Kahest Mehhiko päritolu kitarristist – Rodrigo Sanchez ja Gabriela Quintero – koosnev fenomenaalne kitarriduo Rodrigo y Gabriela on viimaste aastatega teinud karjääris tohutu hüppe. Nende loodud metali ja latiinorütmide ühismõjul sündivat muusikat on lisaks sadadele tuhandele tavapärastele muusikasõpradele kuulnud elavas esituses näiteks isegi USA president.
Kunagi metalbändis alustanud ja Mehhikost Iirimaale tänavamuusikuteks kolinud kitarristidetandem esineb 4. aprillil Tallinnas Nordea Kontserdimajas ja ansambli põhiline liikumapanev jõud Rodrigo Sanchez tutvustas sel puhul lühidalt ennast ja oma muusikat Rada7 lugejatele.

Kuna sa oled sisuliselt ikkagi hevimees, siis alustame kõige olulisemast küsimusest – mis on kõige kõvem metal bänd maailmas?

Selleks on juba päris palju aastaid olnud Metallica. Kõige olulisem mõjutus seisneb selles, et ma üleüldse kitarri mängima hakkasin. Eks meid on erinevatel aegadel mõjutanud erinevad bändid ja olgem ausad, Metallica jäi üheksakümnendatel pisut tahaplaanile. Aga kui rääkida thrash-metalist, mis mulle endale väga meeldib, on Metallica selles osas andnud mulle ilmselt elu parimad elamused.

Teie esinemised on nii energilised ja intensiivsed, et tekib küsimus, kas teil tekib mõnikord sarnaselt sportlasega ka vigastusi puhtalt kontsertide andmisest?

Jah, meil on mõnel korral seda juhtunud. Me pole piisavalt hoolikad liigutuste intensiivsusega. Eriti just mina, kes ma olen kõvem headbangija. Või ei soojenda me mõnikord enne kontserti korralikult käelihaseid. Gabriela on ennast tõesti paar korda vigastanud ja mina samamoodi.

Kas vigastuste vältimiseks on tulnud mõni kontsert ära ka jätta?

Jah, ausalt öelda on seda ükskord tulnud teha küll. Tavaliselt piisab sellest, et me oleme lihtsalt ettevaatlikud. Me oleme nüüd vanemad ja teame juba, kuidas tuuril käituda. Kümne aasta eest ei teadnud me sellest suurt midagi. Me peame kuude viisi tuuril olema ja sellepärast peame me jälgima, et me oleksime terved ja heas vormis, seda just fännide jaoks. Sest nemad maksavad ju nende kuradima piletite eest ja selle eest tuleb ka midagi väärikat vastu anda.

Räägi pisut teie laulukirjutamise protsessist. Kas te kirjutate koos või eraldi ja kes suurema osa tööst ära teeb?

Mina mõtlen välja meloodiad ja lugude põhiideed. Kui ma lõpuks leian, et lugu on projekti jaoks valmis, mängin ma Gabrielale loo ette ja kui see talle meeldib, hakkame me looga edasi tegelema. Tänapäeval olen ma juba nutikam, sest ma tean, mis talle meeldib ja ei ürita talle enam pakkuda lugusid, mille puhul ma olen juba ette kindel, et talle need ei meeldi.
Koos paneme me paika loo struktuuri ja siis hakkame koos tööle. See võib võtta aega. Mõnikord paar päeva, mõnikord mitu nädalat.

Sa oled varasemas intervjuus öelnud, et üsna keeruline on säilitada seda lihtsust ja mänguvabadust, millega te alustasite, sest kümnete asemel tuleb mängida nüüd sadadele ja tuhandetele inimestele. Kuidas teil see siiski õnnestub?

Meil on kolm stuudioalbumit ja kõik need on tehtud erineva lähenemisega. Esimene oli meie enda jaoks kah üllatus. See avas meile uksed rahvusvaheliseks tuuritamiseks ja tõi meile kätte kõik need võimalused, mida me saime kasutada teise albumi tegemisel.
Teise albumiga teadsime, et me tahame teha midagi uut, aga ei tahtnud ka esimese plaadi olemusest liiga kaugele minna.
Kolmanda albumi puhul tundsime me, et me hakkame nii-öelda tipule ohtlikult lähedale jõudma, sest mingil hetkel tekib küsimus, et mida huvitavat veel kahe kitarriga teha saab.
Samas, kui jääda alati ainult oma liistude juurde, siis selline põikpäisus ei vii edasi. Sellepärast jätsime me kolmandalt albumilt välja kõik latiinorütmid ja lisasime korraliku hulga rokiriffe. See töötas ja meie arvates oli see eelmistest väga erinev album, aga paljud inimesed ei näe suurt erinevust esimese plaadi esimese loo ja kolmanda plaadi viimase loo vahel – neile tundub see üsna sarnane. Seega ma saan aru, et paljude jaoks ei ole sel vahet, aga meie tunneme sellest hoolimata, et peame ennast pidevalt taasleiutama.
Uus album, mida me praegu teeme, on minu arvates meie parim. See saab olema väga eklektiline. Meil on seekord selle tegemiseks piisavalt aega ja meil on aega mängida. Põhjus, mis me sel aastal uutes kohtades esineme, on see, et meil on aega. Plaat ilmub alles aasta pärast, aga meil on salvestamine ja produtseerimine juba suure hooga käimas.

Mis on olnud teie kõige veidram esinemine? Ilmselt oli selleks ülesastumine Barack Obama kutsel Valges Majas?

