Dark Tranquillityt ei pea siinkandi raskemuusikasõpradele vast eriti põhjalikult tutvustama — nende 1993. aasta plaat „Skydancer“ kujundas meist paljude muusikalist maitset oluliselt ning üheksa järgmist albumit on leidnud sooja vastuvõtu, nagu ka ansambli esinemine 2008. aastal Rakveres festivalil Green Christmas.

Mart Kalveti küsimustele vastas ansambli laulja ja kunagine rütmikitarrist Bengt Mikael Stanne.

1991. aasta demo „Trail of Life Decayed“ ja EP „A Moonclad Reflection“ (1992) olid legendaarsed üllitised — värsked ja omas ajas ainulaadsed. Millal te toonaseid palu viimati esitasite? Kui võtaksite vanad lood kavasse, kas muudaksite siis nende juures midagi?
Küllap nad olid kuigivõrd erilised, aga nagu alguse asjadega ikka, sündisid need meie oma helipildi ja loomingulise suuna otsimise käigus. Ma arvan, et laval pole me neid esitanud pärast 1992. aastat.

Mida vana materjaliga peale hakata, on alati keeruline otsustada. Üks võimalus on sellele truuks jäädes püüda taasluua kunagist helipilti, teine võimalus püüda seda kuidagi klapitada ülejäänud kavaga. Vanemat materjali esitades otsustame enamasti teise valiku kasuks, ehkki püüame ka hoolikalt säilitada seda, mis algupärandi eriliseks tegi.

Olete üks neljast bändist, mida peamiselt seostatakse meloodilise death-metali žanri väljatöötamisega. Kas siis, kui te koos Niklasega kunagi Dark Tranquillity eelkäija Septic Boileri asutasite, aimasite juba, et panete aluse kümnenditepikkusele muusikalisele traditsioonile ja oma kuulsusrikkale tulevikule?
Meil polnud kindlasti mingeid selliseid aimduseid toona ja mõnes mõttes ei mahu see meile siiamaani hästi pähe. Me hakkasime bändi tegema lihtsalt sellepärast, et vajasime väljundit oma muusikalisele kirele. See, mis kunagisest kirest välja on kasvanud, on hämmastav, aga kuidas me oleksime saanud seda ette näha?

Me oleme muidugi ääretult tänulikud kõige eest, mida oleme tänu sellele pälvinud… aga siiamaani on meil raske tõsiselt võtta tõika, et inimesed peavad meid mõjukateks või isegi oma žanri pioneerideks.

Teie 20 aasta taguse läbimurdealbumi „Skydancer“ teist taasväljalaset saab teie Bandcampi-lehelt alla laadida — kas sellest on nüüdseks ilmunud ka LP- ja CD-versioonid? Mida te eelmise taasüllitisega võrreldes muutsite? Kas mängite vanalt plaadilt ka Tallinnas mõne pala?
Me valmendasime „Skydanceri“ materjali uuesti ja seekordne versioon kõlab eelmisest väljalaskest oluliselt paremini. Vinüülid ja CD-dki on tulemas, aga ma ei oska praegu täpseid kuupäevi lubada. Töötame praegu mõnede vanade lugude kallal ja ma väga loodan, et meil õnnestub neid ka Tapris esitada.

1993. aastal tuli Eestis kokku meloodilise death-metali bänd Skydancer, mille liikmed kinnitavad, et polnud enne nimevalikut teie debüütplaati kuulnud. Mis sa arvad, kas toona oli aeg (veristamisele, satanismile ja nihilismile vastanduvate) filosoofiliste/müstiliste/melanhoolsete motiivide lõimimiseks death-metalisse nii õige, et taolised sünkronismi-ilmingud olid paratamatud?
Ei oska öelda, aga ma tean veel mitut bändi, mille nimed on väga sarnased mõnedele meie loopealkirjadele või tekstifraasidele. Ma võtan seda kui siirast komplimenti. Aga nime Skydancer olen ma mitmel pool mujal ka näinud, nii et ma täitsa usun selle bändi väidet!

