Laupäeval, 23. novembril klubis Tapper toimuva rändfestivali Roheline Planeet 11 peaesineja on ansambel Sammal Turkust. Mart Kalveti küsimustele vastas Soome põnevaima alternatiivmuusika-plaadifirma Svart all tänavu jaanuaris esikalbumi üllitanud rühmituse kitarrist Jura Salmi.

https://www.facebook.com/pages/Sammal/109324700030

Sa oled koos laulja Jan-Erik Kiviniemiga muusikat teinud ajast, mil olite mõlemad veel teismelised. Mis teid viimaks retro-roki poole suunas? Kas õilistate 1960. ja 1970. aastate vastupanuvaimu ja sooviksite ajas tagasi rännata, et toonases skenes osaleda, või kujutab möödunud aegade muusika esiletõstmine 21. sajandil endast põnevamat väljakutset?

Tõepoolest, samas keskkooliklassis õppima asusime 1993. aastal, olime siis 16–17-aastased.

Ma ei leia, et me minevikku ülistaksime; mulle meeldib mõelda, et me lihtsalt kanname edasi tõrvikut, mis kunagi ammu läideti. Humanism ja patsifism on väärtustena kestnud kaua aega ja mulle meeldib uskuda, et esindame samu väärtuseid isegi praegu.

Tagasi minevikku oleks huvitav minna natukeseks ajaks, aga elada eelistaksime vist ikka praegu. Nüüdismuusika on sedavõrd killustunud, et on huvitav mängida seda, mida Sammal mängib ja vaadata, milliseid veidrikke me kohale meelitame!

1960. ja 1970. aastad olid tõeliselt tormiline ja muudatustetihe periood. Palju oli lootust, aga palju heideti ka meelt, eriti pärast üht nüüdisajaloo rängemat börsikrahhi 1973. aastal. Kas Sammal kanaldab teadlikult sarnasusi tolle ja praeguse aja vahel või on tegu kokkusattumusega? Usud sa üldse kokkusattumustesse?

Ma usun nii kokkusattumustesse kui ka vedamisse, kuid kõige rohkem usun ma teadlik-olemisse. Me vahendame muusikategemise vaimu ja meenutame kuulajaile, et maailmas on muudki peale ostmise, tarbimise ja kaasinimeste kurnamise.

Ma sündisin 1976. aastal; mu isa oli sel ajal vasakpoolsete vaadetega näitleja. Näitleja on ta endiselt, aga mitte enam poliitikas tegev.

Bändis on meil kõigil isesugune taust; ühendab meid ühine arusaamine muusikast. See on kõige olulisem asi. Meile meeldib koos mängida ja oma programmi mitte liiga üle mõtestada.

Eestil on Soomega paljugi ühist — näiteks sõna “sammal” tähendab mõlemas keeles sama. Kuna Nõukogude Liit ei saanud Soome telesignaali segamisega korralikult hakkama, mõjutas Soome vähemalt osa Eestist kultuuriliselt päris arvestataval määral. Usutakse, et Soome ringhääling etendas olulist rolli N. Liidu lagunemises. Nüüd aga irduvad meie kultuurid teineteisest; Eesti lapsed ei kasva enam üles “Pikku kakkonenist” ja “Ritari ässä” subtiitritest puist soome keelt õppides. Mis sa sellest kõigest arvad?

“Sammal” on küll ürgne soome-ugri tüvisõna, aga bändi nimeks valisin selle, kuna see seondus minu jaoks lapsena metsas mängimisega — kõlas mõnusalt pehmelt.

Ma tõesti ei teadnud, et see eesti keeles sama tähendab, aga teadsin, et tüvi pärineb ajast, mil soomlaste kauged esivanemad veel Soome aladele saabunud polnud.