Jah… Ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada. See oli väga veider olukord, tõepoolest. Tollal oli meil nii tihe töögraafik, et sellest sündmusest libisesime me läbi, nagu mingist veidrast unenäost. See oli vist kõige šokeerivam meie USA plaadifirma ja selle meeskonna jaoks, sest nende jaoks tähendas see tohutut töövõitu. See polnud mingi kümneminutiline etteaste kusagil saalinurgas suupistete vahel – me andsime ikkagi pooletunnise, täiesti “päris” kontserdi ballisaalis. See oli väga veider olukord. Tol hetkel ei saanud me aru, et see midagi väga erilist oleks. Aga mõni aeg hiljem saime me pihta ,et me tõesti mängisime Valges Majas ja USA presidendile ja Obama tuli meile hiljem ütlema, et talle meeldib meie muusika ja see on tal isegi iPodis. See oli päris tore. Ja päris sürreaalne.

Miks te otsustasite 15 aasta eest just Iirimaale kolida, mitte mõnda teise Euroopa riiki?

Tegelikult on põhjus selles, et me kohtusime ühe Mehhikost pärit sõbrannaga, kes seal elas ja kutsus meid ka sinna. Nii lihtne see ongi. Me ei tahtnud kolida suurlinna, sest me oleme ise suurlinnast (Mexico City) pärit. Ja kuna meile tundus, et Mehhikos meil oma bändiga Tierra Acida suurt tulevikku pole, siis otsustasime Iirimaale kolida, et seal tänavamuusikuna õnne proovida. See läks üsna hästi…

Nagu ma aru saan, olete te nüüd Mehhikos tagasi? Miks nii?

Gab elab tõesti Mehhikos, minul on Hispaanias maja ja üks kodu ka Norras, Oslos. Selle ostsin ma kunagi, kui mul oli norralannast tüdruksõber ja ma kolisin tema pärast sinna. Suhe sai otsa, aga ma otsustasin korteri alles jätta, sest mulle väga meeldib Oslo.
Üldiselt elan ma poole ajast Mehhikos ja poole Euroopas. Praegu veedan ma isegi suurema osa ajast Mehhikos, sest me salvestame siin uut plaati. Oslos pole ma käinud alates oktoobrist, aga suvel lähen ma sinna tagasi ja siis tulen taas Mehhikosse talvituma.

Talv on vist tõesti targem veeta Mehhikos…

(naerab) Oo, jaa. Kuidas teil Eestis praegu ilm on?

Umbes –2 kraadi. Ehk siis hetkel on kliima veel inimeluks kõlblik.

Jah, see on tõesti veel enamvähem okei.

Kas nüüd, kui teist on saanud rahvusvahelised staarid, on suhtumine teisse Mehhikos kuidagi muutunud?

Ma ei tea… Meie stuudio asub ilusas väikelinnas ookeani kaldal, seal on palju surfareid ja “ägedaid” turiste… ja kohalikke ka. Kõik tunnevad kõiki ja kõik teavad, millega me tegeleme, aga nad on harjunud, et me seal elame ja meie elu on seal väga normaalne isegi võiks öelda, et tavaline.

Teil on suvel tulemas kaks suurt kontserti New Yorgis ja Dublinis koos ansambliga The Stone Roses. Kuidas see kostöö teoks sai?

Nemad kutsusid meid esinema, täpselt nii lihtne see ongi. Ausalt öelda olen ma üllatunud, sest kuigi ma olin nende muusikaga tuttav juba enne Euroopasse kolimist, ei kujutanud ma kuidagi ette, kui väga populaarsed nad Inglismaal ja Iirimaal on. Kuigi ma olen neid alati austanud, oli minu jaoks üllatus, et neile meeldib väga see muusika, mida meie teeme. Bändiliikmed otseselt palusid oma mänedžmenti, et see kutsuks meid koos nendega New Yorgi ja Dublini kontsertidele esinema. Loomulikult olime me huvitatud. Ma usun, et see saab olema suurepärane kogemus.

Viimasel ajal olete te teinud palju koostööd erinevate artistidega ja loonud filmimuusikat (“Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel” jpt.). Kas edaspidi kavatsete te jätkata sama teed või pigem keskenduda duona kontsertide andmisele?

Uue albumi peal saab meil olema palju külalisesinejaid. Eluolu mõttes on meil keeruline bändi kasutada, sest paljud inimesed eelistavad duot ja see on igal juhul lihtsam ka meie jaoks. Meie jaoks pole ebatavaline, kui mõni meie sõber mõnes maailma linnas meiega laval liitub. Aga kuigi albumil on palju külalisesinejaid, ei kavatse me tuurile minekuks mingit laiendatud koosseisu kokku panna, me jääme ikka duoks.

Mis muusikat sa ise vabal ajal kuulad?

Ma kasutan palju Spotifyd ja kuulan erinevate bändide raadioid. Just praegu, kui ma jooksmas käisin, kuulasin ma näiteks Metallica raadiot. Kodus kuulan ma näiteks Pearl Jami, Panterat. Ühtegi päris uut bändi, mis mulle väga meeldiks, pole ma veel leidnud. Siiski, olen kuulanud natuke Alabama Shakes´i, nende uus album on päris hea.

Viimane küsimus – mis on parim seitsmes rada?

Ohoo, see on hea küsimus… Kuna ma olen ikkagi metalhead, siis üks kahest parimast albumist, mis ma suudaks välja mõelda, on Megadethi “Rust in Peace” ja Metallica ”Master of Puppets”. Need on minuarust kaks parimat thrash-metal albumit, mis kunagi on tehtud. Nii, et üks neist kahest. (Megadeth – “Tornado of Souls” / Metallica – “Orion”).