Martin Lazarev
Sander Sõnajalg küsitles põhjalikult Inglismaalt pärit Rhythm Doctorit, kes veab Eestis juba 1997. aastast koos Raul Saaremetsaga Mutant Disco nimelist menukat peosarja.

Ajalugu ja isiklik

Kui kaua sa juba Eestiga seotud oled olnud?
Ma arvan, et käisin esimest korda Eestis 1996. aastal. Olime tegelikult Raul Saaremetsaga kirjavahetuses juba kaks aastat enne seda.

Nii, et Raul kutsus su siia?
Jah, ta kirjutas mulle. See on tegelikult päris hea lugu, üritan selle lühidalt kokku võtta. See oli väga ammu…võis olla umbes 1990. aaasta paiku. Ma mängisin pikka aega ühes Londoni piraatraadios nimega Fantasy FM. See oli üks peamistest jaamadest, mis mängis house’i. Üks mu vana sõber linnast, kus ma varem õppisin, kolis Londonisse. Olin temaga kontakti kaotanud. Ta lindistas mu saateid, kuigi ma ise seda ei teadnud, kuna me siis enam ei suhelnud. Ühel päeval sain piiparile sõnumi “Siin Silly Pete… hea saade!”. Olin üllatunud, kuna me polnud juba umbes kaheksa aastat suhelnud. Nad olid läbi John Peel’i saanud kirjasõpradeks Raul Saaremetsaga. Kui John Peel sai Raulilt Röövel Ööbiku kassetid, jagas ta Rauli aadressi mõningatele inimestele edasi ja küsis, kas keegi tahaks neile Tallinna tüüpidele kirjutada. Minu sõber Pete oli vist ainus, kes kirjutas. Neist said Rauliga kirjasõbrad. Siis hakkas Pete Raulile igasuguseid kassette saatma. Raul tahtis saada kõikvõimalikke piraatraadiojaamade saadete lindistusi. Pete saatis talle igasugust kraami – väga erinevat sorti muusikat. Lõpuks küsis Pete Raulilt, millised kassetid talle kõige rohkem meeldisid. Raul ütles, et talle meeldib väga see Rhythm Doctori kassett. Pete vastas: “Kummaline kokkusattumus…Rhythm Doctor on tegelikult mu vana tuttav.” Siis Raul kirjutas mulle ja ma kirjutasin talle vastu. Nii me tuttavaks saimegi. Kassetid sai Raul ilmselt umbes 1992. või 1993. aastal. Eestisse tulin 1996. aastal.

Teist said kirjasõbrad?
Jah, kirjutasime vahel. Ja ta saatis mulle oma muusikat. Juhtisin sel ajal plaadifirmat MAMA Records. Ta saatis mulle Hüpnosauruse kasseti. Mingil perioodil mõtlesime tõsiselt anda see Inglismaal MAMA Recordsi alt välja. Paraku ei saanud see teoks. Kasseti kvaliteet oli halb, kaalusime materjali uuesti lindistamist. Aga kahjuks ei jõudnud me seda kunagi teoks teha. Pärast seda kutsus Raul mu esimest korda Eestisse.

Ilmselt sa mäletad, millal tegite Eestis koos esimese Mutant Disco?
Jah ikka, see on ju “ajalukku kirjutatud”. Detsembris oli meil 17. sünnipäev… esimene toimus detsembris 1996.

Kas alustasite Mutandiga kohe, kui Eestis käima hakkasid?
Ei, enne seda käisin siin niisama vahel plaate mängimas, kui Raul kutsus. Väga täpselt ei mäleta, aga see oli vist juuli 1996, kui siin esimest korda mängisin. See oli Warehouse Groove pidu Tselluloosi vabrikus (mis tol ajal meenutas pigem vabriku varemeid). See oli suur üritus, enam kui 800 inimesega. Raul ei korraldanud toona neid asju üksi. Warehouse Groove’i korraldas Kristjan Vosman, Drummie vend, kes üleüldse korraldas mitmeid neist varajastest pidudest. Erinevad korraldajad käisid Rauli käest küsimas, kas ta saaks aidata mõnda välismaa DJ’d tuua. Samal nädalavahetusel mängisin veel teisel õhtul klubis Bel Air, see oli seal Venus klubi majas, kus praegu on sex shop.