Mis on Sinu jaoks Dark Tranquillityt määratlev album? Ma ei mõtle, mis on kõige parem — sest eranditult kõik bändid peavad oma kõige värskemat plaati kõige paremaks —, vaid mis on teid defineeriv plaat. Selline, mida kontserdikülastaja võiks olla enne kohaletulekut kuulanud. Kas on mõni konkreetne pala, mis Dark Tranquillity olemust kõige paremini peegeldab?
„The Gallery“ (1995) oli meie karjääri jaoks väga oluline plaat ja „Punish My Heaven“ samalt albumilt on lugu, mis suured rahvahulgad meie helikeele juurde juhatas. Aga nüüdisajal… ei oska öelda. Muidugi on viimatine album alati kõige parem, ent me hindame ometi kõrgelt meie austajate pühendumust ja seda, et nad on meie varasemate tegemistega väga hästi kursis.

“Projector“ (1999) oli küll esimene Dark Tranquillity album, mis kandideeris Rootsi Grammyle, kuid (varasema materjaliga võrreldes) suhtelise pehmusega peletas see arvatavasti eemale ka osa kunagisi fänne. Kas see oli teadlik otsus? Kas reaktsioonid „Constructile“ (2013), mis samuti teatud stiilimuutust kannab, on olnud kuidagi sarnased?
Kahtlemata oli „Projectori“ näol tegu sammuga uues suunas. See plaat pälvis palju vastakaid vastukajasid — ja ma olen tõesti kohanud samasuguseid arvamusi „Constructi“ suhtes, aga tundub, et inimesed olid seekord taoliseks võimaluseks paremini ette valmistatud.

Ma ei saa Sinult kui endiselt HammerFalli lauljalt jätta küsimata, kui sageli Dark Tranquillity tänapäeval HammerFalliga lavalaudu jagama satub.
Kahjuks mitte eriti tihti. Paar festivali on kõik, mis viimastest aastatest meenub. Bänd ise on võimas ja tüübid fantastilised.

Rootsi skenest rääkides, milliseid kaasmaiseid bände soovitad lugejaile?
Mõned mu praegustest lemmikutest on Avatar, Wintergatan, Graveyard, Bombus, Pyramido ja In Solitude.

Kuidas su endaga on — oled kunagi kaalunud proovida midagi täiesti teistsugust kui see, millega metali vallas tegeled? Doo-wop- või süntesaatoripop-sooloalbumit ei plaani?
Tõtt-öelda ei. Arvan, et Dark Tranquillity muusikas saan väljendada kõiki tundeid, mida soovin. Ma naudin seda olukorda täielikult. Aga huvi tunnen mitmesuguse muusika vastu — muidu poleks ma see, kes ma olen.

Rootsi võib paista mõneti vastuoksliku ühiskonnana. Ühest küljest registreeritakse teil kõige rohkem vägistamisi Euroopas ja paljud pole rahul sisserännu- ja integratsioonipoliitikaga. Teisalt hindab ÜRO World Happiness Report Rootsit viiendaks kõige õnnelikumaks riigiks maailmas. Rootsit peetakse Euroopas üheks liberaalsema ühiskonnakorraldusega riigiks, aga uimastipoliitika vallas jagatakse paati inimõigusi rikkuvate keelurežiimidega nagu Venemaa või isegi Iraan. Kuidas seda selgitada? Oled sa õnnelik rootslane? Kuidas taolised ebakohad Dark Tranquillity loomingut mõjutavad?
Loomulikult on Rootsis palju asju, mis mujalt vaadates võivad näida kummalised või vastuokslikud. Minul pole siinsete seaduste vastu midagi, kuna need olid osa mu kasvatusest ega tundu mulle imelikud, aga nüüd, mil olen maailmas palju ringi rännanud, näen asju teistmoodi. Teatud otsused tunduvad mulle täiesti hullumeelsed, aga palju rohkem on neid, mida hindan praegu veelgi mõistlikumateks ja tasakaalukamateks.

Elatise teenimine bändis mängides ja mööda maailma ringi tuuritades tähendab mingis mõttes, et elad nii-öelda võrgustikust väljaspool (ingl outside of the grid), mistõttu ma eriti ei hooli sellest, mis parasjagu toimub Rootsi poliitikas või ühiskonnas. Mul on lihtsalt hea meel, et asjad siin toimivad ja ellujäämiseks ei pea lakkamatult võitlema.

Kas „Jante seadus“ kehtib Skandinaavias päriselt? Kuna nii paljud Rootsi muusikud on olnud oma kaasaegsete muumaalastega võrreldes nii palju paremad või vähemalt uuenduslikud, on mul raske uskuda, et mõtteviis „kes oled sina, et end teistest paremaks julged pidada?“ on teis eriliselt juurdunud. Või ongi allahoidlikkus tegelikult see, mis ajendab andekaid inimesi väljaspool Skandinaaviat edu saavutama?
Ma arvan, et see võib küll olla üks põhjustest, miks siinsed muusikud näevad nii palju vaeva headeks ja ainulaadseteks muusikuteks saamise nimel. Sest sellisest rootslasest, kes ei suudaks oma väidetavat suurust või headust tegudega tõestada, pole kunagi kuuldud.

