Sel reedel astub Tallinnas Kultuuriklubis Kelm lavalaudadele Bostonist pärit ehedat rokenrolli viljelev Continental, mida veab Dropkick Murphyse asutajaliige ja kunagine kitarrist Rick Barton. Kollektiiv tuuritab esmakordselt Euroopas ja esitleb enda värsket kauamängivat "Home on the Range".

Continentali moodustavad:
Rick Barton – vokaal, kitarr
Stephen Barton – bass
Sweet David DePrest – kitarr
Connor Colbert – trummidNüüdseks kolm täispikka albumit välja andnud kollektiiv kirjeldab enda muusikat kui otse hingest rokenrolli. "Kui Paul Westenberg kirjutaks The Rolling Stonesile muusikat," on meeldejäävaim kirjeldus, mida bänd enda kohta kuulnud.

Vestlesime eesseisva kontserdi eel Continentali loomingulise juhi Rick Bartoniga, et rääkida muusikast täna ja 90ndatel ning ilust ja valust, mis sellega kaasneb.

Kuidas teie Euroopa tuur ja uue albumi, kevadel ilmavalgust näinud “Home on the Range“ esitlemine siiani läinud?

Siiani tasa ja targu! Me oleme underground bänd, seda kõige otsesemas mõttes ja see on tore, sest fännidele, kes meile selle teekonna jooksul tekkinud on, meeldib see lähedus ja otsene kontakt. Neile meeldib meiega kohtuda ja meile meeldib nendega kohtuda.

Rick, sa oled tuntud ennekõike kui endine Dropkick Murphyse kitarrist. Kuidas juhtus, et sa hakkasid tegema bändi ühes enda poja Stepheni ja teiste noortega? (Continentali algusaegadel oli Stephen Barton 19-aastane – toim.)

Hea küsimus! (Naerab). Nad ei ole enam üldse nii noored, täitsa 20ndate keskel. Aga see juhtus umbes 7 aastat tagasi, kui mu poeg Stephen kuulis mind mängimas lugusid, mis polnud päris “punk rock“ laulud ja paistsid talle huvi pakkuvat. Ta uuris, kas ma oleksin huvitatud tema ja ta sõpradega jämmimisest ja ülejäänu on juba ajalugu.

Aga kuidas on luua ja mängida muusikat ühes endast generatsioon nooremate muusikutega?

Ma naudin lastega (ülalmainitud 20ndate keskel muusikud – toim.) mängimist, sest nad on esiteks väga head muusikud, paremad kui mina, ning neil on lisaks meeletu entusiasm muusikat luua. Pole midagi hullemat kui mängida tülpinud muusikutega, kes arvavad, et piisab kolmest akordist ja meloodiast.

Oskad sa tuua esile erinevusi või raskusi, mida sa muusikuna näed täna ja nägid 90ndatel?

Raskused muusikas on mulle samad, mis mu igapäevaelus. Ma otsin eeskätt seda mõnusat kohta, kus oleks rahu ja vabadus. Vanadel aegadel arvasin, et tahan saada rokkstaariks, aga hetkel, mil olin peaaegu kuulus, mõistsin, et sest rahust ja vabadusest jääks sedasi väga vähe alles.
See vabadus on täna minu jaoks võimalus panna kirja mõtteid ja noodiridu, lasta noortel need muusikaks kujundada ja vaadata, kuhu see viib. No pressure. Ma olen juba korra lasknud muusikatööstusel endast üle käia. Nüüd naudiks hea meelega selle surve asemel šokolaadi ja jäätist.

Continental. Päris kontinentaalne kollektiiv, kas pole? Kuidas ja kust tuli selline nimi?

Meie trummar küsis: “Kuidas kõlaks Continental?“. Me vastasime, et kõlab hästi! Lihtne.

Teie muusikat on kirjeldatud kui hingestatud ja lihtsat rock’n’rolli. Kui Continental oleks õhtusöök, siis kus see toimuks, kes oleks kutsutud ning mida võib menüüst leida?

Ma arvan, et see oleks üks mõnus grilliõhtu kusagil USA lõunarannikul. Kuna keegi meie bändist muidugi liha ei söö, peaksime me magustoiduni ootama ja see oleks õunapirukas ja jäätis.
Külaliste nimekiri… Oodatud on kõik kodutud ning inimesed nii naabruskonnast kui rannikuni välja!

Suurimad raskused, mida bändiga seljatanud olete ning mida see teile õpetanud on?