Olen kuulnud jutte Soome rahvusringhäälingu YLE insenerist, kes omaalgatuslikult ühel saarel paikneva saatja niimoodi Eesti ranniku poole suunas, et eestlased said Soome televisiooni vaadata. Kui see lugu tõsi on, näitab see, et üksikisikud ikkagi saavad maailma muuta. Kuna see kõik juhtus ajal, mil soomlased pidid kõiges N. Liiduga seonduvas suu pidama, suhtun tollesse mehesse erilise lugupidamisega. Võib-olla kergitas too tegu raudset eesriiet veidikenegi ning tõi kaasa kogu N. Liidu kiirema lagunemise.

Alternatiivkultuuri nišibändidel pole kunagi lihtne olnud, eriti mitte nüüdisajal. Kuidas olete rahul plaadifirmaga Svart Records?

Oleme väga rahul. Nemad ei avalda meile mingit survet, pigem vastupidi. Eelarved on suurfirmadega võrreldes aga muidugi peenraha. Samas pole tänu sellele tõenäoline, et nad meid niipea hülgavad. Saame tasahilju töötada, luua muusikat ja loodetavasti salvestada veel mitu albumit ning Svart on hea kanal nende üllitamiseks. Neil on hea kontaktide võrgustik ja tundub, et neist peetakse kõikjal maailmas tõsiselt lugu. See lugupidamine on muidugi täiesti õigustatud.

Kimi Kärki (Reverend Bizarre, E-Musikgruppe Lux Ohr, Lord Vicar, Orne, Uhrijuhla jt) paistab olevat üks Soome viljakamaid kitarriste. Kuuldavasti oli tal oma osa selles, et Svart Records teid pardale kutsus. Kuidas te temaga üldse tuttavaks saite?

Põrkasime Lord Vicari tüüpidega stuudiouksel kokku millalgi 2007. aastal, kui käisime salvestamas demo-EP-d; tegutsesime siis veel Jan-Erikuga kahekesi. Kimi oli kuulnud paari lugu, mida helirežissöör Danil Venho talle laskis; Danil rääkis pärast, et Kimile oli meie muusika meeldinud.

Siis tuli 2012. aasta Turku kunstide öö festival, mille ühel üritusel me esinesime. Kimi pidas enne meie etteastet loengu proge-rokist. Tundus, et meie kontsert istus talle väga hästi. Hiljem postitas ta Facebooki, et Svart Records võiks aidata meil meie esikalbumit levitada. See oli meil juba salvestatud; hakkasime seda omal käel välja andma. Natuke räägiti meist juba enne seda, kuna olime saanud kohalikul bändikonkursil publiku lemmiku preemia.

Oled intervjuudes maininud, et kuulad palju vähetuntud “pool-läänelikku” rokkmuusikat nagu Anatoolia (Türgi), Kreeka ja Rumeenia vana kooli folk-proge. Millest selline hobi? Oled sa kuulnud ka Nõukogude Eesti progebände nagu Mess, In Spe ja Ruja?

Minu kui soomlase jaoks, kes elab ida ja lääne piiririigis, on loomulik otsida ida- ja läänepäraste helide kohtumisvälju. Meie laulja Jan-Erik on kirglik vinüülikollektsionäär ja tema lasebki mulle enamasti neid asju. In Spe ja Ruja nimed tulevad tuttavad ette, aga ei mäleta, et oleksin neid kuulnud; peab järele uurima.

Meie vinüülplaadikuulamise ühisseansid on harvemaks jäänud pärast seda kui Jan-Erikust sai kahe tütre isa. Pealeselle olen nüüd ka ise kasuisa.

Eestlastel ei paista Soome meedia omaaegsetest mõjudest hoolimata olevat palju aimu sellistest bändidest nagu Topmost, Ferris, Haikara, Elonkorjuu, Tasavallan Presidentti, Tabula Rasa. Millised on olulisemad tegijad, keda soovitad esimesena kuulata?

Isiklikult soovitaksin tutvust alustada rühmitustest Elonkorjuu, Haikara, Castanja, Pekka Streng ja Kaseva. Frank Robsoni aegne Tasavallan Presidentti väärib kindlasti kuulamist, samuti Nimbus. Kõige mõistlikum on vast otsida internetist nimekiri “Finn-Prog”-bändidest ja hakata ise otsast kuulama.

