Recycle Bin on üks neist bändidest, kes on suutnud lõhkuda dogmasid ja nihestada paradigmasid. Enne nende esilekerkimist polnud normaalne, et teismelised võtavad kätte ning hakkavad tões ja vaimus (ning üsna ruttu ka igati arvestataval tasemel) tegema kaasaegse kõlaga kurjemat sorti rockmuusikat. Kümme aastat hiljem, kui on normaalne, et Pärnu keskkoolipoisid võidavad MTV auhinna, istusid Recycle Bini algkoosseisu liikmed kitarristid Robert Vaigla ja Jaan Varts, bassimees Taavi Vunk ning trummar Jaagup Tormis Melu.ee palvel laua taha maha ning asusid vanu aegu meenutama. Mida kõike Recyle Bin esimesena ei teinud?

Vanad te olite?
Jaan: 12 – 13. Tegelikult sai see alguse suuresti koolist. Oli mingi näidend, kuhu oli vaja taustamuusikat. Teostasime selle, Rolling Stonesi mängisime.
Robi: Siis hakkas asi veerema. Vaatasime, et oo – täitsa äge on.
Taavi: Vanalinna koolis oli ka muusikakool, paljud õppisid seal mingit pilli.
Jaan: Bändile määrati isegi juhendaja. Urve Siipsen, kes õudselt palju ajas neid bändiasju. Ilma temata oleks me etenduse ära teinud ja võib-olla polekski edasi teinud.
Robi: Ma ei tea…
Jaan: Tema sebis kohe suve peale mingid kontserdid vanalinna päevadele ja Watergate’le.
Jaagup: Õllesummerile!
Jaan: See oli kohe esimene suvi, see innustas edasi tegema.
Robi: Minu meelest oli innustus varem. Kui me juba tegime, siis Urve tuli ja hakkas sokutama asja kui nägi, et meist saab nahka küll. Ta nägi meis potentsiaali. Ütleme nii, et ta oli mänedźer.
Jaan: Need on nii ammused ajad, kõike enam ei mäletagi…
Robi: See oli päris naljakas, kevadel hakkasime tegema ja suvel oli juba päris palju keikkasid.
Jaan: Kusjuures suurtel festaritel.
Robi: Võib-olla oli see sellepärast ka, et tol ajal olime haruldane nähtus, et polnud selliseid tattide bände üldse nagu. Mis sellele õllesorinas mehele ikka vaja on? Tatt on laval ja mängib Metallicat ka. Lahe!
Jaan: Sellal oligi ainus noorte bändide festar Alo Mattiiseni muusikapäevadel. Sellist asja nagu Noortebänd ei olnud.
Robi: Tegelikult ei olnud need Mattiiseni päevad ka bändidele. Rohkem kooridele. Seal oli eraldi bändivoor.
Taavi: Instrumentaalkategooria. Seda enam ei ole.
Jaan: Ongi nii või?
Robi: Ma just proovisin õe bändi sinna sokutada. Jõle kurb, et selliseid üritusi hakkab ära langema. Samas meil on Delfi Noorte….
Jaan: Minu meelest neid noortebändide üritusi-konkursse on juba liiga palju.

Oma lugusid hakkasite tegema samal ajal kui Eestisse jõudis täie hooga nu-metal?
Robi: Me hakkasime isegi varem lugusid tegema.
Jaan: 99 kevadel hakkasime bändi tegema, 99 sügisel oli esimene lugu.
Robi: Loo nimi oli „Failure“
Jaan: Nu-metal jõudis varem Eestisse. Inimesed kuulasid seda aga bände polnud.