Ja mis muutis Eesti sinu jaoks atraktiivseks? Kohalik skene ei olnud siis ilmselt kuigi arenenud?
Olin valmis igale poole minema, olin uudishimulik. Ma ei teadnud Eestist praktiliselt mitte midagi peale selle, mis Raul oli mulle rääkinud.

Nii, et see oleks võinud sama hästi ka mõni teine riik olla?
Põhimõtteliselt küll. Kuigi samas…kogu see taust. Raul saatis mulle Raadio 2-e kuulajate lemmikute edetabeli. Minu mixtape oli seal sees… number 2 kui ma ei eksi. Lisaks oli Raul ka paar aastat varem mind siia mängima kutsunud, aga siis kukkus see üritus läbi. Ma ei tea, kellega ta toona asju ajas, ta ei olnud ise põhikorraldaja.

Sa tegid mitmeid aastaid Raadio 2-s saadet “London Calling”. Mis su praegune side Londoniga on? Oled sa Londonist pärit?
Ei, Londonist pärit ma ei ole. Kolisin Londonisse 1986. aastal. Pärit olen Birminghamist. DJ olen olnud umbes 1976. aastast. Alustasin mängimist pungi ja reggae‘ga.

Ja mis tõi su elektroonilise muusika juurde?
Elektrooniline muusika mingis mõttes areneski pungist – Cabaret Voltaire ja selline post-punk.

Kui sa alustasid DJ-na 1976. aastal, siis ilmselt eriti palju elektroonilist muusikat, mida mängida, ei olnudki?
Ei. Aga siis hakkas tulema väga head elektroonilist diskot ja muud sellist. Erinevad stiilid oli suhteliselt segiläbi, inimesi see siis ei häirinud. Nagu näiteks varajased Simple Mindsi lood või Cabaret Voltaire, nagu juba mainisin. Inglismaa sai sõltumatu elektroonilise muusika keskuseks. Ma olin väga põnevil. Elektrooniline muusika oli siis seotud ka disko skenega, neid stiile mängiti koos.

Oled ilmselt elukutseline muusik ja promootor?
Nojah. Olen sellega lihtsalt nii pikka aega tegelenud…ma usun, et see on suur eelis. Ainus muu töö, mida olen viimase 30 aasta jooksul teinud, on töötamine plaadipoes.

Räägi, palju sa tänapäeval väljaspool Eestist esinemas käid?
Mängin ma siiski kõige rohkem Eestis. 2013. aastal mängisin võibolla neljas-viies kohas väljaspool Eestit. Need korrad olid peamiselt Inglismaal, kuid väljaspool Londonit. Ei tule isegi meelde, millal ma viimati Londonis mängisin…viimane kord oli vist siis, kui mängisin Madam Jojo’s vanemat souli, r’n’b-d ja džässi. Aga rohkem olen mänginud väiksemates linnades. Londonis midagi uut teha on keeruline. Selleks peaks ilmselt pidevalt seal kohapeal viibima. Kuna ma ise olen seal vaid poole ajast, oleks seal mingit üritust korraldada üpris raske. Enamus esinemised, mis ma Inglismaal saan, on ühel või teisel moel seotud vanema muusikaga, näiteks vanema hausi või džässi õhtud. Olen mänginud näiteks Shiftless Shuffle džässiõhtutel, Margate Soul Weekend festivalil ja mujal. Käisin mängimas ka Coventry’s – linnas, kus kunagi õppisin ja kust on pärit 2 Tone muusika. Olin selle skenega omal ajal veidi seotud. Mängisime koos Jerry Dammers’iga, kunagise The Specials’i lugudekirjutajaga. Oleks tore, kui mul oleks kuskil Inglismaal ka mingi regulaarne üritus. Ilmselt ainus võimalus oleks see üritus ise luua või kellegagi koostööd teha. Paari asja olen ka proovinud, aga jah…

