Täna, 18. mail esineb Tallinna klubis Korter legendaarne USA-Tšehhi underground-muusika duo SABOT, mis tähistab käimasoleva tuuriga kahekümnendat sünnipäeva ning esitleb ka bändi karjäärile tagasi vaatavat raamatut. Küsimustele vastasid basskitarrist Christopher Rankin ning trummar Hilary Binder.

Te tähistate sel aastal ansamblina 20 aasta täitumist, aga tegelikult algas SABOT´i lugu juba 1988. aastal. Miks te otsustasite sünniaastaks valida 1990?

Hilary: Sellepärast, et esimese albumi salvestasime 1989. aasta lõpul ja esimene ametlik turnee oli 1990. aastal, kui me Euroopasse jõudsime. Kokkuvõttes tuli album välja alles 1990. aastal ja sellepärast tundus see sobivaim daatum ansambli sünni arvestamiseks.

Rääkige lugejatele pisut oma uuest raamatust «240 months» («240 kuud», toim.) ja sellega kaasnevast DVD plaadist. Esimene analoogne raamat, «120 months», ilmus ansambli 10. sünnipäevaks. Kas uus raamat on lihtsalt eelmise edasiarendus või täiesti erinev teos?

Chris: See on tõesti täiesti erinev raamat, võttes järje üles sealt, kus eelmine pooleli jäi. Vastupidiselt eelmisele raamatule koosneb «240 months» aga peamiselt fotodest ja lühikestest tekstidest. DVD peal on kaks treilerit rohkem või vähem meist rääkivatele filmidele, mis lähiajal ilmuma peaksid, kontsertvideoid ja muudki.

Hilary: Peamine erinevus on see, et eelmises raamatus oli tekst 90 protsendi ulatuses meie enda kirjutatud, aga uues raamatus on meie kirjutatud ainult pildiallkirjad. Umbes pooled fotod on tehtud Chrisi poolt ja ülejäänud teiste inimeste poolt. See raamat on meiepoolne tänu neile, kes on meid aastate jooksul toetanud. Raamatus on ka Eesti muusikute poolt kirja pandud tekste.

Mitmes riigis te umbkaudu kokku esinenud olete?

C: Noh, me oleme andnud umbes 2000 kontserti…
H: Me pole väga paljudes riikides esinenud, ma arvan, et see number on alla viiekümne. Me pole esinenud üheski Aafrika riigis ja lisaks tekib igal aastal mõnel pool maailmas mõni uus riik (naerab).

Mis on olnud kõige veidram või meeldejäävam esinemispaik?

C: Ilmselt üks söekaevandus Poolas, kus me just jälle esinesime, mis on tõesti huvitav koht. Kontsert leidis aset umbes 200 m sügavusel maa all ja seal oli väga hea heli ja suurepärane publik. Kõik oli täiuslik.

Kas kunagi tuleb ka raamat «360 months»?

C:H: (naeravad):

H: Raske öelda, kas inimesed 10 aasta pärast veel raamatuid sellisel kujul loevad. Aga me kavatseme kindlasti teha midagi sellist pärast igat aastakümmet, mis meil õnnestub üle elada.

Teie kümne aasta tagusest Hiina-tuurist on valmimas film «Silk road to China». Rääkige pisut ka sellest.

H: See on suhteliselt klassikaline road-movie sellest neljast kuust, mis me 10 aastat tagasi koos kahe prantsuse filmitegijaga tuuril veetsime, kirjeldades kogu reisi tõuse ja mõõnasid. Praegu tundub see film ajalooliselt väga tähtis, eriti näiteks Pakistani puhul, sest 60 protsenti paikadest, kus me esinesime, on nüüd sõja tõttu hävitatud. Huvitav oleks see film nendesse riikidesse kunagi tagasi viia, et näidata kohalikele, mis vahepealse ajaga muutunud on.

Chris, sa tähistasid hiljuti 50. juubelit. Kuidas on bänditegemine viiekümneselt erinev sellest ajast, kui sa 30-aastasena SABOT´iga alustasid?

C: Noh, ma olen paljude asjade suhtes jõudnud mingile arusaamisele. Ma olen professionaalne muusik olnud juba 30 aastat, mul on sellega seoses palju sõpru, kontakte ja kogemusi. See on endiselt sama huvitav ja põnev nagu noorena, aga erinevus on selles, et nüüd olen ma enda jaoks oma maailmapildi palju selgemaks saanud. Nüüd, targema ja vanemana seda kõike vaadates tundub 50 hoopis nagu uus algus.

Mulle jääb teie iga-aastaste tegemiste kronoloogiat vaadates mulje, et te tuuritate üha rohkem ja rohkem. Kas põhjuseks on esinemistest saadav adrenaliinilaeng või on teil mingisugune konkreetne missioon?

C: Idee on selles, et alates sellest ajast, kui me oleme Euroopas ja mujal maailmas reisinud, on meil teataval määral kohustus minna tagasi nendesse paikadadesse, kus me oleme esinenud ja kus on meie fännid. Neid kohti tuleb lihtsalt järjest juurde. Aga üldiselt me tuuritame maksimaalselt 50 protsenti aastast. Sel aastal võib-olla kõigest 30 protsenti.

Ma olen üsna kindel, et meeletute rahasummade pärast te muusikaäris ei ole. Mis on see faktor, mis teid pidevalt motiveerib edasi töötama ja hoiab teid omavahel kaklemast ja tülitsemast?

H: Me kakleme küll (naerab).

C: (naerab). Motiveeriv faktor on see, et tuuride raames käib meil alati ka teine projekt – me kohtume kogukondade esindajatega ja kohaliku muusikaeluga seotud inimestega. See on piisavalt põnev kogemus, et sellest saab sõltuvus. Üritad leida erinevaid kultuure ja subkultuure ja neid siis kuidagi omavahel siduda, kasvõi ainult enda jaoks. Korraldame ka erinevaid sõltumatu muusika ringkondadele mõeldud vestlusringe ja diskussioone, sel aastal ka Eestis. (19. mail algusega 18.00 Kanuti Gildi keldrisaalis, toim.) Järgmisel aastal tahaks Tšehhis korraldada suurema kohtumise, kuhu kutsuksime kõik need, kellega me oleme aastate jooksul koostööd teinud.

Mis on teie arvates üldse muusikaäri tulevik? Kas suurte muusikakorporatsioonide aeg on möödas?

H: See on hea küsimus… me tahaksime uskuda, et suurte muusikakorporatsioonide aeg on möödas, sest on ju ilmselge, et neil on raske ellu jääda. Sõltumatu muusika ringkonnad üle maailma kannatavad samuti ühtede ja teiste põhjuste tõttu ja sellepärast tahamegi me teada ka inimeste arvamusi selle kohta, millisena näevad nad oma riigis muusikaäri tulevikku – kas tulevik on reaalselt olemas ja kas üldse peaks olema.

C: Selge on ka see, et kogu see sõltumatu ja indie-scene võib küll raskustes olla, aga samas on ta üsna elujõuline, eriti just vaesemates riikides. Kui muusikaäri hiiud hakkavad lagunema ja ei suuda enam rahaliselt endale püstitatud eesmärke täita, suudavad sõltumatud muusikaringkonnad ennast ikkagi üleval pidada ja see annab lootust.

SABOT esineb Tallinna klubis Korter 18. mail. Üritus algab kell 21.00 ning pilet kontserdile maksab 75 krooni. Lisaks astuvad üles kodumaised ansamblid Phlox ja Talbot.