Switch vist oli, hilisem East Tradin Wang?
Robi: Me ei teadnud siis üldse Eesti bändidest suurt midagi, mis toimub undergroundis. Jaan kuulas ammu Panterat. Ma olin grungevend, Nirvana fänn.
Taavi: Mina olin pungivend. J.M.K.E.!
Jaagup: Mina kuulasin Metallicat. Läksin ka Pantera peale üle.
Robi: Miks me nu’d tegema hakkasime?
Jaan: Nu’d oli tollal hästi lihtne teha. Me lihtsalt ei mänginud välja kõiki neid ideid mida oleks tahtnud. Kuulasime küttemat muusikat. Aga läksime vooluga kaasa…
Robi: Meie algsed oma lood olid parajad tilulilud, pop-hala. Mis see põhilugu oli?
Jaan: Tam-tam-tamm-tam…
Robi: Piu-piu kidrasoolod. Ei, nalja sai. Kooliproovid ja mis seal olidki. Me saime iga reede proovi teha, see oli suur sündmus. Eriti kui ilmad läksid soojemaks. Eks me hakkasime õlut ka juba mekkima. Meile anti muusikaklass – tänapäeval on suht raske seda teha – saime võtmed, ühtegi õpetajat koolis polnud. Meil olid uksekoodid. Ükskord leidsime hallitanud saia, terve klassi loopisime saia täis. Idioodid. Aga tol hetkel oli lõbus.
Jaan: Õpetaja loeb…
Robi: Ta saab ka naerda kümme aastat hiljem. Ei, meil vedas. Kool ostis trummid, see oli suur asi mis aitas edasi minna.
Jaagup: Luik ostis koolile trummid!
Robi: … et nad üldse andsid meile kooli tehnikat kasutada. Võtke võimud, tehke. Vinge värk. Tänapäeval enam ei saa niimoodi, ei usaldata vist lapsi?
Jaagup: Liiga palju on kaake.
Robi: Meil polnudki palju vaja, ostsime suure raha eest mingid fuzzid ja sai otse pulti mängitud sellise hea ja mõnusa saundiga. Ibanezi õudused.

Millal teil see bänditegemine tõsisemaks läks, kas 2002. aasta Noortebändi ajal?
Taavi: Pigem juba Guitar Safaris, aasta oli 1999?
Robi: Põhimõtteliselt läks kohe käima.
Jaan: Safari Rock oli 2000.
Robi: Kas meil „Shut up“ oli valmis?
Jaan: 2001 lindistasime, mängisime juba varem.
Robi: Need noortebändid… sealt tuli nii palju tõuget asjale.
Taavi: Alguses oli päris tihedalt neid. Mitu aastat järjest aastas mitu korda sai käidud.
Jaan: Safari Rock oli esimene, kuhu me demo saatsime ja konkursil osalesime. Et konkursile saada, salvestasime Robi kodus demod. Saime sinna esinema. Teine aasta käisime ka. Rohkem enam ei läinud.
Robi: Me saime mingeid naljakaid auhindu.
Jaagup: Ma sain parima instrumentalisti tiitli. Me jäime kogu aeg teisele kohale. Tõsisemad bändid pidid võitma, tõsine üritus oli. Naglad…
Robi: Ma mäletan kuidas ma ise pühapäeva hommikul üles ärkasin. Staff kokku, Safarisse heliproovi, pillile uued keeled peale. Kõige retsim sündmus! Me saime alati kasti Pepsit. Kogu aeg olid mingid Pepsi särgid. Jee, Recyle Bin! Teine koht, võtke kast Pepsit. Meid diskrimineeriti kogu aeg. Aga meile poleks tohtinud ka õlut anda, olime alaealised.

Milline teie staatus tollal oli?
Jaan: Eks me olime ikka noortebänd. Meid vaadati pigem ilmselt kui potentsiaalseid tegijaid mitte kui tol hetkel väga kõvasid tegijaid. Vaadati, et saab asja.
Robi: Meil oli kuni plaadi („Incomplete Schizoprenia“ (2003) – toim.) ilmumiseni see noortebändi märk küljes. Vot kus siis Ats hakkas… Me kutsume seda saundi mida ta tegi kure hääleks. Enne oli kooripoisike, polnud häälemurret olnud.
Jaagup: Kusjuures seda rääkisid vanemad tüübid, et bänd on jumalast toimiv, vahetage ainult laulja ära.
Robi: Meil polnud endalgi munad karvased veel.
Jaagup: Plaat tõmbas jah veidi õigemaks.