Mitu õhtut sa kuus keskmiselt mängid? On see sinu jaoks ideaalne number või tahaksid mängida rohkem/vähem?
Mängin 3-4 korda kuus. Olen selle numbriga rahul.

Vahel tüütab ära ka?
Ei, ei tüüta. Häirib see, kui asjad vahel läbi kukuvad või ei teostu nii nagu oleks tahtnud.

Kas vahel enne pidu on ka tunne, et “täna tegelikult ei viitsiks kuhugi välja minna, vaataks parem kodus telekat”?
Väga harva. Üldiselt ainult siis, kui enesetunne pole kõige parem. Mulle alati meeldib muusikat valida ja mõelda, mida mängida. Ei, sellist tunnet üldiselt ei ole.

Palju aega sa iga nädal uue muusika läbikaevamise peale kulutad ja kust ise uusi asju leiad? Või on need ärisaladused?
Saladusi ei ole. Raadiosaate ettevalmistamisel kulub muusika leidmiseks tavaliselt kahekordne saate pikkuse aeg. Praeguse kahetunnise saate ettevalmistamiseks läheb umbes neli tundi või ka veidi rohkem. Seda juhul, kui ma keskendun. Aga vahel hakkab miski huvitama – hakkan mingit artisti või label’it lähemalt uurima, avastan üha uusi seoseid ja linke edasi. Arvutiga on see lihtne. Kogu uue muusika ostangi digitaalselt. Plaadipoest ostan plaate üpris harva. Satun plaadipoodi umbes korra kuus Londonis ja kui sealt midagi ostan, siis on see tavaliselt vanem muusika, midagi kogumisväärtuslikku, mõni box set või limiteeritud väljaanne või 12-tolline. Vinüülide peale ma väga palju ei kuluta, neid on juba niigi liiga palju.

Aga kodus tümpsub tihti techno?
Ei, sellele on mul palju alternatiive – džäss, reggae, soul, easy listening. Klubimuusika mängib kodus harva või vähemalt kaasaegne klubimuusika mängib harva.

Kas harjutad vahel oma sette ka enne läbi?
Ei, ma ei ole seda kunagi teinud. Või võibolla ainult esimesed 3-4 aastat, kui sain oma esimese mikserpuldi ja muu tehnika – siis ma küll vahel harjutasin. Aga viimased 20-30 aastat pole harjutamiseks vajadust tundnud.

Vahel mängid pidudel väga pikki sette, mida teised eesti DJ’d väga harva teevad – näiteks üksinda neli tundi järjest. Kas see formaat laseb sul teha midagi, mida näiteks tunnise seti sees teha ei saaks?
Jah ikka, selles ongi ju kogu mõte. Siis saab kodust kaasa võtta laia valiku muusikat ja vaadata, kuhu selle muusika ja nende peole tulnud inimestega lõpuks välja jõuab.

Sa naudid seda rohkem kui näiteks lühikest setti Mutant Disco’l?
Ilmselt tõesti. On tõesti veidi huvitavam mängida, kui sul on vähemalt korralik paaritunnine sett. Aga samas, mõnikord tekitavad ka need lühikesed setid väga hea vibratsiooni, eriti näiteks, kui me mängime Rauliga kahekesi back-to-back’i. Tõmbame üksteist hästi käima. Vahel kahekesi lühikest 40-minutilist setti mängides saab sinna panna tõelise energialaengu.