Mulle tundub Sammal hõljuvat noatera kohal, mis eristab progeroki tehnilist virtuoossust udusest, psühhedeelsest, tunnetuslikust jämmimisest. Kas see tasakaal sünnib teie jaoks loomulikult või peate selle nimel pingutama?

Meile meeldib teha lugusid, mida meil endil on huvitav mängida — me ei taha neid enda jaoks liiga lihtsaks teha. Meloodia ja groove on olulised, aga me tahame, et lugudes oleks ka sügavust. Proovis arutame asja ja kui tundub, et mõni käik on liiga popilik, liiga heavy metal või progeklišee, siis kohendame lugu vastavalt.

Proovides tegeleme sageli uute ideede katsetamise ja nende põhjal improviseerimisega, aga see läheb ka suhteliselt ruttu igavaks, nii et üritame hoopis ideid valmis lugudeks lihvida. Kui meile tundub, et tol päeval pole vaimu peal, paneme lihtsalt muusika mängima, tunneme end vabalt ja lobiseme. See seltsinguline tunnetus jääb meie muusikasse vist tegelikult läbivalt sisse. Meie loometöö formaat on selline, et käime koos, suhtleme, kuulame muusikat, hakkame siis mängima ja proovime teha oma lugusid.

Jaanuaris möödub aasta teie debüütalbumi ilmumisest. Kas järgmine täispikk on juba valmis kirjutatud või tuleb enne midagi lühemat välja?

2014. aasta jaanuaris ilmub meilt vaheplaat ehk EP. Suurem osa järgmise täispika plaadi materjalist on põhimõtteliselt valmis komponeeritud.

Sammal – Sammal LP/CD
Esikalbumi “Sammal” salvestasite elavas esituses. Kas põhjuseks oli hädavajadus või loominguline põhimõte? Kas kavatsete seda tava jätkata?

Me teame, et mängime paremini, kui esitus on suuremas osas elav. Overdubbing pole meie rida, kuna see hävitab rütmitunnetuse. Vähemalt meie jaoks.

Kavatseme samas vaimus jätkata, lisades siia-sinna hiljem mõne täiendava kihi.

See helipilt, mille iseloomustamisel inimesed kasutavad sõna “retro”, on minu arust lihtsalt see, mis juhtub, kui muusikud üheskoos muusikat esitavad. Suurem osa nüüdisaegseid bände kõlaksid üsna retrolt, kui mängiksid ja salvestaksid oma pille nii, nagu need kõlavad prooviruumis.

Mõned usuvad, et muusika on päriselt valmis alles siis, kui seda on arvutites timmitud ja läbi spetsiaalsete pluginate lastud. Mulle ei ütle see muud, kui et nood inimesed ei usalda ei enda oskuseid ega oma heli.

Too mandala moodi muster teie plaadi kaanel võiks vabalt olla mõtlusmeede. Kas teie teada on seda mediteerimise suunamiseks kasutatud?

Ma ei ole küll kuulnud, et seda niimoodi rakendatud oleks, aga mu nõbu saatis mulle äsja sõnumi, et see sobib ideaalselt ta telefoni taustpildiks, nii et ju see siis mõikab.

Jan-Eriku naise Marjo jaoks, kes neid pilte maalib, on see aga vist tõesti mitmes mõttes meditatiivne tegevus.

Teie basskitarrist pani pala “Kylmää usvaa” video kokku oma vanaema vanadest Super-8-filmidest. Tulemus on tõeliselt hõllanduslik. Mis ajast need kaadrid pärinevad?

Väike osa sellest materjalist on üles võetud 1950. aastate lõpus, suurem osa 1960. aastate lõpus. Lasse ise seal ei figureeri.

Mulle on jäänud mulje, et olete omaks võtnud teatud ajaloolise nohiku-stiili. See paistab hästi välja “Puolikuu” videos, kus Jan-Erik tundub eheda 1970. aastate raadiotehnikuna või esimese laine programmeerijana. Sellise mehena, kes tunneb end kodus ostsillograafi ja jootekolvi seltsis. On see kalkuleeriud look?