Meenutage pisut seda plaadi tegemist.
Jaan: Tegelikult see protsess oli päris pikk. Umbes aasta aega valmistasime ette. Alates kodus demode tegemisest. Ohtralt proove tegime, et materjali kokku saada. Enne plaati me mingi aasta aega ei esinenud. 2003. ilmus plaat, 2002. hakkasime planeerima. Siis mõtlesime, et me ei saa noortebändiks jääda, konkurssidel esineda. Bänd peab edasi liikuma.
Minu meelest on paljud bändid, kes on konkurssidel esinenud noortebändiks jäänud, ei ole võtnud endale suuremaid eesmärke…
Robi: Crashdaf!
Jaan: …need konkursid ei vii ju kuhugi edasi. Plaadiga me astume sammu edasi.
Robi: Viib küll! Võidad video ja auhindu…Oleks meie ajal ka MTV olnud…
Jaagup: Oi-oi-oi!

Aga kui olekski olnud?
Robi: No siis poleks midagi olnud. Istuks siin ja räägiks sama juttu, et käisime ja lindistasime Soomes. Kõik läks persse.
Jaan: Oligi nii, et kui plaadi tegime kevadel valmis – ma olin abiturient, käisin eksamite vahel Linnahallis Elmu Värgiga plaati miksimas – kui materjal lõpuks välja tuli, siis panime planeerimisega täiesti puusse. Me ei saanud seda enne sügist välja anda.
Robi: Tahtsime seda ise välja anda.
Taavi: Me ei teadnud, kuidas süsteem käib.
Robi: Siis selgusid igasugused asjad, et triipkoodi on vaja ja raha on vaja ja…
Taavi: Siis esinesime Õllesummeril..
Robi: See oli mingi Rock Stop!
Taavi: Summer stop!
Jaan: Seal me kohtusime sellise inimesega nagu Henri Lindal (tollal Henri Laasner, hiljem tuntud kui Slide-Fifty ja Ursula mänedźer – toim.). Ta ei julgenud meiega kunagi rääkida. Arvas, et me oleme nii kõva bänd.
Robi: Jaan – sorry! – ta korraldas ju Noortebände. Kui me konkursi võitsime, siis me teda juba teadsime.
Jaan: Jah, aga me polnud rääkinud. Siis hakkasime rääkima, et meil on plaadimaterjal. Ta oli kohe nõus, et davai anname välja, teeme tuuri! See tuuri idee meie poolt ei tulnudki.
Robi: See oli boonus ja suvalises kohas vette hüppamine. Kõik oli vinge. See oli ka Henrile paras pähkel, ta polnud varem ühtegi plaati välja andnud. Me tahtime ka… See oli digipakk, mingi 2003 polnud Eestis ühtegi digipakki.
Jaan: Oli!
Robi: Karmima rea asju…
Jaan: Ikka popiasju oli.
Taavi: Metali plaate oli üldse vähe.
Jaan: Aggressorid olid ammu ilmunud. See, et sina nii noor olid…
Robi: Seda küll. Aga nagu tänapäeval, nii massiliselt polnud.
Jaan: Aga see tuur oli bändile väga hea kogemus. Iga nädal esinesime. See oli hea trenn, me ei teinud tuuri ajal ühtegi proovi. Tänu sellele sai bänd hea baasi alla. Nüüd kui uuesti proove tegema hakkasime, polnud vaja vanu lugusid uuesti meelde tuletada. Kohe tulid välja. Ma arvan, et see oli tänu tuurile. Iga nädal mängisime sama kava ja bänd toimis just kontsertidel tänus sellele väga hästi. Nädala sees käisid koolis ja nädalavahetusel sõitsid kuhugi Valka või Viljandisse mängima.

Kõik oli hästi, kuid miks bänd laiali vajuma hakkas?
Robi: Pärast tuuri me nipet-näpet esinemisi ju tegime…
Jaan: Pärast tuuri oli meil üks kontsert, mis oligi Bini hüvastijätukontsert. Mitte, et me läheks laiali, vaid et me hakkame sellest plaadijandist ja tuurist puhkama, uut materjali kirjutama.
Taavi: Me ei olegi konkreetselt laiali olnud. See oli pigem selline enese kogumine.
Jaan: Kui lähemalt vaadata, siis tollal me olime keskkoolis. Mina olin lõpetanud, teised lõpetamas. Me olime teinud bändi väga intensiivselt. Plaat, tuurid. Noore inimese psüühikale mõjub see väga põnevalt.

