Ma teadsin enne Rootsit kui riiki, kust tuleb head pornot ilusate naistega ning omapäraseid filme sellest, kuidas noored avastavad eneses homo-bi-või-heteroseksuaalsust. Kunagistest Rootsireisidest ei mäletand ma mitte halligi, rääkimata sealsetest inimestest, nende omapäradest ja omapäratustest.
“Aitähh Martin!” ütlesin ma kui olin saanud kätte piletid RoadRunner Roadrage Stockholmi kontserdile. Ei, Martin ei muutunud minujaoks mingiks patroniseerimisobjektiks, kellest ma samal ööl märgasid unenägusid nägin. Ta sebis mulle piletid ja kõik. (Ärge vaadake mind sellise pilguga, raisk!) Ja märg uni koosnes sellel pimedal ööl hoopis Chimairast ja Spineshankist ning kogu asi kulmineerus sellega, kuidas ma Ill Nino lauljal rastapatsid maha nüsisin ning sigadele magusroaks söötsin nagu keegi Hannibal Lecteri fanaatiline austaja samanimelises filmis.
7. oktoober oli see päev kui algas mu retk maale, kus kepivad, söövad ja situvad svenssonid � ilusad inimesed, kel seljas kenad hilbud ning näol pärlendav naeratus. Ma ei hakka valetama ja salgama, et me ei joonud laevas tilkagi alkoholi ja et me ei “chillinud” Leedust pärit autovarastega, kes järgmisel hommikul kuningliku politsei surve tõttu pidid kodutee taas (varastatud?) autorataste alla võtma. Kappelskäri sadamas oli külm ja tuuline ning pärast mõnetunnist bussisõitu olime Stockholmis � übermenchide mekas, kus liiguvad ringi vaid kõige ilusamad ja tervemad ja toredamad, ja ma ei ole sarkastiline�
Stockholmi kesklinnas tuli ilusate naisolevuste tõttu võtta vastu päris mittu erektilist situatsiooni. OK, see selleks�Hostel oli meil tore � väike laevuke vee ääres, mille võtmed ulatas meile Dr.Doolittle raamatu amatsooni meenutav receptionist. Kümne narikohaga toast oli moodustunud tõeline kommuun, millesse kuulumine oleks Lembetule näiteks suureks unistuseks�ja nüüd ma olin veidi sarkastiline. Kaks korea MILFi with tight pussies, 2×1 india meest, kes arvatavasti tulid carlgustavile esitama palvekirja pakistani vabastamiseks, vaikne naine saksamaalt, paks mehhiko playboy ja kokaiinidiiler (ning ofkooss ka tarbija) Iirimaalt. Whatta fuckin lovely company indeed!
“Have a fuckin’ nice concert!” ütles toakaaslane-latiino kui me Klubbeni poole teele asusime ning mõnekümne minuti pärast põrkusime kokku järjekorraga, mis koosnes tukk-püsti-ilusatest-rootsi-numetalleritest. Pilet näidatud, suundusime pimedasse saali ning headbangimine võis alata. “Implements of Destruction” intro kõlanud, hakkas stroboskoop tööle ning lavale astus marakratt Mark, kes millegipärast röökis terve esimese loo vältel “�fuuuuuuck your POWER TRIP!”. Amazing! Võib öelda, et Chimaira teenis oma seitsme looga välja tiitli “New Wave of American Heavy Metal” ning tegi seda brutaalsel ja oskuslikul moel. “Cleansation”, “Severed”(“Silence” introga), “Eyes of a Criminal”, “Down Again”, “Dehumanizing Process” ja “Pure Hatred”�saund oli paigas ning kohe tuli meelde Killswitch Engage eelmise aasta Helsingi Roadragel. Kimeera pillimehed viskasid juukseid nii, et esimese kahe rea laupadele jõudsid hevi metalist nõretavad higipiisad. Mõnus, mõnus�”I hate�everyone!”
Spineshank küttis õnneks pikemalt ning kõlasid kõik hitid ja not-hitid. Johnny Santos möirgas kõvasti ning ma arvan, et kontserdil leidus palju noori tüdrukuid, kes samal ööl dzonnist unistades uinusid (Ja ilusaid tüdrukuid oli kontsedil palju;). “Asthmatic”, “Synthetic”, “Dead to Me”, “Smothered”, “Can’t Be Fixed” olid vaid mõned paljudest, mis kõrvu kumisema jäid. Seti ajal suutsin ma mingi rootsi tülinorijaga sõnavahetusse laskuda ning ääri-veeri (ka tänu sexikale turvanaisele Hatebreedi särgiga;) pääsesin kaklusest�hvakk, isegi svenssonite hulgas leidub madalalaubalisi pedesid, kes igal pool püüavad rusikat kehtestada.
“Me from Bulgaria and coming here 9 ours by train and sleeped in a ship on the floor�I like ill nino,” küsis blond aknega tüüp meilt sigaretti ning asus kilavate silmadega latiinometallereid ootama. Saundcheki tüübid hakkasid bongosid testima ning otsustasime kamraadidega, et selleks korraks me lahkume pardalt ning tõesti ei viitsi taifuuni nime kandvat “asja” kuulama jääda.
Hostelis sai pärast mehhiklase ja iirlasega palju pinafakingkolaadat ja “Estonian beeri” joodud ning nalja tehtud. Saksa naine ei saanud magada ja latiino-playboy rääkis pidevalt, et võiks “korean tight pussies” näppima minna. Iirlane vatras kokast ja naistest ja Türgimaast. Pikk päevatee kadus öhe.
Tagasitee kohta Stockholm-Tallinn liinil võiks öelda niipalju, et mida võis küll arvata see nais-turvatöötaja, kellele kalpsas kell 3 öösel vastu eesti noorsand Adidase kets riista otsas ning otsis oma pükse.