Sa mõtled neid nö “raskusi“… Plaadifirmade ja booking-agentuuride ärakukkumised ning muudatused, bändiliikmete tulekud ja minekud.
Kõik on oodatud meiega taasühinema, aga teistsugustest raskustest… Meie tuuribuss kaotas kord lumetormis juhitavuse ja leidsime end järgmisel hetkel maantee kõrvalt kraavist. 2-aastane Kanadasse sisenemise keeld. Läinud suvel tegime kuuajase tuuri bussis, kus puudus õhukonditsioneer ja me oleksime võinud vabalt seda ka jätkata. Seega ma arvan, et väljend “the show must go on!“ sobib meile päris hästi.

Räägi natuke rohkem Continentali viimasest albumist “Home on the Range“.

“Home on the Range“ on meie esimene reliis Rusty Knuckles Music plaadifirma alt. Kuigi, mainin ära, et eelmised indie-labelid, Old Shoe Records ja East Grand kohtlesid meid ka väga hästi. Igatahes, pidime tegema albumi väga väikese eelarvega. Ma juba mainisin, et me oleme underground bänd, eks? (Muheleb). Väga väikese eelarve all mõtlen alla 2000$ ja minu arvates saime me sellega väga hästi hakkama.
Noored (bändikaaslased – toim.) võtsid hunniku laule ning arranžeerisid ja kujundasid need enda maitse järgi. Loomeprotsessis oli ses osas minul väga vähe teha. Ma olen väsinud olemast kontrollifriik ning on väga tähtis usaldada inimesi, kellega koos töötad. Ning, nagu ennist mainisin, on nad palju paremad muusikud kui mina.
Kui kuulsin esimesi mikse ja ideid, olin väga meeldivalt üllatunud! Võtsin enda partiid ette ning harjutasin, lihvisin neid seni kui olin valmis vokaale sisse laulma minema. Terve albumi lead-vokaalid said salvestatud 3 tunniga. Sealt edasi läksid rajad juba Dave Westneri kätte (Woolly Mammouth Studios) ja said seal lõppviimistluse.
Mulle meeldib see album väga, sest kuigi lugude algideed on mulle väga isiklikud, olin ma loomeprotsessis vähe sees ning saan sedasi lugusid ka fännina kuulata.

Mäletad sa enda kõige esimest lemmiklaulu?

The Archies – "Sugar Sugar"! (Naerab). Aga üsna pea kuulsin Alice Cooperi "I’m Eighteen’i" ja oligi otsustatud. See laul on põhjus, miks ma täna siin olen ja muusikat teen.

Aga tulles tagasi tänapäeva – te olete nüüdseks üle kuue aasta üheskoos tuuritanud ja muusikat mänginud. See on pikk aeg. Mis teid motiveerib?

Me oleme tuuritanud alates 2009. aastast. Ma ütleks, et see, mis mind seda siiani tegemas hoiab, on lihtsalt asjaolu, et naudin liikuvat elustiili. Minu jaoks on väga oluline olla koguaeg teel, avastada ja õppida uusi kultuure ning kohtuda erinevate inimestega.
Muusika on ses mõttes siinkohal kindlasti teisejärguline. Ma olen ennekõike ikkagi laulukirjutaja ning see on väga isiklik ja personaalne eluviis. Seega rock’n’roll on mu mängumaa ja koht end välja elada!

Kuulsin, et värvite argipäeviti maju, et muusika loomine ja tuuritamine teoks saaksid?

Nii see on. Ma olen maju värvinud sama kaua kui rokkinud! Nüüdseks juba 37 aastat! Me ei teeni muusikat mängides väga raha, seega siin on vastus ka su küsimusele. Mu kaks poega, sealhulgas Stephen, värvivad ühes minuga.

On see teie esimene kord Eestis? Mida võib kuulaja reedeselt kontserdilt Kultuuriklubis Kelm oodata?

See on tõesti meie esimene kord Eestis ja loodan, et kohtame uusi ja ilusaid inimesi! Ja olge valmis kallistamiseks, ma armastan kallistada!

Continental esineb reedel, 16.09 Kultuuriklubis Kelm, Vene tn 33. Kontserdisaali uksed avanevad kell 22.00. Bändi soojendab Tallinna oma Rolling Stonesiks nimetatud Bourbon Sugar ning südaööl on lava peaesineja päralt. Pileteid hinnaga 4€ on võimalik soetada kohapeal enne kontserdi algust. Lisainfot sündmuse kohta leiab Facebookist või radaseitsme ürituste kalendrist!