Staarihaigusi põdesite?
Jaan: Ei, seda küll… Mis staarindusest siin Eestis rääkida saab? Kroonika kaanel me polnud, olime underground-bänd. Aga jah – tekkisid muud valikud, et mida pärast keskkooli lõppu teha. Tollal oli see bändi tegemine nii tavaline. Neli-viis aastat intensiivselt tehtud ka. Tekkisid muud valikud, mida elus teha.
Robi: Seda võimalust polnud, et nüüd olemegi igavesti ainult bändimehed ja… Heviga poleks siin end üleval pidanud.

Ometigi – Jaan on praegu Horricane’is, Jaagup Pedigrees ja Robi amet ongi kitarrist…
Jaan: See kõik on hilisem!
Robi: Mina olen see lits mees! (Ilmselt vihjab Robi sellele, et tema põhitöö ongi erinevates koosseisudes kitarri mängida – toim.)
Jaan: Kui sa oled mingi aja bändi teinud ja siis enam ei tee, siis näpud hakkavad sügelema…
Taavi: ma arvan, et Bin tuli ka selle pärast uuesti kokku.
Robi: Kui me pausi tegime, siis me tegime ju viienda sünnipäeva kontserdi.
Taavi: Mnemicuga oli üks kontsert.
Robi: See oli pärast. Pärast juubelit jäime jälle ju puhkama.
Jaagup: No-Big-Silence’ga oli Tartus ja Tallinnas.
Robi: Kristo Kotkas pakkus, et neil tuleb plaat, et teeks kaks kontserti. Me olime selleks ajaks pillid varna visanud, Ats oli Londonis ja õppis mingit filmivärki. Muidugi ta lubas suure suuga, et tuleb tagasi. Siis Atsi ei tulnudki tagasi… Ta tuli aga ta andis mõista, et vabandust, aga ma ikkagi ei viitsi seda teha.
Jaan: Kuna me olime Kristole lubanud ja plakatid olid trükis, siis meil polnud valikuid. Istusime Hellas Hundis ja mõtlesime mida teha.
Robi: Mushy oli esinenud samal aastal Noortebändil. Mõtlesime, et võtame Taavi kahele kontserdile kehaks. Ära tegema. Ta oli üllatunud, kui me helistasime. Recycle Bin oli ikkagi jumalad tema jaoks. Aga ta oli kohe nõus ja nii ta läkski. Proovid temaga olid väga valutud. Ta teadis repertuaari, lood olid peas. Kõik see tuli loomulikult.
Muidugi vanad fännid rääkisid, et see pole enam see bänd ja ta ei kõla nii nagu peab. Kõik on teistmoodi. Mis siin ikka – igas bändis tuleb ette muutusi. Nii me kaotasimegi Atsi.

Kui te sellel puhkeperioodil neid üksikuid kontserte andsite, siis mis tunne oli lavale minna, kas tuttavaid nägusid oli publikus palju?
Robi: Polnud kaks aasta midagi teinud. Hea tunne oli. Mõnus. Polnud ammu suuri lavasid kütnud.
Jaan: Rock Cafe ja Tartu Sadamateater. Eks NBS tõi enamuse publikust.
Robi: Oli näha, et mõned inimesed olid meie pärast kohale tulnud, et Bini saundi jälle kuulda. See oli aus tunne. Kindlasti aitas kaasa, et me oleme jälle nii kaugel, et teeme EP’d.

