Üle pika aja esineb Green Christmasi festivalil Recycle Bin, kes oli omal ajal väga lootustandev bänd. Kuigi pole palju esinetud, ei ole nad teps mitte kuskile kadunud. Võtsingi poistega ühendust ja uurisin nendelt, mis seis hetkel bändiga on ja mis edasi saab. Ülekuulamisel osalesid Jaan Varts (kitarr), Jaagup Tormis (trummid) ja Taavi Vunk (bass)

Te esinete üle aasta jälle, sedapuhku Green Christmasil. Miks otsustasite sellele festivalile oma jah-sõna öelda?
Jaan: Hea küsimus. Ma ütleksin enne täpsustuseks, et see on natuke vähem kui aasta esiteks. Aga teiseks tundus Green Christmas sel aastal igati äge, kuna seal on hästi palju igasuguseid välismaiseid esinejaid ja tekkis siuke priviligeeritud tunne, et kutsutakse Recycle Bin. Eriti kuna sel aastal on väga vähe Eesti bände ja jutu järgi pidi neid bände veel vähem olema kui neid lõpuks tuli.
Taavi: Meid kutsuti ka sinna. Me ise ei otsinudki keikka otsi. Ja kuna meid kutsuti, siis tekkiski idee, et võikski jälle teha bändi kokkuajamise.
Jaagup: See oli hea võimalus. Mingi eesmärk, mille poole esialgu pürgida.
Jaan: Teine jutt on veel see, et inimesed teadsid, et Recycle Bin ametlikult enam ei tegutsegi, ja keegi ei osanud ega julgenud meid kuskile kutsuda. Kuigi tegelikult me ikkagi pooleldi tegutsesime, kuna vähem kui aasta aega tagasi esinesime vabariigi aastapäeva üritusel. Kui nüüd Henri Lindal mulle helistas ja kutsus Greenile, siis ütlesin: „Muidugi!” Me niikuinii esineme nii vähe ja kuna ta oli esimene, kes pakkus, ning prestii¸ikas üritus ka, siis polnud põhjust äraütlemiseks.

Kui ilmus teie debüüt „Incomplete Schizophrenia”, mis oli teie vanuse ja aja kohta väga kõva sõna, siis ennustati teile väga kõrget tähelendu ja olid seatud kõrged ootused. Miks teie n-ö jõud peatus ja te praktiliselt maa alla kadusite?
Jaagup: Kindlasti vanusel oli oma roll ka. Tekkis igast muid tegemisi ja asi vajus laiali. Nüüd, kus kõigil on enam-vähem muu elu paigas, siis on kindel, et see seltskond, kes kokku tulnud, on huvitatud bändi jätkamisest.
Jaan: Jah, Jaagup ütles õigesti, et rohkem kui pool bändi lõpetas tol ajal keskkooli ja kõigil olid n-ö teeotsad lahti ja keegi ei teadnud, mida peaks nagu tegema. Ja tolleks hetkeks me olime bändi teinud… Kaua umbes? Viis aastat või?
Taavi: (Mõtleb veidi.) Jah, mingi viis-kuus aastat.
Jaan: Ja me olime seda teinud suhteliselt aktiivselt ja lihtsalt tekkis siuke tunne, et väike puhkus kuluks ära. Kui oled põhimõtteliselt alates 13. eluaastast kütnud kaks korda nädalas proovi, siis tahaks mingi hetk mõnda muud kogemust saada ja nii me otsustasime.

Ainus, kes on algkoosseisust vahetunud (kui sündimängija lisandumist mitte arvestada) on laulja Ats.
Jaan: Kusjuures, meil kunagi oli kaks lauljat. Sellest pole väga palju juttu tehtud. Aga ses bändis, mis hiljem oma lugudega tuntuks sai, seal oli Ats jah.

Aga kui Ats enam bändi teha ei viitsinud, kas otsisite aktiivselt uut lauljat ka?
Jaan: Mingi hetk oli täpselt siuke seis, et me ei kujutanudki ette kedagi, kes võiks olla Atsile asendaja. Meil põhimõtteliselt tekkis sundolukord, kui pidime esinema No-Big-Silence’i „War in Wonderlandi” esitluskontserdil ja meil oli hädasti lauljat vaja. Ja siis… millal see Mushy seal Põlvas esineski?
Taavi,Jaagup: Noortebändide Festivali ajal.
Jaagup: Jah, siis me olime seal Taavit näinud ja arvasime, et ta on ainus mees, kes seda teha võiks, ja me kõik ühehäälselt otsustasime, et teeme selle WiW kontserdi temaga.
Taavi: Taavi oli selles suhtes väga meeldiv üllatus. Ta oli kohe nõus ja me jäime taga samas väga rahule. Väga kiiresti ja tasemel tegi oma asja ära.
Jaan: Mingi hetk me mõtlesime, et me ei tee Bini, kui koosseis muutub. Pigem ei tee üldse. Mingi hetk samas mõistsime: „Kurat, kui meie neljakesi tahame teha ja üks mitte, siis miks peaks asja poolikuks jätma?”