Ja Rauliga kahekesi koos mängides mõistate te üksteist täielikult? Kas ta rikub ka vahel su plaane ära, kuhu suunas näiteks setti edasi arendada?
Ei, seda ei juhtu ausalt öeldes kunagi. Asi töötab.

Mutant Disco

Kas enne esimese Mutant Disco korraldamist jõudsite Rauliga veel ka midagi muud teha?
Enne Mutant Discot tegime mõned Warehouse peod ja siis jõudsime veel Hollywoodis lühikest aega korraldada üritust House of Rhythm. See toimus 5 või 6 korda. Tõime esinema Basement Jaxx’i, Robert Owens’i, A Man Called Adam’i.

Praeguseks võib küll vist öelda et Mutant Disco ja Club Hollywoodi klientuur on täiesti erinev ?
Jah, muidugi. Siis oli see klubi alles äsja avatud, ta oli lahti olnud alla aasta kui ma ei eksi. Omanikud olid huvitatud välismaa artistide toomisest, mina lihtsalt kuidagi sattusin sinna. Raul sel ajal juba tegi seal kolmapäeva või neljapäeva õhtuti mingit üritust.

Mis oli esimeste Mutant Disco’de korraldamise juures kõige suurem väljakutse? Oli teil konkurente?
Tegelikult polnudki mingeid väljakutseid. See oli algusest peale hitt. Ilmselt sattus lihtsalt õige aeg ja õige koht. Alustasime Von Krahlis, esimesed 2-3 aastat polnud praktiliselt mitte mingit konkurentsi, mitte ühtegi teist sellist üritust ei olnudki. Esimesed paar aastat oli see ilmselt ainus igakuine sõltumatu pidu. Siis tuli Vibe ja mõnda aega oli periood, kus Mutant ja Vibe olidki kaks suurt üritustesarja. Ja siis hakkasid vaikselt tekkima klubid, ma mõtlen alternatiivsemad ja väiksemad klubid.

Praegusel ajal vist klubid ei ole Mutant Disco suurimaks konkurendiks?
Nii ja naa. Aga jah, nüüd on nii palju sõltumatuid inimesi pidusid korraldamas: Haigla, Jäck, Search of Sound (kuigi viimaste kohta ma ei tea, kas nad praegu enam selle nime all midagi teevad).

Seega tänapäeval on konkurents tihe?
Eks ikka. Tihti ka üritame kokku leppida ja mitte korraldada üritusi samal õhtul. Näiteks aprillis otsustasime Jäckiga peod kokku panna, kuna meil mõlemal oli väga hea välisartist. Oleks rumal lahutada see publik ära kahe eraldi peo vahel. Kui sul on hea pakkumine välisartistilt ja sulle ei anta võimalust kuupäeva valida, siis lihtsalt võib juhtuda, et asjad langevad täpselt samale päevale.

Mutant Disco peod on toimunud päris erinevates kohtades. Räägi palun veidi sellest?
Kõigepealt olime umbes 6-7 aastat Von Krahlis, seejärel kolisime klubisse Spirit, millega olin isiklikult seotud. Spiritis olime kaks-kolm aastat. Siis kolisime lühikeseks ajaks Privé’sse. See oli ilmselt Mutant Disco jaoks seni kõige keerulisem aeg. Pooled peod olid head, aga pooled…ei olnud nii head. Sõltus palju sellest, kes oli parajasti külalisesineja. Siis kolisime tagasi Von Krahli ja pärast seda algas suurem ringi liikumine.

Siis hakkasite tõesti palju ringi liikuma: Sõprus, F-Hoone, Telliskivi, Kultuurikatla Aed, Noblessner, Sinilind, Studio…
Jah. Ja see on tegelikult parim viis sellist üritust korraldada. Üritame iga väliskülalise puhul mõelda, millisesse kohta Tallinnas võiks ta kõige paremini sobida.