Räägi sellest veidi…
Robi: Kaks lugu on vanad.
Jaan: Vahetult enne seda perioodi, kui otsustasime pillid kokku panna. Kaks on sellest korrast, kui Mnemic esimest korda Tallinnas käis.
Jaan: Vanad lood on vaja ära saada, laseme punni eest ära.
Taavi: Ideid mida pole ära teinud on tegelikult päris palju.
Robi: Oota – me lasime singli ka ju välja vahepeal. „In Cover Of Peace“.
Taavi: See oli proov, testisime kuidas bänd oskab stuudios töötada.
Jaan: Aga selle EP oleme põhimõtteliselt ise teinud. Salvestasime minu stuudios Sound Fortress ja väga palju nalja sai. Vaadake YouTube’st neid klippe kuidas protsess käis.
Taavi: Algul me tahtsime päris plaati aga saime aru, et pole mõtet tormata.
Jaan: Pikk plaat võtab meeletult aega, energiat ja raha. Saime aru, et kui oleksime hakanud seda tegema, siis keegi poleks sellest bändist enne kahte aastat midagi kuulnud. Mõtlesime, et teeme lühikese EP, et bändist märku anda, et bänd tegutseb. Samas siin uuemat loomingut ju ei ole… Nostalgilised lood, endale tunduvad juba veidi primitiivsed.
Robi: Samas tuleb punn eest maha võtta. Peame selle plaadi ka tegema. Aga sellega peame olema marurahulikud.
Taavi: EP mõte on ka selles, et see laiali saata, et plaadile väljaandjat leida.
Robi: Vana hea, et saaks ikka välismaal… Hea iroonia aga peab proovima. Siin selle muusikaga südameid ei võida. Väikesed on kõik „veski“ peal väljas, metalcore. Keegi ei teagi Binist midagi. Tänapäeva noored pole kuulnud! Me oleme peerud!

Vana sa oled?
Robi: Kakskümmend kolm. Ei tahaks öelda, et peer või isa. Praegu on hoopis teine värk, kõik kuulavad metalcore’i.
Jaan: Bini kohta on öeldud, et see on metalcore’i pioneer. Naljakas.

Aga mingis mõttes ikka olete pioneerid. Kasvõi muusikastiili importijana?
Jaan, Robi, Taavi, Jaagup: Kindlasti on meil oma käekiri.
Robi: Sellist muusikat polnud enne tehtud. Atsi vokaalgi kõlas teisiti kui muudel küttebändidel. Seal oli mingi originaalne säde sees. Ükspäev kuulasin albumit ja leidsin vanadest lugudest vingeid ideid. Kui teeks selle plaadi uuesti nullist…
Jaan: Nii võibki jääda mõtlema. See on lõpetatud. Punkt taga ja joon all. See plaat oligi „Incomplete Schizophrenia“ tähendas, et plaat oli kirjutatud kuni selle väljaandmiseni. Seal oli loomingut, mida ma olin kirjutanud kui olin kolmteist ja loomingut kui olin kuusteist. Suur vahe oli. Sellepärast oligi selline skisofreeniline album. Incomplete sellepärast, et me polnud siis nii head pillimehed, et kõiki oma ideid välja mängida.

Mis kohal on Recycle Bin teie eludes?
Robi: Number üks kohal. Pillimängu õppimine ja kõik sai sealt alguse. Siiamaani saame tüüpidega väga hästi läbi.
Jaan: Minu jaoks on see sõpruskond, kellega on mõnus õhtuti proovi teha, ühiseid ideid genereerida. Selliseid sõpru, kellega sa oled koos oma esimesed õlled joonud ja muid nalju teinud, selliseid tänapäeval enam ei leia. Ongi mõnus proovikas uut materjali teha.
Robi: Me teame üksteist
Taavi: Sürr energia.
Jaagup: Bin on kindlasti esikohal. Pedigreesse olen ma sisse elanud aga see on veidi teise generatsiooni bänd, ülejäänud on kümme aastat vanemad. Niipalju ühtekuuluvustunnet ei ole. Aga stiil pole päris minu lemmik, Bin on see, mis mu mootori tööle paneb
Taavi: Binis on energia ja üksteisemõistmine on kuidagi nii loomulik.

Loe pikemalt: Melu.ee, "Recycle Bini musketäride kümme aastat hiljem"

Album „Incomplete Schizophrenia“ ilmus 2003. aastal, singel „In Cover Of Peace“ 2008. Recycle Bin tähistab kümne tegutsemisaasta möödumist "Distorted Visions" EP plaadiga, mille presentatsioonid toimuvad 10. aprillil Tallinnas Rock Cafes ja 17. aprillil Tartus Rock’n Roll Heavenis. Kontsertidel on lavale tulemas hulgaliselt sõpru ja erikülalisi, kelle seas on näiteks vanameistrid Tõnis Mägi ja Bonne (Pedigree).