud skaalal paigutub? Mis sorti funktsioon sel on?
Ventolin ravimina aitab astmahoogude puhul (Ventolin on ka registeeritud astmaravimi kaubamärk toim.). See aitab hingata ja seda metafoorina kasutades loodaks sarnast funktsiooni ka oma muusikalt. Aga võib ka niipidi, et ma pakun lihtsalt lõbusat ajaviidet.

Muuhulgas oled ka õppejõud Karli Ülikoolis Prahas, õpetad psühholoogilist antropoloogiat. Mida see teadusharu täpsemalt uurib?
Indiviidi ja ühiskonna vahelisi suhteid.

Võib õelda, et nii õppejõu kui muusikuna vahendad auditooriumi ees seistes ideid. Kas sinu puhul on peale praktiliste sarnasuste neil tegevustel on ka mingeid sisulisi kattuvusi?
Arvan, et mitte. Need on päris erineva energiaga ja erinevad tegevused. Üks võib teist mõjutada, aga ma ei püüa neid ühendada.

Sinust on tehtud dokkfilm. Kuidas selline asi juhtus?
Filmi autor Tomas Frkal sattus olukorda, et koolitööks tuli teha dokkfilm mõnest huvitavast karakterist, aga tema leidis, et just mina võin selleks sobida.

Esitad selles dokumentaalis oma tegevuse eesmärgiks segaduse ja asburdi abil ületada inimeste ebamugavustunnet, mida tekitab hirm teiste silmis tobedana näida. Mis on sinu programm selleni jõudmiseks?
See oli kõigest vastus Tomase küsimusele. Mul siiski ei ole kindlat programmi, peale enda arvates piisavalt hea muusika tegemise ja esitamise.

Eelmist küsimust jätkates, käib sinu kontsertidel siis väga palju tobedaid inimesi?
Saan seostamisloogikast aru, aga see mõte ei olnud tobedusest per se, vaid halvavast täiuslikkusevajadusest, mis takistab inimestel olla südamlik ja avatud. Mõttekäik põhines suuresti sellel, et kui oled laval oma tobedusest üle, siis selle läbi saab anda eeskuju.

Mis arvad, kas muusika on kunagi midagi laiemalt kui isiklikus plaanis muutnud?
On ikka. Muusika aitab hakkama saada. Meil Tšehhis aitas muusika kaasa režiimivahetusele (Sametrevolutsioonini viinud sündmustes olulist rolli mänginud Harta 77 liikumine sai alguse ansambli The Plastic People of the Universe arreteerimisest toim.). Seega on muusika minu jaoks põhimõtteliselt vabaduse hääl. Aga teisest küljest – on hulganisti näiteid, kuidas muusikat on ebameeldivamate eesmärkide nimel rakendatud.

Lugedes sinu pala "Supersonik" sõnu, kellele need õigupoolest suunatud on? Ei ole just väga suur tõenäosus, et kriitika objektiks olev töönarkomaan seda lugu kuulama satub ja seeläbi kirgastuks?
Tõsi, aga töönarkomaania polegi selle pala põhiiva, see on kõigest refrään. Põhiline on mõiste “playbour” – kaasaegne eluviis, mille viljelejad end kaunis kummaliste kokkulepete alusel ära kasutada lasevad. (Näiteks sotsmeedia või võrgumängude kasutajaid võib pidada rahaliselt motiveerimata tööjõuks, kes meele lahutamise läbi keskkonda sisu tootes keskkonnapakkujatele kasumit toodavad toim.) Loo põhiiva on selles.
Võimalik, et teen sellest tulevikus industrial versiooni nimega "Scopolamine Consensus".

Selles dokumentaalfilmis on veel üks mõte. "Pimesi tavasid ja ühiskondlikke norme järgides, aga ka end rangelt ratsionaalseks sundides oleme mitteautentsed". Miks autentsusega üldse vaeva peaks nägema, missuguseid vajadusi see rahuldada võiks?
Kisub juba ohtlikult akadeemiliseks.
Arvan, et üldiselt usutakse, kuidas autentsus on mingis mõttes väljapääs või pelgupaik. Või siis võimu- ja motivatsiooniallikaks. Või hoopis mingit sorti maailmataju tuumaks. Aga selles kõiges palju veidrusi ja vasturääkivusi.

Näib nagu mingit sorti neurootikuna oleks kõige hõlpsam. Näiteks meie kandis on kanda kinnitamas lameda maa apologeedid. Nende teooriatele võib paljut ette heita, aga kahtlemata on need autentsed. On see mõeldav, et autentsusevajadus võib endale ise vastu töötada?
Ehtsusevajaduses on palju veidrat. See võib olla nii tõe kui kannatuse allikaks. Arvan, et kui sisekaemust autentsuse allikana kasutades mõõtu pidada, siis on see küllalt kasulik strateegia, näiteks loomingu puhul. Teistsugusel juhul on seda lihtne enda vastu ära kasutada.

Maal on elanikke on üle 7 miljardi, bände on äkki kuskil 10 miljoni ringis. Mis sa arvad, kas autentne olemine on seetõttu lihtsam või keerulisem?
Siin oleks lihtne tühja targutades jaburusteni jõuda.
Ütleks, et minu kogemuste põhjal on ehedus midagi, mille järgimine aitab oma asja ajades kahtlusi või takistusi ületada. Ei oma tähtsust, palju bände on, nende autentsus ei teki läbi võrdlemise ja seda ei ole arukas bändide headuse või halbuse küsimustes argumendina üldse kasutada.

Mis sinu muusika puhul autentsuse põhiliseks kriteeriumiks olla võib?
Võib kõlada labasena, aga minu jaoks on selleks armastus. Kõik algab sellest.

Mis saab kui see kuulajatele kohale ei jõua? Kes seeläbi rohkem kaotab?
Mulle just meeldib, kui publik esimese hooga pihta ei saa, et taipamine nõuaks aega. Eks sellega kaasneb oma risk ja selleks tuleb valmis olla, mistõttu süüdistan publiku kaotajaks jäädes ainult ennast.

Ventolin Bandcamp
Esimene pala "Sovy / Owls" on päris veenev.