Teete selle erinevate kohtade vahel kolimisega ilmselt enda elu pisut raskemaks?
Seda eriti siis, kui korraldame üritust kohas, kus pole kohapealset helisüsteemi. Siis on küll alati palju probleeme. Kui korraldada üritust kohas, kus pole oma heli, läheb ka produktsiooni hind päris kõrgeks. Vähesed inimesed teavad kui kallid sellised asjad on.

Mulle ei meenu, et Mutant Disco oleks kunagi otseselt ebaõnnestunud. Olen käinud kümnetel teie üritustel, mõnikord on rahvast veidi rohkem, mõnikord veidi vähem, aga ühtegi suurt läbikukkumist ei tule meelde. Kuidas te selle saavutanud olete?
Võibolla üks täielik läbikukkumine on nende aastate jooksul olnud, ükskord ammu Privé’s. Sel õhtul ei tundunud asi õige. Aga kuidas saavutanud oleme…me toome esinema head artistid, mängime head muusikat… Nii, et isegi kui kohale tuleb ainult 100 inimest, tuleb neil kindlasti lõbus õhtu. Ma ei oska muud öelda…
Martin Lazarev
Kas need artistid, keda te Mutant Disco’le toote, on teil tavaliselt kuskil välismaal endal enne ära nähtud?
Umbes pooleks. Mõnikord Raul või Siim soovitavad mõnda artisti, kellest ma võibolla pole varem kuulnudki. Siis me kuulame nende muusikat, arutame omavahel…

Kas te olete mõnikord mängima kutsutud artistides ise pettunud olnud?
Hmm…vahel. Viimastel aegadel peamiselt seoses laptopist mängimisega – mõnikord on heli kvaliteet valmistanud pettumuse. Kuigi see ei peaks tegelikult nii olema, kui artist on ise hea produtsent ja tal on arvutis kallis helikaart, aga miskipärast on ikkagi nii, et laptopist mängimine ei kõla suurel peol nii hästi. Ühel Kino Sõpruse Mutandil oli meil väga hea külaline, hea DJ ja produtsent, lahe tüüp. Kui ta oli 15-20 minutit mänginud, hakkas muusika kõlama kuidagi segaselt, helist kadus ära dünaamika. Mulle tundub, et selline heli väsitab ka publiku ära. Keegi ei suuda seda seletada, kuid tundub, et plaatidelt mängimine kõlab siiski palju paremini, kui laptop’ist mängimine. Võibolla need programmid, mida DJ’d kasutavad – Ableton, Traktor ja teised, võibolla need kuidagi moonutavad neid faile ja heli. Midagi seal igatahes tundub olevat, mis ei ole päris sama kui see, kui panna see fail plaadile ja mängida plaadilt.

Stiililiselt on Mutant Disco’delt päris erinevat muusikat läbi käinud. Umbes 6-7 aastat tagasi tundus, et mängite palju fidget house’i, veidi hiljem oli periood, kus mängisite palju dubstepi. Sina ja Raul kahepeale kokku suudaksite mängida vist enamvähem igat stiili reggae‘st ja pungist kuni drum & bass’i ja jungle’ini. Kas olete omavahel pannud paika ka mingid stiililised piirid, mille sisse Mutant Disco peaks jääma?
Ei, me pole sellel teemal kunagi rääkinud. Ma ei mäleta, et me ise kunagi näiteks drum & bass’i oleks mänginud. Kuigi, kunagi ammu on meil olnud mõned külalised, kes on mänginud drum & bass’i. Aga ei, mingeid piire me omavahel kokku leppinud ei ole.

Aga see, kas konkreetne pidu kaldub stiililiselt rohkem ühes või teises suunas, sõltub vist üsna palju õhtu peakülalisest?
Nojah, samas ei taha ma õhtu jooksul kunagi ühte lugu kaks korda kuulda. Kui meil on näiteks dubstep külaline, siis ei tähenda see kindlasti seda, et ma mängiks terve õhtu ka ise ainult dubstep’i. Ma mängin siis kindlasti ka mitmesugust muud muusikat, mitmeid teisi stiile.

