2. mail Kultuurikatlas toimuval Old Skool Madnessi ja Myra festivalil astub üles ka 90ndate aastate üks kuumimaid DJ punte – Red Alert ja Mike Slammer, kes üritavad üldjuhul madalat profiili hoida. Otsustasime siiski Red Alerti küsitleda ning uurida nii mineviku kui ka tuleviku kohta.

Kust leidsid endale esinejanime Red Alert?
Kui aus olla, siis enne reiviskenesse süvenemist meeldis mulle väga hip-hop ja mu lemmik DJ oli Red Alert, kes pärines New Yorgist. Varastasingi tema nime! Ma pole üldse kindel, kust Mike Slammer oma nime võttis, kuna ta eesnimi ei ole isegi mitte Mike. Too periood on veidi hägune. See võis tuleneda sellest, et meie esimene EP kandis pealkirja „Slammer”.

Millal sa muusikategemisega alustasid ning kuidas see arenes?
Mike oli kunagi rokkbändis ja ma olin hip-hop’iga seotud kuni 1990nda aastani. Umbes sel ajal sai Inglismaal hardcore/reivi skene ülimalt populaarseks ja kõik tahtsid olla kas DJ-d või reivilugude produtsendid. Isegi tüübid, kes olid päeval kas elektrikud või torumehed, üritasid nädalavahetustel reiviskenes läbi lüüa. Me soetasime natukene stuudiotehnikat ja ma hakkasin sämpeldama kui hull, samal ajal kui Mike mängis sünti. Lõpuks hakkas see end ka ära tasuma.

Kust te inspiratsiooni saite? Kuidas lõite muusikutena läbi? Mis on olnud teie karjääri tipphetkeks?
Me sämpeldasime kõike alates hip-hop’ist lõpetades reggae’ga, miksisime selle kõik kokku, lisasime mõne klaveri- ja bassikäigu ning lootsime, et see kõlab hästi. Me tegime Mike’iga kaheksa esimest väljaannet plaadifirma alt ning aastatel 1993–1995 müüsime meeletul hulgal vinüüle, samuti mängisime paljudel üritustel plaate, ükskord isegi Prodigyt soojendades. Karjääri tipphetkeks on vaieldamatult aastavahetuse pidu Wembley staadionil 1995. aastal, kus me esinesime 10 000-pealisele publikule.

Mis oli teie esimene üllitis ning milline neist on populaarseim? Milline on teie lemmik ja miks just see?
Esimene oli „Slammer EP”, mille väljastas Brain Records, aga meil sai peagi villand teiste inimeste soovide järgimisest ja asutasime oma plaadifirma. Selle alt ilmus esimesena EP „Hold Tight”, mida müüsime esimese nädalaga 5000 tükki. See andis aimu, et oleme õigel teel. Meie isiklikuks lemmikuks on EP „Original Bad Boy”, kuna selle 3 lugu valmisid üpriski kiiresti, kõlasid hästi ja see müüs väga hästi. Meie tuntuim lugu on kindlasti „In Effect”, mis on olnud lugematul arvul albumitel ja kogumikel, seda on hulganisti remiksitud ja seda on ostetud 50 000 tükki.

Mis muusikalise suuna olete praegusel ajal võtnud? Kui tähtis on muusikakarjäär teie elus? Kas kõik on läinud ootuste kohaselt?
Ausalt öeldes lõppes meie karjäär aastal 1996. Hardcore/reivi skene jagunes kahte gruppi: ühed keskendusid drum’n’bass’ile ja teised happy hardcore’ile ning me polnud kummastki väga vaimustuses. Selle asemel keskendusime klubiürituste korraldamisele ja aastatega läksid peod aina suuremaks. Me oleme nüüd kindlalt üks Inglismaa suurimaid reivide korraldajaid, tehes aasta läbi pidusid publikule, mille arv küündib 15 000-ni.

Kas muusika tegemine ja mängimine tasub end ära? Millega te elatist teenite?
Ma ei usu, et tänapäeval muusikaloomisega ära elab, kuna kõik laadivad seda Internetist alla ja CD-de müüginumbrid langevad, aga DJ-na töötamine võib kasulik olla küll. Tänapäeval on näiteks sellised DJ-d nagu Tiësto miljonärid – see on täiesti hull. Meie üritustel mängivad DJ-d on pidevalt väga hõivatud ja neil läheb päris hästi.

On sul iidoleid?
Tuleb mainida, et ei ole. Meile on tunnustust avaldanud mitmed suurnimed, kes alustasid ammu enne meid, nagu Carl Cox või DJ Hype. Nad on olnud alati tipus, ennast järjepidevalt arendades, samas säilitades väärikuse.

Mis on teie tulevikuplaanid?
Suuremad ja valjemad peod!

Milline on praegu olukord Inglismaa hardcore/reiviga?
See on täitsa populaarne ja seda juba aastast 2002. Siiani tehakse ülimalt palju head muusikat ja skenesse tuleb kogu aeg n-ö värsket verd, mis on iseenesest tore.

Mida te Eestist teate?
Oleme kuulnud, et see on üks ütlemata tore koht, ning oleme juba pikemat aega siia tahtnud tulla, nii et oleme õnnelikud, et Ats meiega ühendust võttis.

Olete ehk Eesti artistide loomingut kuulnud?
Kahjuks pole, kuid oleme põnevil avastamaks, mis teil seal toimub.