Samas Taavil on äkki Mushy suuremaks prioriteediks kui Bin. Kui te otsustate jälle aktiivsemaks muutuda, kas hakkate uut ja püsivat vokaali otsima?
Jaan: Vaevalt. Ma arvan, et me saame kõik muusikategemisega ise hakkama. Taavi on tõestanud ennast sellise inimesena, et ta tuleb proovi ja adub kõik kohe ära. See Bini tegemine ei eelda temalt tohutut ajakulu või mingisugust ressurssi. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga…
Taavi: Talle endale meeldib meie teema ka. Ma ei näe probleemi, et ta poleks huvitatud tegema.
Jaan: Minu meelest on see igati okei, kui ta võtab seda oma kõrvalprojektina. Mike Patton ütles ka, et Faith No More on tema side-project, kuigi enamus teab teda just selle kaudu.

Väidetavalt olete te ka uut materjali kirjutanud. Iseloomustage veidi, mis suunas liigute.
Jaan: See info, et me kirjutame uue plaadi jaoks materjali tuli ei-tea-kust.
Taavi: Tegelikkuses on meil praegu üks täiesti uus lugu ja enne seda oli neli uuemat, mis loodi pärast Incomplete’i ilmumist.
Jaan: Meil oli palju ideid, mis tulid pärast Incomplete’i, aga mis jäid teostamata, nii et realiseerime neid hetkel. Samas vaatame, kui tuleb uusi ideid, siis arendame neid edasi, aga me ei rõhu sellele, et uue aasta jaanuariks peab meil olema uus plaat ja kümme lugu. Me vaatame. Kõikidel on omad tegemised ja mõnel on teised bändid.
Taavi: Me võtame Recycle’it lõbuna, et endal lahe ja vinge oleks, mitte et oleks vaja kuskile jõuda kindla suunitluse nimel.
Jaan: Põhiline vahe tolleaegse ja praeguse Recycle Bin’iga ongi, et hetkel ei toimu sellist push’imist nii väga. Tol ajal oli hull nooruslik entusiasm, et välismaale ja ei-tea-kuhu veel. Praegu on see asendunud sellise ratsionaalse bänditegemislõbuga.
Jaagup: Ainuke stiil, mida hea meelega teeks. Võib olla ka muid projekte ja bände, aga minu jaoks jääb see ainukeseks. See aeg, kui ma sellega ei tegelenud, tundsin, et midagi on puudu.

Kas te olete ise „Incomplete Schizophrenia” üle uhked? Omal ajal avaldas see paljudele muljet ja teil tekkis ka täiesti arvestatav fännibaas, mis ei koosnenud peamiselt 13-aastastest tüdrukutest.
Jaagup: Respekt kõigile, kes meile kunagi toeks on olnud. 13-aastastele tüdrukutele on see muusika liiga keeruline, mida seedida.

Te olete lihtsalt liiga koledad…
Jaagup: Seda võib-olla ka.

Te tulite kõik omal ajal Vanalinna Hariduskolleegiumist, kust tuli omal ajal päris palju bände. Tormented, Theta State jne. Kas see, et te jäite põhiliselt ainsaks, kes laiali ei läinud, motiveeris teid Recycle’it tegema?
Jaan: Pigem oligi seltskond põhjuseks ja klapp oli hea. See motiveeriski. Me hakkasime seda bändi tegema nii noorelt, et me polnud elus palju kogenud, ja me koos kogesimegi väga palju uut ja huvitavat. Ma arvan, et just see side hoidis meid koos ja see on praegugi tugev.

Nii et kõikidele korraldajatele võib öelda, et te pole laiali läinud ja nad võivad teid julgelt kutsuda?
Jaan: Ma arvan, et korraldajad peavad elementaarsed tingimused täitma…
Taavi: Ja eks me ise natuke valime, kus me üles astume.
Jaan: Eestis ei ole mõtet siukse muusikaga iga nädalavahetus esineda. Mõttetu.
Taavi: Siis kaob see lõbu ka ära, kui liiga tihedaks läheb asi.

Mida peaks teilt lavalt ootama need, kes pole Recycle Bini kunagi laval näinud või olid liiga noored, kui te tihedamalt esinesite?
Jaan: Kindlasti kõlavad need lood, mis olid „Incomplete Schizophrenia” peal, palju paremini sellepärast, et me oleme muusikutena väga palju arenenud…
Taavi: Ja saab ka törts uuemat kraami kuulda, mis pole…
Jaan: Mis ei kõla üldse kui „Incomplete Schizophrenia”.
Taavi: Suhteliselt laia kõlaga.
Jaan: Nüüd ta pole enam nii incomplete, nüüd on ta juba complete.

Lõpetuseks äkki midagi, et keegi kannatamatult uudiseid uue plaadi kohta ei ootaks.
Jaan: Tähtaega ei ole.
Taavi: Kui tuleb, siis tuleb.
Jaan: Kui tekib mingiks hetkeks piisavalt palju häid lugusid, millest saab plaadi kokku panna. Kui on jõudu-jaksu ja finantsi, et kuskile stuudiosse minna, siis vaatab.
Jaagup: Ma arvan, et kui plaat peaks tulema, siis me rõhume rohkem kvaliteedile, võrreldes eelmise plaadiga, sest see oli liiga vähese ettevalmistusega tehtud.
Jaan: No me olime noored ja lollid ka. Selline sõna nagu „saund” ei öelnud meile tol hetkel mitte kui midagi.