Elektrooniline muusika ja Eesti skene

Ilmselt oled väga hästi kursis vähemalt kahe kohaliku muusikaskenega – Tallinna ja Londoniga. Kas nende kahe vahe on lihtsalt see, et üks on teisest 10 korda väiksem, või on neil ka mingeid täiesti põhimõttelisi erinevusi?
Mõnda aega tagasi olid erinevused rohkem silmatorkavad. Nüüd, kus Eesti on muutnud rohkem euroopalikuks ja integreerituks, on järgi jäänud peamiselt vaid erinevus suuruses. Esimesed 10 aastat kui Eestis käisin oli märgata küllaltki suurt erinevust selles, kui kogenud oli publik: millistel üritustel nad olid varem käinud ja mida näinud. Palju muusikat oli publiku jaoks uudne. Praeguseks on kõik palju rohkem integreeritud.

Kas on midagi, mis sulle Eesti peokultuuri juures eriti meeldib või mis häirib?
Mulle meeldib, et inimestel on Mutant Disco suhtes kõrged ootused. See motiveerib pingutama. Me teame ette, et meie üritusele tulevad teatud tüüpi inimesed, ükskõik kas nende vanus on 22 või 35. Need inimesed tulevad kohale teatud standardi peale, neil on küllaltki kõrged ootused, seega ei taha me latti alla lasta. See on hea. Londoniga võrreldes on Tallinnas rohkem kogukonna-elu. Rohkem on inimesi, kes on hästi kursis sellega, mis linnas toimub, kes kuskil mida teeb ja kuidas üks või teine üritus läks. Londonis selline sotsiaalne külg nii hästi ei toimi. Tallinnas liigub info kiiresti, paari tunni pärast sa võibolla juba tead, kuidas üks või teine üritus läks ja mis seal toimus. Londonis selline kogukondlik suhtlemine toimib ehk vaid mõne üksiku konkreetse klubi ümber.

Kas Tallinn on suurte elektroonilise muusika nimede toomise jaoks liiga väike? Kuidagi ei suuda ette kujutada siin esinemas näiteks Ricardo Villalobos’t või Sven Väth’i. Mutant on suurtest artistidest seni toonud näiteks Moodymann’i, The Bug’i…viimasel ajal on justkui tundunud, et teie välisartistid on olnud pisut väiksema kaliibriga. Kas suurte tegijate Eestisse toomine ei tasu ennast ära?
Kõige suuremad artistid, kelle me Eestisse oleme toonud, olid ilmselt päris alguses – ilmselt Basement Jaxx. Aga muidu ma arvan, et ilmtingimata võimalikult suurte ja populaarsete nimede kohaletoomine ei olegi päris meie rida. Seda, miks teised promootorid neid ei too, ma tegelikult ei tea. Kui nii mõelda, siis tõesti päris kummaline, et mõned neist suurtest DJ’dest pole siin kunagi käinud. Üks asi on ka hea koha leidmine. Kui tuua Eestisse Sven Väth ja tahta sealt ka midagi teenida, oleks vaja kohta, mis mahutaks vähemalt 3000 inimest. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ega Tallinnas eriti ei ole sellist head kohta. Kus sa korraldaksid Tallinnas hea klubiõhtu 3000 inimesele? Kindlasti mitte Saku Suurhallis. Võibolla kunagised klubi Dekoltee ruumid oleksid enamvähem sobinud…aga needki mahutaks ilmselt vaid 2000.