Jan-Erik on juba ammuilma selline välja näinud. Hetkel on tal habe päris pikk, aga muidu on ta niimoodi riides käinud seni, kuni ma teda tundnud olen. Sama kehtib ülejäänud bändimeeste kohta. Ja me olemegi nohikud. Me kuulame vana proget. Mina loen palju ja vahin kohutavates kogustes dokfilme. Esinemisrõivaid meil ei ole; me näemegi päevast päeva sellised välja nagu laval.

Kuidas kontsert plaadi kuulamisest erineb?

Viimasel ajal esitame enamasti lugusid ka veel ilmumata EP-lt. Eks see sõltub õhustikust. Mõnikord, kui esinemisaega pole rohkem kui 40 minutit, mängime peamiselt albumilugusid. Mida mängida, otsustame heliproovis ja selle järgi, mis tunne kontserdikohas tooni annab.

Keda ise Soome nüüdismuusikas enim hindad? Kas näiteks Rättö & Lehtisalo on Sammalile muusikalist või ideoloogilist mõju avaldanud?

Ainus nende album, mis mind kõnetab, on “Kopernikus hortoilee näkinkengässä”. Aga Soome põrandaaluse kunsti ja muusika edendamisse on nad, muidugi, palju panustanud.

Mu enda viimase aja lemmikud on rapsivalt energiaküllane Lost Society ja Oranssi Pazuzu.

Sammalt on kaude mõjutanud nii paljud sõprade bändid ja üldse teised Soome artistid, et mõni oluline läheks kindlasti meelest ära, kui hakkaksin neid loetlema. Kasutan võimalust tervitada bände Seremonia, Hexvessel, Garden of Worm ja Mansion!

Rumbale antud intervjuus rääkisid oma suurest lugupidamisest selliste rühmituste suhtes nagu Public Enemy ja N.W.A. Aga kuhu jäi Raptori?

Raptorit kuulas omal ajal rohkem mu vanem vend, aga mina kuulasin neid muidugi ka. Ja ansamblit Pääkköset!

Mida arvad leibelikaaslaste Paavoharju tänavusest tõeliselt kummastavast ja tumedast albumist “Joko sinä tulet tänne alas tai minä nousen sinne”?

Olen kuulnud ainult üht singlit, aga see tundub väga äge hip-hop, mittekommertslik ja ainulaadne. Hirmus kahju, et nad nüüd muusikaga lõpparve tegid.

Hiljuti Turkus käies jäi mulje, et sealne politsei vaatab väikestele rikkumistele nagu kanepitarvitamine väga viltu. Samas on tegu ebatavaliste muusika-kildkondade poolest kuulsa ülikoolilinnaga, kus tegutseb üks Soome aktiivsemaid kanepiklubisid Turun Seudun Kannabisyhdistys ja kus ühes poes müüakse naerugaasiballoone pigem psühhedeelseks kui kulinaarseks pruukimiseks. Kuidas selgitad selliseid vastuolusid?

See naerugaasipood eksisteerib vaid tänu seaduseaugule, nii et eriti kauaks see vist enam lahti ei jää.

Ma ise leian, et kanep peaks olema seadustatud. See, et politsei tegeleb kanepikasvatajate ja -pruukijate kimbutamisega, on paras rumalus. Aga küllap peab nende osakond lootuses saada järgmiseks aastaks paremat rahastust näitama uhkeid numbreid inimestele, kellest sõltub nende eelarve.

Muidugi tunnen ma palju inimesi, kes ei tarvita mingeid illegaalseid aineid, ja nende muusika on väga hea, aga sama kehtib ka tarvitajate kohta. Ja mõnikord ma mõtlen, et hirmus tore oleks, kui publik mõnel meie kontserdil võiks olla totaalselt pilves, mitte tavalises agressiivses alkoholijoobes. See oleks väga äge!

Sammal, Smõuk ja Taak ning Heitke Pikali residendid Harald Haak ja Major Laks esinevad klubis Tapper laupäeval 23. novembril rändava minifestivali Roheline Planeet 11. üritusel.