Pole midagi paremat, kui avastada enda jaoks mõni uus bänd ja teha seda täiesti juhuslikult. Just sedasi juhtus minuga eelmise aasta juuni lõpus, kui Helsingis toimunud festivalil Pitkä Kuuma Kesä, puutusin esmakordselt kokku Rubikuga. Positiivsusest pakatavate heliväänajatega, kelle teisest plaadist „Dada Bandits“, kujunes mu eelmise suve üks soundtracke. Enne reedest ülesastumist Tallinn Music Weekil vestlesin vokalist Artturi Tairaga nende muusikast ja salapärasest instrumendist nimega „Pussy hands“.

Esiteks – Tallinn Music Week. See on teie esimene esinemine Eestis. Milliste ootustega tulete? Ma olen kindel, et te teate teisi siin esinevaid soomlasi, kuid kas teate ka mõnda teist bändi, kes sellel aastal kavas?
Me oleme väga põnevil – nagu sa ütlesid, see on meie esimene kontsert Eestis. Ma tegelikult plaanisin enne festivali veel tutvuda kohalike artistidega ja ma kavatsen seda ka kindlasti teha. Aga muidu tean niisamagi mõnda Eesti bändi – Röövel Ööbik, J.M.K.E., Popidiot ja Pia Fraus, kui mõned mainida. Nendest samas on kavas vaid J.M.K.E, eks? Igal juhul olen ma kuulnud, et teil on märkimisväärne toimiv underground skene ja see on igal juhul suurepärane.

Te olete intervjuudes öelnud, et teie isiklik muusikamaitse erineb oluliselt muusikast, mis te teete. Kas te arvate, et see teeb tulemuse huvitavamaks, kui artisti maitse on erinev loomingust? Ja millised artistid ja albumid on aastate jooksul teile endale kõige rohkem mõju avaldanud?
See on tõsi, et meie isiklikud lemmikud ilmtingimata ei ütle midagi meie loomingu kohta, kuid samas on kindlasti võimalik soovi korral näha mingisuguseid sarnasusi. Ma pean silmas, et kui The Beatles on ilmselt mu läbi aegade lemmikumaid bände, siis kas see ütleb midagi selle muusika kohta, mis me teeme? Noh, see on… pop või rock, seda kindlasti, kuid see on ka enam-vähem kõik. Ma armastan seda, kuidas Erik Satie liigutab harmooniaid või John Coltrane väljendab kõike läbi oma tenorsaksofoni, kuid jällegi, kas sa kuuled neid asju Rubiku muusikas? See on raske küsimus ja samuti on sellele raske vastata, ilma kõlamata üleliigselt pretensioonikalt. Muidugi mulle MEELDIB mõelda, et on mingisugused sarnasused – lihtsalt ma ei arva, et eelnevalt mainitud artistid ilmtingimata peaks midagi meie saundi või lugude kohta ütlema.

Rubiku lood meenutavad mulle selliseid helikollaaže, kus erinevad stiilid kohtuvad ja segunevad. Milline näeb välja Rubiku lugude kirjutamine? Kas te töötate mitme teemaga samaaegselt ja siis segate need kõik kokku või alustate te mingisuguse keskse teemaga ning siis lisate uusi ideid ja kihte?
Üldiselt on meil tavaliselt mingi konkreetse saundi idee, mis on parim parajasti töös oleva loo tarvis. Ja meile meeldib olla palju stuudios, isegi loo kirjutamise faasis. Seega see protsess on alati selline miljoni ebaõnnestumise vastu põrkumine ning juhuti esinev edu. Muidugi, hea lugu on ja peab olema põhi ja asja tuum, kuid meile ilmselt tõesti meeldib dekoreerida ja sättida oma asju põhjalikult. Me tahame saavutada kuulamiselamust, mis lisab midagi loole endale, tõstab selle kõrgemale tasemele. Kuid joon ideaalse ja ülearranžeerimise vahel on väga õhuke ning peab hoolikalt püüdma hoida asjad õiges suunas.

Mõlemad, „Dada Bandits“ ja „Bad Conscience Patrol“, olid bändi enda poolt produtseeritud. Miks otsustasite oma albumid ise produtseerida?
See on lihtsalt olnud meie jaoks kõige loomulikum toimimisviis. Mõlemal juhul oli protsess juba alanud ning tuua juurde keegi väljastpoolt bändi oleks sel hetkel olnud juba liiga hilja. Me oleme seda muidugi arutanud, kuid…. eks seda ole näha.