Kui võrrelda technot ja drum & bass’i, siis paistab, et d’n’b promootorid toovad Eestisse suuri esinejad praktiliselt kogu aeg. Sin City, Tjuun In, Grind toovad pidevalt artiste, kes on omas žanris maailma tipud. Mis techno puhul teisiti on? Kas d’n’b artistid on odavamad?
See on lihtsalt erinev skene, kas pole? Ilmselt on d’n’b artistid tõesti veidi odavamad, kuigi ega ma päris täpseid hindu ka ei tea. Lihtsalt d’n’b promootorid on julgenud rohkem riske võtta. Konkreetne näide: kui nad panid DJ Hype’i neljapäeva õhtul mängima Privé’sse ja 600 inimest trügis selle peale kohale… Hype mängis ka veidi odavamalt, kuna oli neljapäev ja…nii see tasub ennast ära. Aga Rock Summeril mängis Gilles Peterson laval, mis mahutanuks 4000-5000 inimest ja lava ees oli 40-50 inimest.

Mõne sõnaga ka muusikatrendidest maailmas. Dubstepi-buum on nüüdseks ilmselt läbi, ka fidget house on taandunud… Kas see pidev stiilide vaheldumine on protsess, mille kaudu elektrooniline muusika areneb küpsuse suunas? Asjad tulevad suure käraga ja varsti jälle kaovad või leiavad endale mingi väiksema niši?
No nii see umbes käib jah. Ma ise otsin alati uut muusikat, midagi, mis mulle meeldiks ja millel oleks mingi seos muusikaga, mis mulle juba varasemalt meeldinud on. Kui see on midagi, mis kõlab veidi uudsemalt, siis toetan ja levitan seda. Aga üles-alla liikumine toimub ka vanemate stiilidega. Haussi on nüüdseks tehtud juba umbes 30 aastat ja selle aja jooksul on see läbi teinud päris mitu tõusu ja mõõna.
Martin Lazarev
Hausil tundub olevat oma kindel fännibaas, kes kuulavad just haussi, sõltumata sellest, mis on parajasti trendikas ja mis mitte.
Nii see on. Samas on see kurb, kui need inimesed kuulavad ainult haussi. Näiteks kui tuli nö fidget house, siis paljudele hausi-inimestele see ei meeldinud, sest see oli erinev – natuke lärmakam, natuke äkilisem. Aga selles pole midagi halba, kui aeg-ajalt visata setti sisse midagi pisut hullumeelset, see on hea. Drum & bass poleks kunagi sündinud, kui inimesed poleks riskinud ja surunud tempot kiiremaks. Aga trendide selline areng on tõesti loomulik. Viimasel Ulme peol üks DJ rääkis mulle väidetavast uuest deep house’i trendist. Ta mainis artistide nimesid…polnud neist varem midagi kuulnud. Väidetavalt Londoni artistid, ei teadnud neist mitte kedagi, kuigi nad võivad vabalt head artistid olla. Aga see on lihtsalt liiga sarnane millelgi, mis on juba varem olnud – ei saa rääkida “uuest deep house’ist”. See lihtsalt ei ole uus…see on seesama vana deep house. Nii, et minu arvates sellist skenet ei saa eksisteerida – ei saa eksisteerida “uue deep house’i” skenet, see on lihtsalt rumalus, kuna see muusika on eksisteerinud juba 25 aastat.

Mida sa arvad nö “EDM” liikumisest, peamiselt noortele suunatud segu dubstepist, d’n’b‘st, hausist?
“EDM” on USA-st pärit mõiste, kas pole. Kui nii võtta, siis on see vägagi ilmne käik. EDM sisuliselt sulatab kokku kõik viimase 20 aasta voolud mingiks üheks asjaks ja tulemuseks on pop-muusika. Kõik helid korduvad, midagi uut sealt ei sünni, kasutatakse kõiki neid vanu saunde. See on juba peaaegu nagu see deep house’i asi…jajah…küllap ka deep house visatakse varsti EDM-i sisse. Küllap USA-s deep house juba ongi EDM. Sinna katlasse visatakse sisse kõik. Põhimõtteliselt tundub, et EDM on kõik, mis ei ole must muusika, kõik mis ei ole hiphop, mis ei ole R’n’B. Aga tegelikult mõned nendestki artistidest flirdivad EDM’iga. Mõned staar-räpparid flirdivad selle EDM’i saundiga, sest nad teavad, et see aitab neil korralikult raha teenida. Selles ei ole iseenesest midagi halba, see on lihtsalt üpris ilmne viis, kuidas muusikat kommertsialiseerida ja raha teenima panna.