Dark Tranquillity sõnum on läbi aegade muutunud, kuid mõned teemad paistavad korduvat: te vastandate muistseid tarkusi nüüdiselu pinnapealisusele, kaost korrale, silmapetteid tegelikkusele. See on üsna raskemeelne värk. Tahate te kuulajaid mõtlema panna või lihtsalt masendada?
Ma ise pean neid avaldusi pigem vaatlusteks ja mina küll pole masendunud. Võib-olla pettunud ja mures, aga ma usun, et probleeme sõnaselgelt välja öeldes ja asju nende õigete nimedega nimetades on inimene vähemalt teadlik sellest, mis teda ümbritsevas maailmas valesti on. Asju saab muutma hakata siis, kui oled need tuvastanud.

Oled väitnud, et tänavune album „Construct“ on tõenäoliselt teie kõige iseäralikum ja mitmekülgsem üllitis pärast „Projectorit“. Mis juhtus — kas teie tüüpstiil tüütas teid ära?
Pärast albumi salvestamist või turneetsükli lõppu oleme enamasti mõnevõrra tüdinud. Tekib tahtmine leida uusi väljakutseid — tahtmine, et äkiline loominguline palang lihtsalt süttiks. Mõnikord tuleb seda lihtsalt veidi kauem oodata või sundida end midagi tegema, aga lõpuks see ikkagi juhtub.

“Constructi“ peateemadeks on su enda osutusel dogmaatilise mõtteviisi nõrgad kohad. Jääb mulje, et suuresti paned selle „patu“ religioosse ellusuhtumise süüks — aga kas sa ei leia, et evolutsioonilise paratamatusena tekkinud vigased tegelikkusekonstruktsioonid ohustavad meid kõiki ning et ainus erinevus teistide ja ratsionaalsete humanistide vahel on, et viimased kalduvad asjade taolist seisu paremini teadvustama ja järelikult ka ägedamalt seda trotsima?
Mulle paistab, et mida rohkem ma mõtlen tegelikkusele ja teadusele ning mida rohkemate loogikavigade ja inimtekkeliste konstruktsioonidega ma kokku puutun, seda suuremaks kasvab mu frustratsioon. Mind ümbritsevates inimestes väljendub see mitut moodi. Valmidus uskuda, mitte „teada“, on miski, mis mind jätkuvalt segadusse ajab.

Olukord ise on, mõistagi, sama vana kui inimkond — me kaldume lihtsustama asju, mida me ei suuda hoomata. Mulle meeldiks uskuda, et kunagi õnnestub meil tõusta sellisest mõtteviisist kõrgemale või areneda sellest mööda, hüljata usk ärevuse või hirmu leevenduseks välja mõeldud asjadesse ning keskenduda sellele, mis maailmas ja selle osaks olemises on hämmastavat ja aukartustäratavat.

Pole vast liialdus väita, et ilma Dark Tranquillityta oleks death-metal praegu teistsugune. Aga ilma meloodilise death-metalita poleks ka meloodilist metalcore’i. Kas tõik, et olete sedasorti muusika olemasolus kaudselt osalised, ei kripelda?
Me oleme väga uhked selle üle, et oleme pinnal püsinud ega pole kunagi pidanud tegema kompromisse väljaspool bändi. Oleme jäänud truuks oma ideedele ja standarditele ning meid rõõmustab, et inimesed on kõigi nende aastate vältel meie tegevust seiranud.

Te ei kasuta enam kontsertbasskitarristi. Kuidas on ilma bassimeheta esineda?
Eks see natuke imelik on, aga samas oleme meie viis alati moodustanud bändi tuumiku. Nüüd olemegi viiekesi isekeskis, ei ühtegi välisjõudu.

Mis Dark Tranquillityst edasi saab? Põhja-Ameerika turnee lõppeb veebruaris; mis te pärast seda teete?
Järgnevad turneed Aasias, Austraalias ja siin-seal Euroopas. See töö ei saa kunagi otsa.

Dark Tranquillity esineb Tallinnas klubis Tapper 2. novembril; soojendavad Drawn Awake Soomest ja Emerald Viljandist.