Jätkates produtsendi teemadel, kas te arvate, et bänd ilmtingimata vajab produtsenti või on parema muusikalise tulemuse garantiiks siiski ise albumi produtseerimine?
See sõltub bändist muidugi. Me veedame kuradi palju aega eeltöötlemisel ning arranžeerimisel ning ma pean tunnistama, et vahel see tapab su. Kuid meie jaoks – ma mõtlen inimestena, muusikutena ja sõpradena – see on siiski olnud kõige loomulikum ja mugavam viis. Ma tõesti ei soovita seda kellelegi ega saa öelda, et see on parim viis kõikidele bändidele, kuid meie jaoks on see toiminud.

Kas te arvate, et bändidel on oluline kuulajat muusikaliselt proovile panna; teha muusikat, mis paneb kuulaja mõtlema?
Ma ei arva nii. On oluline esitada iseendale iga päev väljakutseid, kuid isegi see ei tohiks olla mingil viisil peale sunnitud.

Lehitsedes „Dada Bandits’i“ plaadiraamatut, nägin ma väga huvitavat instrumenti nimega „pussy hands“. Mis instrument see täpsemalt on ja mis kõlaga?
„Pussy hands“ on vastumürk massiivsetele, „We Will Rock You“ tüüpi käteplaksudele. „Pussy hands“ ei tohi olla midagi pompöösset või grandioosset. Saund on sellel veidi… kehv tegelikult. Mis muidugi on meie jaoks suurepärane.

Mida albumi nimi „Dada Bandits“ tegelikult tähendab ja kust see pärineb? Dada on üldiselt seostatav kunstiliikumisega. Kas on mõni žanr või liikumine kunstis, mis on sulle isiklikult eriti südamelähedane?
Dada Bandits on inimesed, kes varastavad ja võtavad asju – sõnu, fraase, arvamusi või mida iganes – välja nende algupärasest kontekstist, sätivad need ümber ja kasutavad neid omaenda moel, mis sobib nende isiklike initsiatiividega. Tulemuseks on protsess, mida võib vaadata kui puhast dada – selles mõttes, et sellel ei pruugi enam ilmtingimata olla mingit seost selle algupärase mõttega. Seda juhtub eriti palju elu poliitikavaldkonnas. Kuid ka eraelus.

Oled öelnud intervjuus, et teil oli bändiliikmete vahel arutelu stuudios, et võiks lindistada „Dada Bandits’i“ soome keeles. Kas on plaan tulevikus avaldada materjali soome keeles? Ehk singel või EP?
Jah, meil on olnud mitmeid selliseid plaane, kuid tead – seda üldiselt naljatades. Ehkki ma pean ütlema, et see oleks huvitav kogemus.

Enne teie esimese albumi ilmumist tegi Juha Kyyrö, Fullsteam Recordsi president, mitteametliku märkuse, et Rubikust saab suurem bänd kui Radiohead. Muidugi leidis see lause oma tee kõikidesse suurematesse ajalehetoimetustesse Soomes ja nad muidugi avaldasid selle. Olite te sellisest suurest meediakajastusest üllatunud?
Ma olin üllatunud, kui tõsiselt inimesed seda võtsid – ma mõtlen just seda, et see oli ju ilmselgelt nali. Kuid ma ei arva, et ülearu palju inimesi seda üldse mäletab enam.

Te tuuritasite Ühendriikides ja Kanadas viimasel sügisel. Kuidas läks? Mingeid vihjeid või nõuandeid bändile, kes läheb oma esimesele suurele tuurile?
Ma arvan, et see läks väga hästi ja publik kontsertidel oli väga entusiastlik. Meie jaoks oli bändina oluline saada selline tagasiside. Loodame peatselt tagasi minna. Ja igaühele, kes läheb pikemale tuurile: sööge korralikult ja proovige magada võimalikult palju.

Lugedes Rubiku plaadiarvustusi kohtab üpris tihti sõnu „rõõm“ ja „õnn“. Kui oluline on teie jaoks bändina, oma kuulajatesse läbi muusika positiivsust süstida?
Ma ei arva, et me kunagi prooviks seda lugusid kirjutades teha. Meie tujud on loomulikud, ei pea võtma seda eraldi eesmärgiks. See on see teiste inimestega koos muusika tegemine – mis on alati olnud ja on siiani müsteerium. See on lihtsalt suurepärane.

Midagi veel?
Kohtumiseni muidugi reedel!

Ürituse teema:
26-03-10 Tallinn Music Week / Odessa Pop esitleb: Id Rev, Honey Power, Antonina, Maria Minerva, Rubik (Fin)
 [url=http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=42197" target="_blank" class="text"