Räägi palun pisut ka enda tegevusest produtsendina?
Olen oma lõbuks teinud mitmesuguseid väiksemaid asju. Hiljuti andsime huvitava kontserdi Tallinna Uue Muusika Ansambliga, mis koosneb klassikalise muusika haridusega muusikutest. Neid dirigeerib iraanlane Arash. Moodne, kaasaegne avangardne klassikaline muusika. Raul käis sellel kontserdil ja ütles mulle hiljem, et see oli nagu techno, aga mängitud klassikaliste pillidega. Enne kui Raul seda ütles, ei olnud ma sellele mõelnud, aga see on tõesti nagu techno ilma trummimasinata – korduvad käigud, müra, järjepidevus, arenemine crescendo‘ni. Nii, et töötasin nendega koos, valmistasin ette hunniku digitaalseid faile, mida mängisin neljalt CD-mängijalt. Ja nemad lihtsalt improviseerisid sinna peale, me ei teinud enne ühtegi proovi. 12 elukutselist muusikut, improviseerimas nende loop’ide ja kõminate ja rütmijuppide ja vokaalikatkendite peale – see oli suurepärane. Olen kindel, et teeme seda veel. Mulle meeldib eksperimenteerida. See on ka põhjus, miks ma eriti muusikat ei avalda. Mulle meeldib muusikaga eksperimenteerida ja mängida, mitte ilmtingimata viimistleda valmis lõpptoodet. Võibolla peaksin siiski üritama keskenduda ka lugudest lõpp-produktide viimistlemisele.

Kes on sinu arvates parimad elektroonilise muusika produtsendid Eestis?
Ma võibolla ei tea kõiki piisavalt hästi, et sellele küsimusele vastata. Oma teadmise juures pean ütlema, et Ajukaja & Andrevski on mu lemmikud. Nende viimase paari aasta materjal Porridge Bullet’i alt on väga hea. Raadž mulle väga meeldib, aga mulle tundub, et ta hetkel aktiivselt muusikat ei tee. Ta andis mulle mõned väljaandmata lood, mis olid väga head. Ju ta siis tundis, et selle jaoks pole hetkel õige aeg. Asjad, mida Aivar Tõnso on aastate jooksul teinud, on mulle meeldinud ja rõõm oli näha Hüpnosaurust Mutandil oma asjaga esinemas. Ja siis need kaks tüüpi, Algorütmid, nemad mulle meeldisid. Ja Sex Drive Live, keda ma pole küll enam mitu aastat esinemas näinud, aga nende asi läks mulle ka hästi peale.

On sul ürituste korraldamisega seoses lähiajal veel mingeid plaane?
Ma tahaksin Tallinnas korraldada mingit head disko-üritust, sellist 70ndate haruldasema diskomuusika õhtut. Asi seisab peamiselt õige koha leidmise taga. Mul on Inglismaal häid sidemeid, väga häid tuttavaid DJ’sid, kes mängivad seda sorti muusikat. Londonis on see päris populaarne. 50ndates eluaastates DJ’d, kes omal ajal selle muusika sünni juures olid, esinevad tänase päevani. Oleme seda asja koos ühe oma sõbraga nüüd juba paar aastat käima lükata üritanud. Võiks olla vintage house ühes ruumis ja vana disko teises ruumis. Näiteks aastatest 1976-1986, midagi sellist. Varajane hauss ja klassikaline underground disko. Sellist üritust tahaks küll teha.